Avalikkusele suunatud keelenõukogu soovitused vormuvad keelenõukogu seminarile järgneval koosolekul. Keda nõukogu seminarile esinema-arutlema kutsub? Kuidas need, kes ka tulla tahaksid, teie järgmisest kogunemisest teada saavad?

Kutsutute ring on olnud väga lai: keeleinimesed, poliitikud, õpetajad, õpilased, üliõpilased, kõrgkoolide rektorid ja prorektorid, poliitikud, ministeeriumide esindajad, ajakirjanikud, toimetajad jne. Loomulikult sõltub kutsutute ring ka teemast. Oleme alati saatnud enne seminari ka pressiteate ning seminaride järel ka teemakohased soovitused suurematesse päeva- ja nädalalehtedesse. Meediahuvi on sõltunud teemast, näiteks eesti keel vene koolis ja eesti keel eesti üldhariduskoolis leidsid üsna mitmes väljaandes ja ERRis kajastamist. Aktiivsemad partnerid teavituses on olnud Sirp, ERR ja Eesti Päevaleht. Siinkohal suur tänu neile keelenõukogu poolt.

Kahel eelmisel seminaril on puudutatud eesti keele- ja kultuuriruumi seisukohalt üliolulisi teemasid, nõuanded on ka adressaatide ja avalikkuseni jõudnud: 11. märtsil saatsite välja nõuanded kõrghariduse ja teaduse keele, 16. mail keelekorralduse, sh terminoloogia- ja nimekorralduse kohta. Mida ja millal arutate järgmisel korral?

Järgmine kord on laiem arutelu 10. oktoobri keelefoorumil, kus lisaks „Eesti keele arengukava 2011–2017” seirele on tähelepanu keskpunktis eesti keele roll Eesti teaduses ja innovatsioonis.

Kõigepealt kõrgharidusest-terminoloogiast-teadusest. Kuidas siis säilitada eesti keele tugev positsioon kõrghariduse ja teaduse keelena, nagu näeb ette nimetatud arengukava? Nõukogu soovitab luua töörühma, kes peaks välja töötama lahenduse „eesti ja inglise keele kestlikuks funktsioneerimiseks kõrghariduses ja teaduses”, ja tellida selle vajadustest lähtuva uuringu. Kas töörühm on loodud?

Kõrghariduse keelega seonduv seminar toimus koostöös rektorite nõukoguga ja mõlemad nõukogud, nii RN kui ka EKN, olid samal arvamusel, et Eesti kõrghariduses on väga oluline eesti- ja võõrkeelsete õppimisvõimaluste tasakaal. Keegi kohalolnutest ei vaidlustanud vajadust muuta kõrgkoolid avatumaks ja rahvusvahelisemaks, kuid polnud ka kedagi, kes poleks nõustunud väitega, et rahvusvahelistumisega ei tohi teha erialasid läbivalt ingliskeelseks. Loodan väga, et töörühm luuakse hiljemalt sügisel. Algatus selleks peaks tulema rektorite nõukogult. Kõrgkoolide kohustus pakkuda tasuta eestikeelset kõrgharidust on kaasa toonud dubleerivate ingliskeelsete õppekavade tekke. Näiteks Tartu ülikool käivitab ingliskeelse arstiõppe eestikeelse kõrvale. Avaõiguslik ülikool on oma otsustes autonoomne, kuid missiooniteadlik ülikool võiks ja peaks vaatama võõrkeelsete õppekavade avamisel kindlasti eriala arengut laiemalt – mis tahes erialal on lisaks teadussisule oluline ka erialakeele osa ja see on üks osa ka meie kultuurist kõige avaramas tähenduses. Missiooniteadlikud ülikooli- ja erialajuhid ei hakka ometi oma kultuuri vaesemaks tegema.

Hetkeseis kõrgkoolides on eesti keele seisukohalt küll igati hea: meil ei ole õppekavarühmi, mis oleksid ainult ingliskeelsed, s.t praegu veel on Eestis võimalik saada eestikeelset kõrgharidust kõigil erialadel. Eestikeelne õppekava peaks aga kindlasti sisaldama võõrkeelseid loenguid ja seminare ning üliõpilase erialakirjandus peaks lisaks eesti keelele olema ka selle eriala enim kasutatavas keeles. Ma kasutan siin teadlikult nimetust võõrkeel ja mitte inglise keel, sest on erialasid (eriti just humanitaarteadustes), kus see kasutatuim võõrkeel on näiteks vene, soome, saksa, ungari vm keel.

Kas kõrghariduse keelsuse küsimuses pole siiski soovitusteski muud võõrkeeled liialt tagaplaanil? Ingliskeelne rahvusvahelisus rahvusvahelisuseks, aga saksa keele piisava oskuseta ei saa Eesti ajaloo, kultuuri ja eesti keele uurimine tasemel olla. Koos saksa keele oskuse kadumisega on juba praegu näha, et näiteks nooremad kunstiteadlased ei tunne ka omaaegse saksa keeleruumiga seotud ajaloolist eesti sõnavara. Mis survestaks kõrgkoole erialal olulise muu keele õppele suuremat rõhku panema?

Suuremate kõrgkoolide keelekeskused pakuvad üliõpilastele päris laia keelevalikut, kuid keeled on sageli õppekavades valik- ja vabaained ning sellises vähem tähtsas positsioonis ka tunniplaanis paigutatud üliõpilastele mõnevõrra ebamugavamatele aegadele. Üliõpilased peaksid ise olema aktiivsemad ja nõudlikumad, et vajalik keeleõpe õppekavadesse (tagasi) tuua. Saksa keele oskuse vähenemine humanitaarteadlaste seas on Euroopas tõsine mureallikas. Noor inimene võiks ju aru saada, et tööotsingutel annavad otsijale lisaväärtust juurde just tema erioskused – kui kõik räägivad inglise keelt, on lisaks inglise keelele ka mõne muu keele oskus just nimelt see lisaväärtus.

Mõlemas soovituses on kesksel kohal terminoloogiaarendus. Internetiajastul oleks loomulik, et kogu saja aasta jooksul loodud rikkalik eesti oskuskeel on igale huvilisele kättesaadav. Küllap ongi piisavalt infot, aga seda ei leita üles. Mida teha?

Internetis on vabavarana üleval juba päris palju oskus- ja muid sõnastikke. Selleks, et seda killustunud teavet kokku koguda, on eesti keele instituudis arendamisel e-keelenõu keskkond, mis ühendaks paljusid sõnaraamatuid, sh õigekeelsus- ja seletussõnaraamatut, ja keelenõu allikaid ning mida oleks kerge kasutada niihästi veebiotsingu kui ka ühismeedia kaudu.

Viimastes soovitustes on juttu ka keeleõppe tõhustamisest: nii eesti-inglise kui inglise-eesti suunal. Minu mäletamist mööda oli seminaridel jutuks ka see, et tänapäeva pidevas tõlkesituatsioonis oleks oluline hakata peale keelte õpetama eraldi ka tõlkimist kui sellist nii ülikoolis kui juba põhikooliski; nii õppejõududele, üliõpilastele, aineõpetajatele, emakeeleõpetajatele kui ka õpilastele. Kumbagi soovituste paketti ei ole see teema jõudnud. Miks?

Tõlkimise õpetamine on tõepoolest olnud jutuks mitmel seminaril, kuid keelenõukogu on oma arutlustes jõudnud otsusele, et tegemist on pigem ainekursuste arenduse teemadega. Üks põhjustest, miks soovituseni pole jõutud, on kindlasti ka see, et teema tõstatajad pole ka ise osanud teha tõlkeõpetuse tõhustamisega seonduvalt konkreetseid ettepanekuid. Tõlkimisega puututakse keeleõppes kokku ju algtaseme kursustest peale, tõlkimisega seotud kutsealane ettevalmistus on aga hoopis eri teema. Sel aastal käsitletakse tõlkimisega seonduvat ka sügisel Euroopa Rahvuslike Keeleinstitutsioonide Föderatsiooni (EFNIL, kuhu kuulub ka Eesti keelenõukogu) aa stakonverentsil. Ehk on sealsete ettekannete ja arutelude põhjal ka Eesti jaoks midagi olulist EKNi soovitustesse sisse kirjutada.

Kõige olulisem on muidugi see, et õppejõud oma teadmisi eesti keeles kvaliteetselt vahendavad, olgu kõnes või kirjas. Kes ja kuidas saavad õppejõude selleks motiveerida?

Kõrgkoolid vastutavad ju õppekvaliteedi eest. Üliõpilastelt küsitakse tagasisidet õpetamise kohta. Miks ei võiks selles tagasisides olla ka küsimusi õppejõudude keeleoskuse teemal? Ülikoolides arutletakse selle üle, et ingliskeelsete loengupidajate keel kipub kohati olema kehvem kui loengust adekvaatne arusaamine nõuab. Ülikooli loengupidaja eesti keele kvaliteet peaks ju samuti tähelepanu pälvima. Ja kui see kvaliteet ei rahulda, on kõrgkoolidel võimalik oma õppejõude koolitusega ju aidata.

Lõpetuseks: kohati tundub, et Eesti riigi põhiseaduses sätes
tatud olemasolu mõte ja kõrgkoolide eesmärgid ei kattu. On see nii või ma eksin?

Eestikeelne kõrgharidus on iseseisva Eesti üks tähtsamaid saavutusi, millega ka paljud suurema kõnelejaskonnaga keeled pole hakkama saanud. Kõrgkoolide eesmärgiks pole kindlasti selle saavutuse hävitamine. Usk eesti keele elujõusse on ilmselt nii tugev, et ei osata teadvustada väikekeele kestlikkusele ohtlikke suundumusi.