Festival “Mozart 250”: KOREA KAMMERORKESTER ja Ab Koster (metsasarv, Holland) Min Kimi juhatusel Estonia kontserdisaalis 21. I.
Mozarti 250. sünniaastapäevale pühendatud festivali raames väisas Eestit Korea Kammerorkester, astudes siin üles koguni neljal korral.
Kui Lõuna-Korea kodumasinaid, autosid ning muid seal toodetud tehnikavidinaid leidub paljudes Eesti kodudes, siis selle riigi muusikaelu tipptegijad on eestlastele suhteliselt tundmatud suurused. Kui “pealtnägija” Vahur Kersna käis kunagi Lõuna-Koreas, pillas ta oma saates fraasi, mille mõte oli enam-vähem selline: Lõuna-Korea on üks väheseid majanduslikult sõltumatuid riike maailmas, mis toodab praktiliselt kõike vajalikku kohapeal – titemähkmetest alates ja sõjamasinatega lõpetades. Korea Kammerorkester kinnitas oma reedese kontserdiga Estonia kontserdisaalis seda väidet, tõestades, et ka tipptasemel muusikutega on Lõuna-Korea piisavalt hästi varustatud.
Tõsi, olen varemgi korduvalt kogenud, et nii korealaste kui ka jaapanlaste mängus on kohati midagi sellist, mis mõjub Euroopa muusikatraditsiooniga harjunud kõrvale veidralt. Vaatamata sellele, et Kaug-Ida muusikute etteasted on intonatsiooniliselt ja rütmiliselt enamasti laitmatud, torkas silma (ja kõrva) teatavat sorti kramplik püüdlikkus ning “töötegemisäng”, mis lämmatas nõtke ja vaba fraseerimise.
See Kaug-Ida ja Euroopa kultuuriruumi muusikute erinevus on aga taandumas ning nagu sai kogeda kõnealusel kontserdil, on ka euroopalik fraseerimine täiesti õpitav. Mänginuks muusikud sirmi taga, poleks suure tõenäosusega olnud võimalik määratleda, kust maailmanurgast on esinejad pärit.
Kontserdi avaloona kõlanud Beethoveni (1770 – 1827) Keelpillikvartett C-duur op. 59 nr 3 “Razumovski” (1806) üllatas väga hea kunstilise teostusega. Omaette tähelepanuväärne on seegi, et kammerorkester kvartetimuusika suure klassiku ette võtab. Ilmselt pole põhjuseks mitte kammerorkestri repertuaari vähesus, vaid pigem huvitavad kõlavärvid ja helimassi paksus ning tihedus, mida on võimalik saavutada orkestriga. Eelkõige muutus teos kammerorkestri esituses ruumilisemaks ja tämbrirohkemaks – on ikka suur vahe, kas teost esitab 4 või 40 inimest. Loomulikult nõuab suurema arvu inimeste pingutuste koordineerimine ansambli juhilt rohkem tähelepanu ja nõudlikkust. Orkestri juhendaja ja samaaegselt kontsertmeistri rollis esinenud Min Kim mõjus orkestri ees, vaatamata sellele, et ta ei seisnud dirigendipoodiumil, vaid viiulipuldis, küllalt diktaatorlikult. Jäi mulje, et selles orkestris ei liiguta ükski muusik kulmugi ilma loata. Lisaks torkas silma ka orkestrantide pidev rotatsioon iga ette kantud teose järel I ja II viiulirühmas. Nii ei jäänud ükski vähegi ambitsioonikam pillimees ilma võimalusest mängida kontsertmeistri kõrval esimeses puldis. Pealtnäha kummaline, kuid samas siiski efektiivne võte hoidmaks muusikute motivatsiooni ja tõstmaks ansamblis solidaarsust.
Kui Beethoveni kvarteti esimeses osas oli tunda veel mõningat rabedust, siis teose arenedes võis iga kuulaja veenduda, et kvartetimuusika kõlab kammerorkestri esituses sama hästi (ja kohati isegi paremini!) kui kvarteti ettekandes. Samuti tundus, et Beethoveni muusikale iseloomulik resoluutsus ja rangus vastab ideaalselt korealaste hingelaadile.
Pärast tõsist “eelsoojendust” Beethoveniga jätkus kontserdiõhtu 2006. aasta lemmikhelilooja Wolfgang Amadeus Mozarti (1756 – 1791) loominguga. Metsasarvesolist Ab Kosteri ettekandes kõlas Mozarti kaks metsasarvekontserti: nr 2 Es-duur KV 417 (1783) ja nr 4 Es-duur KV 495 (1786).
Ab Kosteri mäng paelus selguse, lihtsuse ja eksimatusega. Kunagise Põhja-Saksa Raadio Sümfooniaorkestri kontsertmeistri esinemine kõigutas tugevasti minu varasemat arusaama, mille kohaselt metsasarve soolo õnnestumise üks oluline faktor on lihtsalt vedamine. Ab Kosteri universaalseid pillimeheoskusi iseloomustas aga 0% vedamist, kuid 100% tööd ning enesevalitsust. Hiljem avanes publikule võimalus kuulda ventiilideta metsasarve mängu kordamisele läinud Neljanda metsasarvekontserdi III osas. Ajastu instrumendil esitatud kontserdiosa lõi üpris hea ettekujutuse sellest, mismoodi Mozarti ajal metsasarvekontsert kõlada võis ja kui lihtsalt on pääsenud tänased kornomängijad, kes esitavad neid kontserte ventiilidega metsasarvedel.
Kontserdi lõpetas Edward Elgari (1857 – 1934) “Introduktsioon ja Allegro” keelpillidele op. 47 (1905) – muljetavaldav ettekanne, kuid leheruumi nappuse tõttu ma sellel pikemalt ei peatu.
Rohkem kui 10 000 kilomeetri tagant Eestisse saabunud muusikutelt oleks muidugi oodanud midagi ka oma kodumaa heliloojatelt. Mõnevõrra korvas selle aga lisaloona esitatud korea tants.
Iseloomustamaks publiku meeleolu saalis lisan veel, et Korea Kammerorkester lubati lavalt minema alles pärast neljandat lisalugu, mille järel aplodeeris publik orkestrile juba püsti seistes.
