Veel nimedest. Äsjane iluuisutamise Euroopa meistrivõistluste ülekanne ETVs pakkus küll ingliskeelsete ametlike tabelite kõrvale intervjuude puhul eesti kirjapildiga nimesid, kuid kohati valel kujul: Euroopa meistrist Pljuštšenkost (inglise Plyushchenko) oli tehtud eesti keeles Plušenko (esineb ka inglise variant Plushenko, mis on ometi hoopis teine nimi), nagu poleks tarvitajatel venekeelsest nimekujust ega vene-eesti transkriptsioonist õrna aimugi. (Muide, Pljuštšenkost kirjutab Õhtuleht, Äripäev ja Postimees tunnevad Plushenko-nimelist.) Vähenõudlikke inglise transkriptsiooni kohaseid nimesid kohtab kõikjal (muidugi on globaalses maailmas ka juhtumeid, kus nime originaalkeele tuvastamine läheb raskeks, siinkohal räägin juhtumitest, kui teada, mis maalt ja keeleruumist on isik pärit).
Keeleinstituudi võimuses ei olevat ka passi väljastajatele ette kirjutada, mil viisil nad Eesti muukeelse (sealhulgas vene emakeelega) kodaniku nime tema passi kirjutavad. Ei ole aga kuidagi loogiline, et vene kirjanik on eestikeelses tekstis Tšehhov, aga Eesti samanimeline Chekhov; Venemaal elav isik Kotjuhh, aga Eestis vene keeles luuletav inimene ta enda nõudmisel (sest passis on nii) Kotjuh. Kes peaks selle eest hea seisma, et Eesti kodanik enesele ka riigikeeles pruugitava nimekuju saaks? Kes peaks nõudma, et ametiasutustes rakendataks vene (ja muude keelte)-eesti transkriptsiooni reegleid? (Vene omad on muide kehtinud juba ligi 75 aastat – ikka ei osata tarvitada!) Olgu eestlase passis milline nimi tahes, kui ta välismaale läheb, tehakse tema nimega igas riigis seda, mis sealse riigikeele puhul kohane – ja sama tehakse ka vene- või muukeelse nime eestikeelse kujuga. Mingu Lätti vene, eesti või prantsuse mees, ikka kirjutatakse ta nimi häälduse järgi ja s pannakse ka lõppu. Kui keeleseadusega seda asja paika ei saa, millega siis? Seaduse eelnõu suvel rahvale arutada andmine märkimisväärset tagasisidet ei toonud – nagu öö ja päev 20 aasta taguse ajaga võrreldes. Ajakirjandus tõusis kirjakeele normi nõudmise vastu küll tagajalgadele ja võitles endale välja järeleaidatava positsiooni (viimasel keelehooldekeskuse seminaril sel kolmapäeval oli jutuks see, et ajakirjanikud saavad oma põhitöövahendi ehk keele „ihumiseks” elektroonilise abimehe; vt http://keelehooldekeskus.eki. ee).
Abimehe kasutamist ja õigekirja tundmist ei saa neilt aga praegu peale tööandja keegi nõuda – ja tööandja sageli ei nõua. Tallinna Teadlaste Majas on siiski käivitatud keeleseaduse eelnõukavast inspireeritud mitmekeelsuse diskussioonisari, mille koordinaatorile Elsa Pajumaale tunduvad probleemid nörritavalt samasugused kui 20 aasta eest. Siis tuli võidelda Nõukogude keskvõimu surve, nüüd vabatahtliku lömitamise ja oma riigikeele õiguste käestandmise vastu (teadusja õppetöö keel(ed), töökeel, sh asjaajamis-, teenindus- ja ka ajakirjanduskeel). Samuti sel kolmapäeval peeti viimane arutlusring.*
Iga enesest lugupidav Eesti kodanik peaks olema huvitatud sellest, et keeleseaduses poleks ühtki paragrahvi, mis pole suunatud Eesti riigikeele positsioonide kaitsmisele (nagu Villeri vastusest näha, võetakse ametlikke ettepanekuid ka HTMi töörühmas veel läbi arutada). Ja ehk peaks ka iga 12+aastat eestikeelses koolis käinud inimene tööd taotledes seaduse sunnil oma keeletaseme ette näitama, nii et kaoks piinlik olukord, kus riigikeele võõrkeelena ära õppinud inimesed, olenemata ametist, on vaat et ainukesed, kes peavad tundma ja tunnevad kirjakeele normi, eestlased ise aga peavad kirjakeele normi ebaoluliseks (keeletoimetajate ja korrektorite teema) ning selle eiramist vabaduse ja demokraatia võiduks.
*Tallinna Teadlaste Maja uue keeleseaduse teksti muutmise ettepanekuid, mis on plaanis esitada HTMile, valitsusele ja riigikogule, tutvustatakse 10. veebruaril TLÜ akadeemilise raamatukogu kohvikus kell 17.15.