Värske Wiedemanni auhinnaga pärjatu ehk Krista Kerge on alati ajaga sammu pidanud. Seetõttu pärin alustuseks temalt Eesti keele-elus kõige uuema leiduse, sõnaraamatunduse suursaavutuse ehk Sõnaveebi kohta, mida tutvustati EKIs 14. veebruaril, samal päeval, kui kuulutati välja meie väärikaima keeleauhinna saanu.

On igati tervitatav, kui iga inimene saab otsisõna sisestamisel kätte kogu info, mis selle kohta saadaval, sealhulgas veebilaused. Need on kahtlemata head, et aru saada kõnekeelest. Kui aga vahetuvad juhulaused, mis kõlavad kui abitu toortõlge inglise keelest, Sõnaveebi kasutaja silme ette ilmuvad (mida üldse tähendab nt „muutke oma töö ilusaks“ või „muutke oma elu ilusaks“?), mõjuvad need paratamatult järgima kutsuvalt. Mis mõjutab tänapäeval keelekasutust kõige rohkem?

Pole sellesse verivärskesse keskkonda veel jõudnud, eelmises Sirbis Margit Langemets1 sellest ju kirjutab. Esitluse argumente kuulasin hoolega, kõik tundus põnev ja usaldusväärne. Ei tahaks rääkida keskkonnast, mida ma ei tunne.

Teiselt poolt – autentset argikeelt jagub eeskujuna ka ilma sekundaarse keeleleheta. Noored juhatab Keeleveebi ja Sõnaveebi õpetaja. Eks siis tema õpib uut keskkonda tundma ja õpetabki … Minu ajal oli taevas sinisem ja neljanda klassi õpiku lühim tekst oli 4-5 lehekülge piltideta kribukirja. Tuleviku keel on nutipõlvkonna keel. Aeg on telefoni-laste õpetamiseks minule juba liiga võõras.

Uues „Eesti keele sõnaraamatus 2019“ on esitatud nüüd kõikvõimalikud keele- ja stiilitasandid võrdväärsena (ÕS ja keelenõu küll lisanduvad mõne aja pärast). Kas Sõnaveeb on hea abivahend selge teksti moodustajale?

Ega mulle kas-küsimused meeldi. Stiilid ei muutu võrdväärseks, kuidas sõnastikud neid ka esitaks. Tööõnnetus saab asjaliku teksti looja või toimetajaga juhtuda siis, kui ta vastu oma stiilitunnet arvab, et mis iganes avaneks EKI veebis, seda tuleb võtta kui asjatundja vältimatut soovitust. Oht on kohati olemas, sest EKI keelenõuanne on paljudele piibli staatuses. Uus keeletugi vajab propagandat, mis annaks sellele taotletud funktsioonid. Need ei ole samad mis ÕSil. Kui liita viimane uude keskkonda nõnda, et seda enam eraldi vaadata ei saa, siis tuleb kogu keeleharidus ja keeleseaduse rakendus ümber kujundada.

Õnneks käib ametisuhtlus keeleseaduse alusel uusima ÕSi järgi kogu sealse järjepideva stiiliinfoga. Sõnaveeb ei saa kanda juriidilist märgendit „Kirjakeele normi alus“. Kirjakeel on – ja peab olema – uuritud, selekteeritud ja korrashoitud eikellegi-keel, mida adekvaatselt kirjeldavad sõnastikud ja grammatikad, toetavad nõuanne ja keeletehnoloogia ning mida saab teadlikult kasutada – teadliku suhtlus- ja digipädeva keelekasutaja kasvatab kogu kohustuslik kooliharidus.

Kirjakeel on riigidemokraatia vältimatu vahend. Me ei saa rajada õigusriiki harjuka, setu või noore keelele, mida teised ei valda. Ka ei saa õppida-töötada keeles, mille märke ja konstruktsioone saab kümmet moodi mõista või mis paljudele näib kitsas, magus, kroonulik, vanapärane, vulgaarne või muul moel vastuvõetamatu. Kirjakeelt kui korrastatud ja õpitud keelevormi on vaja õiguses, hariduses ja esindussuhtluses, nt tööl. (Ka teisiti mõtlevad teadlased vahendavad omi mõtteid miskipärast haritud kirjakeeles.)

Uurija kahtlemata tervitab keele kiiret muutumist – seda on tõesti huvitav jälgida igaühel (viimati lubas üks poliitik korraldada innukalt sihituid (kirjakeeles: sihitud) kampaaniaid). Oled olnud algusest peale muutuva keele päeva kandvaid jõude.

Olen keeleoskuse olemusest kirjutanud „Vilunud keelekasutajas“, keelesituatsiooni lahanud Keeles ja Kirjanduses² jne. Tõlkekeskkonna salalikke keelemuutusi vaatlesin Keele Infolehes.³

Mõistmist peaks edaspidigi toetama tugev toimetamiskultuur. Isegi 30 aastat vanu muutusi ei saa kirjakeeles tingimusteta aktsepteerida: sõnad ja grammatika töötavad koos ning nende koostoime tähendusselgus kujuneb väga pika ajaga. Kui midagi seaduse järgi „ei saa“ teha, siis ütleb prokurör kohtus, et ’ei tohtinud’, advokaat vastab, et ’oli võimalik küll’ – ja võidab. Keelesüsteem on sajandite kogemuses kujunenud omataoliseks just nii, et ühildumatu sihitud kampaania ei saaks segi minna ühilduva sihitu kampaaniaga. Toimetaja teab seda.

Kas pole eesti keele kese ehk kirjakeel juba liiga suure pressi all? On ju suur osa selle kasutusvaldkonnast täidetud inglise keelest kehvasti tõlgitud tekstidega. Oled 2012. aastal avaldanud keelekorralduse teemal põhjaliku artikli Postimehes.⁴ Kas kõik seal öeldu pädeb ka aastal 2019?

Ma ei ole oma seisukohti karvavõrdki muutnud. Keelemuutuste kui paratamatusega professionaalne kirjakeele korraldus tegelebki: ta tõrjub või soosib neid väga selgel alusel. Muidugi on toimiv tähendusvahetus tähtsam kui selleks kasutatav keelekuju. Ei tohi aga tõsta kilbile igasugust keelt igal pool. Sotsiolingvistika näitab, kuidas teksti keel ühtaegu peegeldab nii kasutajarühma kui ka kasutusolusid. Kujundame oma suhtumise teksti, tajudes kõneleja-kirjutaja paikseid või sotsiaalseid jooni, tema eesmärke ja apse. Kujutlegem koosoleku sõnavõttu: „Minu arvates on Juhan Juurika vallandamine antud asjaoludel vältimatu prioriteet, vastasel juhul on varsti egä miis päise päivä aigu lakku täis.“ Tunneme väljenduses ära paadunud bürokraadi, kuid just tema ümberlülitus igapäevasele keele(segu)le vajutab murele ausa otsekohesuse pitseri, sunnib kuulama ja teemaga suhet looma. Kui eesti keelel oleks üks ebamäärane stiil, siis vahetaks haritlane keelt.

Kunagi olla sul puhkenud kellegagi vaidlus, kumb on tähtsam, kas keel või inimene. Kuidas sellega on, kas või kontekstis kõrgharidus ja eesti keel?

Inimene. Väärtus on alati inimene. Mind tõi ülikoolist kättpidi keeleteadusse Henno Rajandi, kelle sõnul on keel ka vale, rumaluse ja mõttetuse ülekandmise vahend. Õigekeelsus ei tee teksti targaks. Kool peab aitama ennast leida ja kujundada ning kogu süsteem töötama mitte ainult nõrkuste tunnetamise sõbraliku toena, vaid ennekõike tugevuste leidmise toena.

Kuulake Martin Ehalat: eestikeelse ülikoolita rahvana hakkama ei saa, mõtlemine areneb teaduses. Inglise keeles töötav-mõtlev haritlane ei taga omakeelset terminisüsteemi ega kaasajas püsivat üldharidust. Kirjakeel on kallis, aga kirjakeeli, mis ajakohast mõtteruumi ei taga, polegi mõtet rahastada.

Teisalt pole üldistava loomuga teadus ainuke maailmasammas. Keel kannab ka kunsti, unikaalset kogemust. Mõelgem kirjanduse kõrval visuaalsele haridusele – filmikunst on juba nii vana, et selle suurteoseid peidus hoida ei ole õige. Omas mitmes seotud keeles nüansseerib see emotsioone, eetilist ja esteetilist tunnetust viisil, milleks praegustel noortel on eeldusi ja mis toetab kriitilist meediakasutust. Inimene vajab vaimset tuge, enda omast avaramat maailma, tunnetuse mitmekesisust, kõike, mida saab pakkuda ainult hingelähedane kunst. See on inimeseks kasvamise oluline pool. Meelsamini räägiksingi eestikeelsest ja emakeeleharidusest kui keelekorralduse teemadel. Korraldamisest ei ole harimiseta vähimat kasu, haridus on aga väga isiklik elupikkune usaldusele rajatud püüdlus, mis tuleb enne teismeiga äratada.

1 https://www.sirp.ee/s1-artiklid/varamu/sonaveeb-eki-uus-sonastikuportaal/

2 http://kjk.eki.ee/ee/issues/2012/8-9/197

3 http://www.sirp.ee/s1-artiklid/varia/vooraparane-voi-uus-pilguheit-tolgete-keelele/

4 https://arvamus.postimees.ee/989212/krista-kerge-keelekorralduse-pohimotted