Tunnustatud dirigent Risto Joost on 2006. aasta sügisest kõigi muude tegemiste kõrval Tallinna Muusikakeskkooli Sümfooniaorkestri peadirigent. Tõenäoliselt pakub tippmuusikutega harjunud noorsandile parajat vaheldust muusikaliste nüansside kõrval ka kasvatuslike probleemidega tegelda. Karismaatilise isiksusena tuleb ta noortega väga hästi toime; etteruttavalt võib öelda, et kasvatuslik töö kajastub vaieldamatult ka muusikalises resultaadis. Ei mäletagi, et mõne aasta tagune muusikakeskkooli orkestrikoosseis oleks hiilanud nii tugeva koosmänguga.
Ehk on siin oma osa ka rohketel abijõududel, keda paistis 18. II Mustpeade maja kontserdil “Kivimäe virtuoosid II” paljudes pillirühmades. Kontserdi kava kõrvutas kolme noort viiulisolisti (Eva-Maria Sumera, Ida Teppo ja Egert Leinsaar), luues neile nõnda esinemiseks üsna pingelise platvormi, hoolimata sellest, et publiku enamuse moodustasid õpetajad ja kaasõpilased.
Viiuliparaadi juhatas sisse Heino Elleri “Viis pala keelpilliorkestrile”, mille tummine kõla seadis edasisele repertuaarile kõrged nõudmised. Risto Joost oli teose dünaamilise kontseptsiooni kenasti balanssi sättinud, kuid mitte ka liiga äärmuslikuks kujundanud. Reaalsuses teostus iga pala isemoodi. “Romansist” jäid kõrva veenvad kulminatsioonid ja tšellorühma teemad, samas ka mõned “ülejala” libisetud käigud viiulirühmas. Tantsude kontrastid on ilmselt tänu võlgu Elleri erksatele strihhidele, mis ei luba kuidagi orkestrantidel looderdaja nägu teha. “Hällilaulus” oleks aga igatsenud selgemalt välja joonistunud liine. “Kodumaises viisis”, muide, pateetikat jagus. Siin võis märgata nii erakordset agarust muusikute poolt kui ka Joosti nägemust, mis erines mõnestki teisest kuuldud tõlgendusest.
Tšaikovski “Meditatsioonis” op. 42 nr 1 soleerinud Eva-Maria Sumera (õpetaja Niina Murdvee) paistis välja mahlaka kõla poolest, kuid üldine sooritus ei tundunud kuigi enesekindel. Üllatuslikult õnnestus solistil positsioonivahetustega teemad kohati tükeldada. Orkestri panus “Meditatsiooni” ettekandesse jättis solistiga meeldivalt tasakaalustatud mulje, kuigi tempos esines pisikesi lahkarvamusi. Eriliselt kiidaksin partituurist esile kerkinud klarnetisoolosid ja üldse puupillirühma koostööd. Teose dünaamiline tervikkontseptsioon mõjus seega vägagi kaalutletult.
Kontserdi kulminatsiooniks kujunes I osa Max Bruchi Viiulikontserdist nr 2 d-moll op. 44 Ida Teppo soleerimisel, kusjuures tegemist oli nii repertuaari kui esituse mõttes õhtu raskuspunktiga. Mari Tampere-Bezrodny viiuliklassis õppiva neiu etteaste õigustas oma virtuoossusega täielikult kontserdi pealkirja. Ida Teppo tutvustuses mainitud kogemustepagas andis noore viiuldaja kohta üllatavalt tugevalt esituses tunda. Tema interpretatsiooni puhul võis vaikselt nõustuda pea iga fraasi kujundusega. Orkester oskas Bruchi teoses näidata oma vägevust, ent suutis vajadusel jääda ka foonile.
Kava teises pooles kõlas Felix Mendelssohn-Bartholdy Viiulikontsert e-moll op. 64, orkestri ees Tiiu Peäske õpilane Egert Leinsaar X klassist. Kuulsa viiulikontserdi teemat esimest korda eksponeerides pani noormees end tõesti imetledes kuulama, ent siis kippus orkester soolopartiid summutama. Tehniliselt oli Egert Leinsaar justkui meisterlik, kuid terve teose ajaks jätkus mõtteainet – mis oli ikkagi valesti, et viiulisolist sageli välja ei kostnud. Akustikat süüdistada poleks vist arukas, sest teistel solistidel näis kõlavärv olevat tugevaim külg. Tõenäoliselt pidas tuntud teose puhul orkestrantidest igaüks, eriti puupuhkpillid, just enda partiid kõige olulisemaks ja nõnda ei kuulnudki publik piano’t ega orkestri ees musitseerinud viiuldajat. Lisaks võib ju olla, et instrument ise ei võimaldanud sedavõrd külluslikku tämbrit kui teiste solistide puhul.
Tänu kõnealusele kontserdile tean, kelle arengut Kivimäe virtuoosidest tulevikus erilise hoolega jälgida. Tõenäoliselt on peale kasvamas ka uus generatsioon orkestrante, kellel tugeva dirigendikepi all mängimise kogemus on igapäevane harjumus.
