KRISTA KAER, tõlkija

Viimasel ajal on aina rohkem räägitud inglise keele üha suurenevast mõjust eesti keelele. Palju on olnud juttu noorte kõnepruugist, kus eesti ja inglise keel on tihtipeale täiesti läbisegi. Jääb üle vaid loota, et tegu on mööduva nähtusega ning ühel hetkel avastatakse, et eesti keeles on samuti võimalik ennast väljendada. Samal ajal nihverdab inglise keel ennast eestlaste kõnepruuki ka tasapisi, nii et seda ei pane õieti tähelegi.

Kõigepealt on ohtlikud muidugi nn võltssõbrad ehk sõnad, mis on mõlemas keeles ühesugused, kuid ei tähenda paraku ühte ja sama. Nii räägitakse üha sagedamini dekaadist kümne aasta tähenduses, nagu on decade inglise keeles, kuigi eesti keeles on tegu kümnepäevakuga. Kui tahame kellegi tähelepanu kõrvale juhtida, siis ei pane me enamasti siiski toime diversiooni. Inglise keeles diversion õõnestustegevuse kõrval just tähelepanu kõrvalejuhtimist, aga ka ajaviidet tähendabki. Juhan Liivi „Talvine tihane“ on eesti keeles siiski veel luuletus, mitte poeem, kuigi inglise keeles öeldakse poem, ja A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ on romaan, mitte novell, kuigi inglise keeles kasutatakse sõna novel.

Küllap on seegi inglise keele mõju, et kõike on hakatud omama. Aeg-ajalt kasutati seda sõna varemgi, aga alles viimase paarikümne aasta jooksul on hakanud eestlased omama mõistust, huumorimeelt, naisi, lapsi ja kasse, kuigi ÕS soovitab seda vormi pigem vältida. Eeskujuks on olnud ilmselt jällegi eelkõige inglise keele to have, mis on tähenduselt aga hoopis neutraalsem kui eesti keele „omama“. Nii et „I have a friend“ on eesti keeles kenasti „Mul on sõber“. „Ma oman sõpra“ on aga inglise keeles hoopiski „I own a friend“.

Inglise keelt on meie ümber ohtralt ja laensõnu tuleb sealt paratamatult ka eesti keelde, aga ühelt keelelt teisele lülitudes tasub korraks mõelda.