Sellised arvamused on väga ohtlikud ja mõttetudki, seda enam, et ennustajad ei ole otsustajad. Sibeliuse Kolmas erineb kahest eelmisest, aga pole mitte sugugi nõrgem, mida tõestas ka äsjane esitus. Teatavasti seisneb erinevus mõneti väiksemas vask- ja löökpillide koosseisus ning justkui keelpillide osa olulisuse kasvus partituuris. Tegelikult erineb orkestri koosseis Teise sümfoonia omast minimaalselt – Kolmandas on vaid üks trompet ja tuuba vähem. Hoopis iseasi on, kuidas neid käsitsetakse, ja siin on õigus kõigil, kes peavad teost keelpillikeskseks. Seda teades oli pisut võõrastav näha laval suhteliselt väikest keelpillikoosseisu, mida ehk nüüd võib juba kutsuda ER SO „Eltsi koosseisuks” – s.o 6-5-43-1, kui ma õigesti fikseerisin, ja mida seni olen märganud tema puhul romantismieelsete partituuride esitusel. Sibeliuse Kolmanda kohta ütleksin, et koosseis peaaegu õigustas valikut, aeg-ajalt oleksin soovinud rohkem mahlakust ja kandvust, aga ainult aeg-ajalt. Seevastu kõik, mis vajas „väljamängimist”, ja seejuures ansamblikvaliteedis, oli eltslikult perfektne. Teost on iseloomustatud kui meeleolult kerget ja idülliliselt valgusküllast, mis pole vale, kuid meelde süüvivaim on ikkagi II osa Andantino con moto, quasi allegretto, mida Elts juhatas suure süvenemisega ja üldse mitte allegretto ega andantino ning tegi sellest kümneminutisest minoorsest osast teose sisulise raskuspunkti. Ja õigesti tegi.
Nagu öeldud, algas kava teine pool Helena Tulve pika pealkirjaga teosega, milles ainukesena oli laval ER SO täiskoosseis (isegi pilgeni täis koosseis). Jällegi tuleb nõustuda kirjutatuga, et Tulve muusika teeb eriliseks ja sisendusjõuliseks analüütilise täpsuse ja intuitiivse kõlakujutluse õnnelik ühendus ja et enamasti viitab tema teoste atmosfäär metafüüsilisele olemiskogemusele. Sünnib suur pime pimestus, kogu nähtu kustumine (Michel de Certeau, „Extase blanche”). Tuleb tõdeda, et Tulve partituur avanes tõesti enneolematuna nii vertikaalis kui horisontaalis. Kui suur oli esituse õnnestumise protsent, on mul raske öelda, kuna kuulsin teost esmakordselt. Kerge on aga konstateerida, et Tulve teose koht Sibeliuse ja Tambergi vahel oli ideaalne. Seega saabus kontserdi kulminatsioon-finaal Tambergi Concerto grosso op. 5 ettekandega. Märk jääb märgiks ka 52 aastat pärast esiettekannet Eestis, teose ja tema autori läbimurre eesti muusikasse on selgesti hoomatav ka täna. Autori enda arvamus, et teoses on palju (!) lõike, mille pärast tuleks häbeneda, ei vasta ometi tõele. Seda tõestas erakordselt mehine ja samavõrd virtuooslike võimetega solistide sats ning nende veenev ja artistlik esitus. Solistid Mihkel Peäske (flööt), Meelis Vind (klarnet), Peeter Sarapuu (fagott), Virgo Veldi (saksofon), Indrek Vau (trompet) ja Marko Martin (klaver) on kindlasti parim seltskond, keda meil olen kuulnud, ja eriti mõjuv oli nende artistlik-sõpruskondlik esituslaad. Kui siin nimetada erakordset erakordsust, siis fikseeriksin teose selge favoriidi trompetisolisti saavutuse ja selle saavutaja Indrek Vau. Nüüd on see olemas ja see oli perfektne, vabalt musitseeritud ning ilma igasuguste kahtluste ja kõhkluste paineta esitatud, kuigi ka selle esituse (meil) eelmine mark aastast 1998 kuulub Vaule.
Alati on millegi kallal ka norida. Seekord on see ilmselt klaveri paigutus või ehk paigutusest tingituna veel olulisem asjaolu, et pill oli kaaneta, mistõttu läks kaduma klaveri löökpillilik sära teose viimases osas. Hea on teada, et meil on teoseid, mis, käinud juba ümber maamuna, jõuavad kodus taas ikka ja jälle uuele endisest paremale nivoole. Vähem oluline pole Olari Eltsi võime ja oskus realiseerida maksimaalselt oma soove nii Sibeliuse, Tulve kui ka Tambergi teose esitamisel.
