Eesti Naislaulu Seltsi 30. aastapäeva pidulik kontsert „Aastatel on tiivad“ 19. X Viimsi Artiumi suures saalis. ENLSi nais- ja neidudekoorid, Tallinna Ülikooli sümfooniaorkester. Kunstilised juhid Karin Salumäe ja Toomas Voll, visuaalkunstnik Ardo Richter.

See on küll täiesti kohatu paralleel, aga korvpalli minnakse vaatama mängu pärast. Ometi on see ikka teine tera, kui korraldajad on pingutanud, et seal oleks rohkem kui mäng: kui seisakute ajal mängib muusikat päris DJ, kui on publikumängud, tantsutüdrukud, lasteala, eraldi tegelane, kes publikut kaasa tõmbab jne. Samamoodi käiakse koorikontsertidel muusika (ja esineja) pärast. Aga ikkagi on hoopis teine tera, kui korraldajad on pingutanud, et pakkuda rohkemat kui kontsert.

Jah, Eesti Naislaulu Seltsi 30. aasta­päeva kontserdil DJd ega publikumänge mõistagi polnud, aga oli midagi, mis lummas palju rohkem. Nagunii on nii suure kontserdi korraldamine üks tõsine pingutus: ikkagi 600 lauljat üle Eesti, orkester, umbes kaks tundi pikk kava ning kogu asjaajamine rahastustaotlustest (kontsert oli publikule tasuta) kuni kooride logistikani kontserdi ajal. Aga nagu näha, siis sellega ei piirdutud.

Nimelt, kuigi kontserdil oli ka kavaleht, siis otsustati kõlava loo pealkiri ja autor projitseerida ka suurele ekraanile esinejate taga. No ja siis? Seda on ikka nähtud näiteks Birgitta festivalil, laulupeo repertuaari esitluskontserdil ja ilmselt veel paljudes kohtades. Aga selle kontserdi tarbeks oli visuaalkunstnik Ardo Richter teinud suvises looduses modelliga fotosessiooni, et saada iga loo jaoks üks illustreeriv foto. Koos teose pealkirjaga saatis see nüüd laulu suurel ekraanil. Seejuures kajastas foto laulu pealkirja nii täpselt, et ka üksnes pildi järgi oleks saanud laulu pealkirja ära tunda. Võib küll näida väike asi, aga fotograafile kindlasti suur töö ja koha peal olles andis ikka palju juurde. Modellil, muuseas, oli vanust umbes sama vähe kui Eesti Naislaulu Seltsil – ka see polnud juhus.

Järgmisena lummas mind kontserdi kava terviklikkus, mis muidu kooridel tihtipeale õnnestub ja tihti ka mitte. Eriti harrastuskooride puhul lauldakse ikka seda, mis dirigendi hinnangul koorile kõige paremini sobib – ja see ongi õige. Aga kui terve kava on viidud ühise nimetaja alla nagu sel kontserdil, on see eriliselt silmapaistev. Kontserdi kunstiliste juhtide Karin Salumäe ja Toomas Volli eesmärk oli näidata üht 30aastast naist: kes ta on ja millega tegeleb ning milline on üldse olnud üks eesti naine läbi aegade. Seetõttu oli kava kokku pandud naisheliloojate teostest, mille autorid olid loo valmimise ajal umbes 30aastased. Mõnikord kalduti küll ka sellelt rajalt kõrvale, sest Ester Mägi „Ta tuli“, Galina Grigorjeva „Palve neitsi Maarja poole“ ja Sirje Kaasiku „Sind ma tahan armastada“ on märksa elukogenenumate loojate kirjutatud.

Nii olid kavavalikul sätitud endale kindlad piirid, kuid sellegipoolest õnnestus kokku saada muusikaliselt kvaliteetne kava, kus iga koor laulis ühe laulu. Ei saa küll märkimata jätta, et kava koostajatel oli ka õnne, sest kriteeriumidele vastanud teoseid oli nii esinenud kooride hiljutistes konkursikavades (näiteks naiskoor Lu ja Maria Kõrvitsa „Taevas on mitmendat päeva tasa“ tsüklist „Olla ärkvel ja tasa“) kui ka tuleva või viimase laulupeo kavas. Elleri tütarlastekoor kandis aga ette Karin Tuule laulu „Las ma olen“, mis on koori mõni kuu tagasi valminud plaadi nimilugu. Ühtlasi oli see võit ka kuulajaile, sest Elleri tütarlastelt sai kuulda korralikult viimistletud esitusi. Pärast kontserti peetud õnnitluskõnedes küsis Jüri Trei Eesti Lipu Seltsi esindajana: kas panite tähele, et meestel on alati noodid kaasas, aga naised laulavad kõik peast? Tõesti, suurem osa naiskoore lauliski peast – ka seda näeme kooride puhul üha harvem (kui konkursid välja arvata), aga lõpptulemusele mõjub see uskumatult hästi.

Peale 30aastaste naisheliloojate laulude sai kuulda samaealiste poetesside luulet (kõige rohkem Marie Underi ja Mirjam Parve sulest), mida lugesid Merlin Kivi ja Erik Richard Salumäe. Ühest küljest olid need hädavajalikud, sest kui pärast iga laulu vahetus laval koor, siis ilma luulelugemiseta oleksid need vahetused kindlasti väsitanud. Samal ajal vajasid tekstid rohkem süvenemist, kui nii pika kontserdi puhul oleksin suutnud. Ja et kuulajatel teksti ees ei olnud, siis jäidki need vahetäiteks. Aga ka siin olid korraldajad pingutanud: luuletusi loeti kord lavalt, kord rõdult ning lõiguti jagati neid ka lugejate vahel.

Nüüd ka muusika juurde. Eesti Naislaulu Seltsi värske esinaine Epp Vana mainis enne kontserti Klassikaraadio „Deltale“ antud intervjuus korduvalt, et tal on kogemusi, kus naislaulu peetakse „õudseks“ ja „kiremiseks“. Vaevalt et need ütlejad sellele kontserdile jõudsid, aga sellegipoolest murti siin seda müüti kõvasti. Pole ka ime, sest laval olnud 20 koori, kellest mõned esinesid küll kahe- või kolmekaupa, moodustavad eranditult eesti naiskooride koorekihi. Paremikust olid puudu ehk vaid Ellerhein, Muba neidude­koor, Sireen ja Teaduste Akadeemia naiskoor, aga neist kolm esimest pole ka naislaulu seltsi liikmed.

Väga kirjust koorivalikust kerkis kõige rohkem esile Linda Kardna juhatatud naiskoor Vanaemad (Miina Härma „Küll oli ilus mu õieke“). Kuigi korra aasta kooriks nimetatud ning ka naiskooride võistulaulmisel tegusid teinud (viimati B-kategooria kolmas) väärikas eas laulu­naiste koor peaks olema paljudele tuttav, üllatavad nad endiselt oma energia ja laulurõõmuga. Pole küsimustki, kelle esinemist kuulati kõige suurema tähelepanuga. Vanaemade esitus oli detailirohke, selles ei olnud midagi juhuslikku ning east hoolimata oli lauljatel oma hääle üle meeldivalt hea kontroll. Ja kuigi akustika aitas ka kaasa, oli lauljate diktsioon kadestamis­väärselt täpne.

Tõstan esile veel Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori (dirigent Triin Koch). Galina Grigorjeva „Palve neitsi Maarja poole“ oli esitatud rõhutatult süngena ning slaavilikult mahlaselt ja tüsedalt, mõjudes väga usutavalt. Igale koorile ei ole antud võimet vastavalt repertuaarile nii hästi ümber kehastuda. Meelde jäid veel Eesti Raadio laulustuudio tütarlastekoor, kes oli edukalt läbi närinud vastikult raskest teosest („Emakeelsed etüüdid“ on veel tagatipuks koori oma dirigendi Kadri Hundi kirjutatud) ning Elleri tütarlastekoor väga viimistletud esituse ja lauljate kohuse­tundliku tähelepanelikkuse poolest (dirigent Külli Lokko). Kuid tegelikult, nagu korra väitsin, on need 20 koori kõik eesti naislaulu koorekiht ning sellel kontserdil ei kukkunud neist keegi sellest ansamblist välja. Küll aga tahan esile tõsta meeleolukat ja hästi lauldavat Ave Avamere rahvalauluseadet „Ladvad lindudele“ (esitajad Suurupi naiskoor Meretule ja TLÜ naiskoor). Naiskooride dirigendid, otsige üles!

Kontsert lõppes ühendkoorilauluga, mis tähendas, et koos Tallinna ülikooli orkestriga oli laval (aga ka saali tagaosas ning rõdudel) korraga umbes 600 lauljat. Seda on küll mõnevõrra vähem kui hiljuti Birgitta festivali lõppkontserdil, kus koos ERSOga oli laval 2000 lauljaga koor. Kuid tänu paremale akustikale, suurele koorile sobinud lauludele ning ka efektile, kus lauljad ümbritsesid publikut, oli tulemus nüüd veelgi märkimisväärsem. Paratamatu õnnitlus­kõnede rohkus enne viimast lugu võttis emotsiooni natuke vähemaks (kõneldi küll meeleolukalt ja pigem lühidalt), ent uhke ja sünnipäevale kohaselt väärikas värk ikkagi.