Peamised ülesanded

Strateegia seirel on selge struktuur: lugeja näeb kohe, mis on täidetud, mis täitmisel ja mis veel täitmata. Näeme takistusi nendes pürgimustes, aga ka väga palju ettepanekuid tulevase töö jaoks. Põhiprobleem on, et igas punktis on väga palju häid asju. Seire on tihe nimestik üleannetest, mis on olnud aktuaalsed eesti keele strateegia elluviimiseks, eesmärgid on selged, aga suuremad ja väiksemad tulemused on segamini.

Eesti keele strateegias on esitatud mitmed võtmevaldkonnad. Aastal 2009, kui mul oli võimalus eelmist seiret kommenteerida, soovisin, et keelenõukogu teeks selgeks, millised asjad on igas punktis kõige tähtsamad ja millised pole nii aktuaalsed või tähtsad.

Värskes seires on seda tehtud, kuigi kohati: ainult neljas kohas on kirjutatud välja, mis on olnud peamine ülesanne. Keelekorralduse peamine ülesanne on olnud selgitada kirjakeele kui keskse keelekuju eeliseid, näidata keele eri tasandites peituvaid võimalusi ja aidata keelekasutajatel neis orienteeruda. Muukeelse (venekeelse?) üldhariduse ülesanne on olnud üleminek eestikeelsele aineõppele vene õppekeelega kooli gümnaasiumiastmes. Kutsehariduse ülesanne on olnud vene õppekeelega kutseõppurite eesti keele oskuse parandamine. Võtmevaldkonnas „Eesti keel ja teised keeled” on olnud peaülesanne eesti võõrkeelte strateegia ja selle rakenduskava. Mujal („Kaitse ja järelevalve”, „Eesti keele mainekujundus”, „Eestikeelne üldharidus”, „Kõrgharidus”, „Eesti keele uurimine ja keelekogud”, „Keeletehnoloogiline tugi”, „Eesti keele erikujud”, „Väliseestlaste eesti keel” ning „Viipekeel ja keeleliste erivajadustega inimeste keelekasutus”) ei ole peamisi ülesandeid välja öeldud.

Täidetud, täitmisel, täitmata

Tulemused on väga head: 109 punkti on täidetud, 57 on täitmisel ja täitmata on ainult 22 ülesannet. Muidugi on ülesanded eri kaaluga, aga paistab välja, et „Keelekaitse”, „Keeletehnoloogiline tugi” ning „Eestikeelne üldharidus ja keeleõpe” on kõige tähtsamad osad selles strateegias ja nende alal on tulemusi kõige rohkem.

Keelekaitse alal on tehtud palju, samuti keeleuurimises, ja ka teistel aladel on juhtunud nii mõndagi. Eriti palju on täidetud ja täitmisel just nimelt eestikeelse üld- ja vähem eestikeelse kutsehariduse alal. Kutsehariduses on küll ka rohkem probleeme kui mitmes teises haridusvaldkonnas.

Keeletehnoloogias on täidetud kõik planeeritu. Selline olukord on uskumatu. On ju teada asi, et Eesti on väga kiiresti arenenud just nimelt keeletehnoloogia alal ja mitmed maad, kaasa arvatud Soome, on mahajäänud kohad. Loomulikult on ka toodud välja mitmed ülesanded, mis väärivad pidevat tähelepanu, näiteks sõnastiku- ja süntaktilise analüüsi programmid on ulatuslikud ülesanded, mis võtavad aega. Keeletehnoloogia vajab palju raha ja eriti inimtööd, see tähendab palka neile, kes teevad ainestikku ja programme. On siiski näha, et ka Eestis saab keeletehnoloogia raha rohkem kui muud tähtsad asjad.

Takistusi

Takistusi on igas punktis täpselt kirjeldatud, kõige rohkem on neid aga muukeelses (venekeelses) hariduses, kõrghariduses ja eesti keele ja teiste keelte valdkonnas. Takistuste nimestik on pikk: raha ja kvalifitseeritud tööjõu vähesus, asutuste vähene koostöö ja vastutusvaldkondade selgusetus, majanduslike ja keelestrateegiliste huvide vastandlikkus, jätkuv üleilmastumine, eesti keelt ebapiisavalt tähtsustav suhtumine, õppemetoodika aeglane juurdumine, eesti keele õpetamist ja selle tulemusi käsitlevate uuringute vähesus, muukeelse kooli õpetajate vähene motiveeritus eesti keele õppes, eelarvamused kakskeelsuse, kakskeelse isiku identiteedi ning emakeele säilitamise osas, kohatine konservatiivsus – midagi ei tohi muuta, tööandjate võõrkeeli eelistav surve, inglise keele tähtsus rahvusvahelises akadeemilises suhtluses, teadustulemuste hindamissüsteem ning keeletemaatika liigne politiseeritus. Ka natuke suurema maa Soome kogemus on suuremalt osalt samasugune.

Raha vähesus annab tunda kõikjal, aga tööjõu vähesus on probleem eriti humanitaarteadustes: noored inimesed ei tunne huvi uurija töö vastu, sest palk on mujal suurem. On ju riigi asi toetada seda, mis on tähtis ajaloo, tänapäeva ja tuleviku ning kultuurist arusaamise seisukohalt. Eesti on väike maa, ent väiksed peavad tegema põhimõtteliselt samu asju kui suuremad ja leidma ka töötegijad.

Vastutusvaldkondade selgusetus ilmneb eriti kooliõpetuses. Kes vastutab selle eest, et lapsed ja noored õpivad eesti keelt? On see valitsus, omavalitsus, kool või perekond? Minu vastus on, et vastutus on ju mitmel tasandil, ent riigi valitsusel on oma vastutus. Minu arvates ei tea eriti ministeeriumid täpsemalt, kuidas teha koostööd keele alal. Eestis on see probleem kindlasti samasugune kui Soomes.

Õpetajate tase, nende vähene motiveeritus või kohatine konservatiivsus eesti keele õppe küsimustes on suur ja raske probleem. Ainult haridusega saab seda muuta – ja haridus nõuab raha. Vaatan jälle valitsuse ja omavalitsuste poole.

Majanduslike ja keelestrateegiliste huvide vastandlikkus on igal pool aktuaalne. Küsimus on alati: kas keel on tähtis ja kelle keel on tähtis? Kui firmad kasutavad ainult inglise keelt, siis võib küsida, kas nad on vastutavad eesti keele eest ja selle eest, et personal oskab kasutada eesti keelt ja et eesti keel püsib ka majanduse keelena. Mitmed tööandjad Soomes ütlevad välja, et soome keele suuline ja kirjalik oskus on üks kõige tähtsamaid oskusi ning uute inimeste valimisel on see tähtis kriteerium. Loodan, et seesama vajadus on ka Eestis.

Akadeemiline maailm on igal pool – mitte ingliskeelses maailmas, aga mujal – sama probleemi ees: kuidas suhtuda oma keelde, kui kõik hindamissüsteemid rõhutavad ainult rahvusvahelise avaldamise tähtsust, see tähendab avaldamist inglise keeles? Inglise keel akadeemilises suhtluses on üldse väga oluline. Aga eesti keele ja inglise keele või teiste keelte kooseksisteerimine on võimalik, kui leiame head reeglid. Iga ülikool ja uurimisasutus peab endale sellised reeglid ise kirjutama.

Viimane takistus ei ole mulle täitsa selge ja võib olla, et selgusetus tuleb sellest, et ma ei tunne küllalt Eesti argipäeva. Mida ikkagi tähendab, et keeletemaatika on liialt politiseeritud? See on ehk Eesti seisukohast naiivne küsimus, aga küsin ikkagi. Kui räägitakse enamuskeele seisukohast ja selle programmist, siis räägitakse alati ühiskonna poliitikast. Vähemusele on keel alati poliitiline asi. Sellest politiseerumisest tahaksin seirest rohkem lugeda. Mulle oleks üldse meeldinud lugeda rohkem kokkuvõtteid.

Eesti keele tulevik

Kõige rohkem ettepanekuid on tehtud – üllatavalt – väliseestlaste eesti keele jaoks, väga palju on neid ka alaosades „Eesti keel ja teised keeled”, „Kutseharidus” ja „Kõrgharidus”.

Olulisim on minu meelest eesti keele staatuse küsimus, kuigi see strateegia ja seire puudutab rohkem korpust. Üks suur küsimus tõuseb esile ja seejärel mitmed muud. Kas eesti keel on tulevikus kasutatav igal alal, mitte ainult kodus? Kas eesti keel on ainult sümboliks selles üleilmastumise maailmas? Milline on kakskeelsuse olemus ja keelte kooseksisteerimine Eestis? Milline on see ühiskond, kus eestikeelne eliit pöördub ikka rohkem ja rohkem inglise keele poole ja venekeelsed või muukeelsed elavad omas ringis oma emakeelega ja tihti halva eesti keele oskusega?

Mina ei oska nendele küsimustele vastata. Kõige tähtsam asi on, et üksikisikud, rühmad, koolid, ülikoolid, töökohad ja ühiskond saavad aru sellest, mida tähendab oma emakeel igale inimesele. Kui seda arusaamist ei ole, jooksevad kõik raamatud, sõnaraamatud, õppematerjalid, õppekavad ja kõik muud head püüdlused liiva. Aga seda ma ei soovi, ei Eestis ega Soomes, mitte kuskil.

Artikli aluseks on
2011. aasta 29. septembril Eesti keelefoorumil peetud ettekanne.