Kohalik ja kohatu
Seksoundi plaadifirma kümnes väljalase, kogumiku “Kohalik ja kohatu” teine osa toob meieni läbilõike eesti popmuusika peavoolu kõrval jõudsalt kulgevatest hoovustest. Seejuures läheneb mõnigi neist juba mainstream’ile, ent on siiski suutnud säilitada identiteedi. Plaadikaanel seisev “independent music” võib žanrimääratlusena küll olla eksitav, sõna-sõnalt aga iseloomustab kompilatsiooni hästi. See on tõesti muusika muusika enese pärast.
Valim tundub seejuures väga mitmekesine ning ei anna end naljalt määratleda ühegi konkreetse tunnuse järgi. Stiilimääratluste kaudu see näiteks ei õnnestukski. Sest seal leidub nii rock’i kui folki, nii ilusat indie’t kui müramuusikat, lisaks romantilist elektroonikat, IDMi, psühhedeeliat, lõbusat ska’d ning äraolevas üksinduses unelevaid autistlikke impressioone, mida võiks kutsuda post-rock’iks, parema meelega aga jätaks üldse sildistamata.
Teisipidi võttes on üldine helgus ja “heaolulisus” küll läbivaid jooni. Ent esineb ka huvitavaid hälbeid, millest tahaks eriti välja tuua The Dildosi loo “Nice Room”. Viimane püsib kõigi dissonantside kiuste koos mingil täiesti arusaamatul moel ning mõjub pelutavalt-peibutavalt nagu hea õudusfilm. Võiks peaaegu arvata, et muusika autor Rainer Jancis on seks puhuks kuradiga lepingu sõlminud. Sügavamates teadvusekihtides tuhnimist võib igal juhul aimata.
Vastavalt vaatele võib aga tegelikult iga pala esile seada omamoodi erilisena ning mina ei oska ette kujutada inimest, kes tollelt plaadilt enda jaoks üldse midagi ei leia.
Sisekaemuslik süüvimisobjekt
Kaido Kirikmäe album “Lintprii” mõjub nii pretensioonitult kui pretensioonikalt. Kompositsioonid on iseenesest väga lihtsad – lausa naivistlikud – ning hõlpsasti haaratavad. Faktuur ja ülesehitus sedavõrd kerged, et annavad tulemuseks pigem sisekaemusliku süüvimisobjekti kui muusikalist ratio’t järelekatsuva heliteose. Tegu on kaheldamatult seisundimuusikaga ning analoogiaid leiab siin selliste esitajatega nagu Biosphere ja Boards Of Canada. Kuulaja tähelepanu pöördub üha omaenda siseilma, koondudes heakõlaliste harmooniate ja hüpnootiliselt korduvate motiivide vastuvõtuks, registreerides samas filigraansemaidki muutusi. Emotsioonid rahunevad ses ühtlases pehmes valguses, millel aimata ka tumedamaid varjundeid.
Samas võivad palad rahutuma natuuri jaoks tunduda veidi üksluised – siit nõudlikkus kuulaja suhtes. Ka kostab paiguti muidu nii vastuoludevabast kõlapildist välja teatud juhuslikkus, mis osalt vist tingitud sämplitud materjali alistumatusest helilooja tahtele.
Sämplitud instrumentidest kuuleme läbivalt puhtahelilist “provintslikku” kitarri, mis ühes loos meenutab hämmastavalt Neil Youngi helitausta filmile “Surnud mees”. Lisanduvad kõnekatked eesti filmidest, vanamoodsalt suhisevad süntesaatorifoonid avaras kajaruumis ning soojalt surisevad bassisagedused. Minimalistlikult ambient’likule pildile annab liikumise illusiooni Lähis-Ida mõjutustega modernne breakbeat-rütmika. Tegelikult aga ollakse alati juba kohal.
Album on saadaval vaid helikassetina (!) poodides ning wav-failidena Internetis. Üsna pretensioonikas trikk, ent ideena huvitav ja tähendustest tiine. Näiteks tekib siin kontrast ajatuna näiva sõnumi ning ajalike tehnoloogiate vahel, mis toob mõlemad aspektid erilisse paistvusse.
Grimass kõverpeeglisse
Kuidas iganes ka kirjeldada-hinnata Kreatiivmootori albumit “Irratsionaalne”, mällu sööbib see küll, kõrvuti etableerunumate lähenemistega mõjub vabastavalt ning provotseerib oma veenvalt järjepidevas ekstsentrilisuses ka küsima muusika loomuse järele. Sest enam kui kord kerkib kuulamisel küsimus: “Mis see on?” Vahest mitte niivõrd muusikateos kui hoopis performance?
“Lällutamine,” kostab solist Roomet Jakapi ise albumi naljaka nimiloo “mõtte” kohta – see tundub ka ansambli loominguterviku suhtes sisukam üldnimetaja kui lihtsalt “veiderdamine”. Sest Kreatiivmootori meetodit iseloomustab laiemalt võttes teatud eba- ning pudikeelsus – kord teravalt krõmpsuv, kord iirisena veniv glossolaalia. Justkui “esmane” maailma kategoriseerimise või ilmsussetuleku viis, milles asjadel võib olla mitmeid vastukäivaid ja kattuvaid nimesid, ent päris nimetamata ei jää miski.
Keeledeformatsioonid väljenduvad otsesemalt muidugi lüürilises absurdis: “Niiske kääbik mudib traati kogu öö,” “Imik, imik, ära vigasta mind!” jms häälutused. Kohati naiivselt robustsed, teisal enda ülitundlikkuses väändunud. Kuigi lood on üldiselt vokaalikesksed, puudub sõnades valdavalt ometi intelligiibel, enam-vähem üheselt mõistetav ideelisus. Pealegi eelistab kuuldavalt viisakate võimetega vokalist laulupartiidele hoopis sünge lõbususega esitatud kiunatusi, kräunatusi jm vokaalseid uperpalle. Tegu ei ole iluvõimlemisega, kuivõrd nii tuleksid mängu juba standardid ja normid – pigem seatakse esitaja ja kuulaja harjumuspäratusse, paiguti isegi piinlikku olukorda.
Viimane kehtib ka muusikalise tausta kohta. Vaheldumisi kasutatakse erisugust sõnavara ja grammatikat, ilma end õieti millegagi sidumata – nii välditakse ka terviklausete moodustamist ning jäetakse jutt pooleli niipea, kui võiks hakata koitma mõistuse valgus. Mängitakse nii elektroonilise kui rock-muusika elementidega, sämplitakse äratuntavaid motiive, lastakse raadiost eetrimüra jpm. Lood algavad ilma sissejuhatuseta ning lõpevad samuti nagu noaga lõigatult.
Eraldi paistavad muusikapalad ehk lihtsakoelised, ent neid noteerida oleks keeruline. Ilmnevad pidevad ebareeglipärasused, arütmia, motiivide vahetusseminek ning ajastuse nihkumine – tundub, et ühtaegu nii taotluslikult kui ka paratamatult. See toob meelde kategooriad nagu musique concréte ja “avangard”, laiemas mõttes aga “müra”. Igal juhul on tegu hämartsooniga, mida valdav osa muusikutest juba enda kutsest tulenevalt väldivad.
Lõpetuseks, eks ole me kõik väiksena peeglisse lõustu teinud. Kreatiivmootori lugusid kuulates ning samal ajal peegelduvalt plaadiümbriselt oma deformeerunud näokujutist vaadates tuleb mulle see tunne jälle meelde.
