Reinvere „Reekviem” on tavapärase reekviemiga võrreldes erandlik nii koosseisu, vormi kui ka sisu poolest. Teose kestus (45 minutit) annab sellele küll suurvormi kaalukuse, kuid koosseis on ebatavaliselt väike: flööt (Mikael Schmid, Belgia) ja neli meeshäält (bass Aarne Talvik, tenorid Toomas Tohert ja Mikk Üleoja, bariton Rainer Vilu). Teose tekstuur on kammerlikult habras, sooloflööt toob sellesse hingamise elusust ja rahutust, vokaalpartiides on kesksel kohal detailne kõla- ja tämbrimäng. Erinevalt tavalisest reekviemist ei peitu Reinvere teose tähendustelg sugugi vokaalpartiis ega isegi puhtalt muusikalises „jutustuses”. „Reekviem“ on multimeediateos. Sellesse kuulub lisaks muusikale ingliskeelne autoritekst ja videofilm, mis koosneb Eesti olustikku näitavatest arhiivikaadritest aastaist 1911–1944 (režissöör Catherine Jarvis). „Reekviemis” on muusikaga võrdväärne tähendus luuletekstil surmast ja mäletamisest, unustusest ja leinamisest, armastusest ja lootusest, seda luterliku reekviemi raske paatoseta ja katoliikliku ranguseta. Assotsiatiivne, kohati üsna hämarate seoste ja lõpetamata vihjetega tekst loob irratsionaalset, puhtalt kujutluslikku ruumilisust.
Seda muljet täiendab Catherine Jarvise virtuoosne esitus: tekstitäpsus, häälemodulatsioonide delikaatne ilmekus ning eriline pehmus ja õrnus, millest kumab leebet mõistmist („kaastunne” oleks liiga tugev tundevarjund). Tekst jaotab Reekviemi nelja osasse (I „Melancholy Dancing”, II „The Drops of the Night”, III „The Opposite of Thought”, IV „The Wakes in the White”), kus traditsioonilise reekviemi mõttelist teekonda leinast leppimise ja katarsiseni võib aimata ehk ainult mingil väga üldisel, „lahustunud” kujul. Teksti hapras, kuid sisendavas mõistukõnes tõusevad esile primaarkogemusest lähtuvad aja ja ruumi, liikumise ja aistingute, värvide ja valguse kujundid. Kuigi flöödipartii, luuletekst ja lugeja hääl toovad muusikasse inimlikku hingust, hakkab aja kulgedes üha enam domineerima impersonaalsus, voolavus ja hüpnootilisus. See on üsna kummaline atmosfäär, mis vallandab samaaegselt tajuerksuse ja ka mingi somnambuulse, loobumusliku eemaloleku, ja mis natukene meenutab briti helilooja Gavin Bryarsi teoste hüperreaalset õhustikku. Õppinud ja elanud mitmes riigis ja elades praegu Saksamaal, ei mahu Jüri Reinvere heliloojana päris hästi kohalikesse stiililahtritesse. Vabatahtlik „eksiil” on andnud teistsuguse elu- ja muusikakogemuse ning eemalolija tundliku pilgu. Ka Eestile ja eestlusele.
Erinevalt enamasti üsna eeterlikke radu pidi liikuvast eesti nüüdismuusikast kõlavad Reinvere loomingus mõnigi kord kaasa ajalugu, sotsiaalsed ja poliitilised alltekstid. Ka „Reekviem”, mille videokaadrites tantsivad surnud inimesed – sõjaeelsed eestlased – on leinalaul ajaloost räsitud ja aja voolu kadunud põlvkondadele. Teema tähtsusest kõneleb seegi, et peale „Reekviemi” on helilooja leinamist käsitlenud ka mõnes teises teoses („Liivi itk”, „Beneath the Burial Sky”). Ometi ei ole ajalootundlikkus toonud „Reekviemi” mängu paatose ja draama registris. Eemaldudes reekviemižanri vormist ja kõneviisist, on Reinvere tabanud leina olemuse – aga seda mitte kristlikus vaimus, kannatust pühitsedes, ega ka kroonupatriotismi lainetel kulgedes, vaid pigem loodusrahvastele omast kontemplatiivset elutunnet järgides. Poliitika ja ajalugu, kannatused ja lein saavad puhtaks pestud aja ja paratamatuse kõike lunastavas voolus. Ning sellest sündivas vaikses loobumuses on ootamatut jõudu. Muuseas, ühe USA festivaliprodutsendi hiljutisest meilist sain teada, et kogu eesti (ja Baltimaade) muusika tundub talle (liiga) tume ja leinalik. Tõepoolest on eesti nüüdismuusika sageli aeglane ja kaemuslik, toidetud religioossetest ja metafüüsilistest allhoovustest. Üldistus on ehk liiga vägev, et lõpuni tõsi olla, aga – ehk on eesti muusikat tõepoolest märkamatult kujundanud seesama alateadlik „leinatöö”, mida Reinvere viljeleb teadlikult ja mille põhjuseks on ajalookatkestused ning mitme põlvkonna keelatud mälestused ja lein?
