Kerri Kotta, muusikateadlane- ja kriitik, helilooja ja pedagoog

Nicholas Cook on väitnud, et muusikast saab rääkida ainult kujundlikult. Tegelikult saab ka otse, kuid muusikud ei ole sellist rääkimisviisi kunagi omaks võtnud. Kui kirjeldada meloodiat füüsikalise nähtusena, siis võib öelda, et see on helikõrguste muutumine ajas. Kuid mitte ükski muusik ei ütle, et Beethoveni sonaadi meloodia­häält mängides asendas ta ühe helikõrguse teisega. Selle asemel räägiks ta meloodiahääle iseloomulikust liikumisest, mis on kas tõusev või laskuv, kiire või aeglane, või hoopis selle karakterist kui vihasest, unistavast jne.

See mõneti seletab seda, miks muusikaseletusena ei lähe alati käibele mõisted või teooriad, mis on loodusteaduslikult täpsed, vaid need, millega suudetakse sõnastada muusika kohta midagi olemuslikku. Arnold Schönbergi helikeelt oleks täpne nimetada atonikaalseks ehk muusikaks ilma toonika ehk helikõrgusliku keskpunktita. Ometi pole nimetatud mõiste laiemasse käibesse läinud ning tema muusikale viidatakse juba sada aastat kui atonaalsele, s.t kui ilma toonide ehk helideta muusikale (mis on sellisena puhas nonsenss).

Asi on selles, et tonaalsuse kadumine polnud lihtsalt mingi tehniline detail. Nimetatud muutus eeldas muusika täiesti uut moodi kuulamist. See oli kultuuriline šokk, mis näib kohati kestvat tänapäevani: ikka veel võib kontserdisaalis kohata inimesi, kes hakkavad atonaalset muusikateost kuulates itsitama, mis viitab sellele, et muusikat kuulatakse endiselt „tonaalsete kõrvadega“. Ja selles valguses sobib sõna „atonaalne“ tekkinud uut muusikat kirjeldama küll, sest tegemist polnud ei millegi vähema kui vana maailma kokkuvarisemisega. Muusikaterminoloogias pole alati tähtis kirjelduslik, vaid poeetiline täpsus.