Eesti keeleuuendusest tavatsetakse meie meedias ning emakeelepäevadel rohkem kõnelda ennekõike seoses Johannes Aavikuga (1880–1973) ning nulli ja viiega lõppevatel aastatel. 2023. aasta nende hulka ei kuulunud, ometigi tulid nii Johannes Aavik kui ka keeleuuendus mitmel korral esile. Väga sobivalt sattus teema käsitlemine aasta lõpukuudesse, Aaviku sünniaastapäeva – 8. detsember – lähedusse. 16. oktoobrist 30. novembrini oli olnud keelehuvilistel võimalus osaleda järjekordse sõnause rohesõnade loome­konkursil. Saaremaa muuseum asutas Aavikute muuseumi (Johannes ja Joosep Aavik) arendaja ametikoha, mille ülesandeid on suure innuga täitma asunud Merit Karise. Ilmus aga ka kolm raamatut, millest kaks on kaudsemalt ja üks tervenisti Johannes Aaviku ja keeleuuendusega seotud.

Keeleparenduse võimalusi

Stockholmis elav psühhiaatrist pensionär Ants Anderson (sünd 1933) üllitas Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis väljaandena mahuka trükise „Keeleparenduse võimalusi. Keelekorralduslik sõnavõtt“. Kui autor tutvustas Aaviku 140. sünniaastapäeva konverentsil 21. mail 2022 Tallinnas oma keelekorralduslikke eeteid, tekitas ettekanne elava diskussiooni. Kindlasti juhtub nii ka nüüd raamatut lugedes. Andersoni mõttekäigud on päris radikaalsed ja annavad Aaviku sajanditagusele keeleuuendusele kohati silmad ette. On huvitav, et XX sajandi eesti keelekorraldusest kokkuvõtet tehes paigutab Anderson Aaviku kõrvale Johannes Voldemar Veski, nentides: „Ka Johannes Voldemar Veski tegeles eesti keele korrastamise ja sõnavara rikastamisega, ehkki vähem lennuliste ideedega. Imetlusväärne on paljude erialade eestikeelsete (omakeelsete) oskussõnastike koostamine Veski kaastegevusel ja juhtimisel.“ Tõepoolest on Veski keeletegevus eelmise sajandi alguskümnenditel mõneti Aaviku lennuliste ideede varju jäänud.

Ka Andersonil on lennukaid ideid. Suure tõenäosusega on tal oma seisukohti, nende eesmärki ja vajadust tänapäeval tunduvalt raskem põhjendada ja juurutada kui Aavikul sajand tagasi. Põhjus ei seisne mitte Andersoni väiksemas uuendamise fanatismis ega ta pealehakkamises ja ärivaistus, vaid selles, et eesti keel on sajandiga muutunud märksa raskemini „painutatavaks“. Tekib küsimus: milleks ja kellele on uuendused vajalikud? Vastuste saamiseks pakub Ants Andersoni raamat põnevat lugemist.

Keele konksvingerdusi

Haapsalu Läänemaa ühisgümnaasiumi emakeeleõpetaja Monika Undo on kirjutanud ning animaator ja karikaturist Ave Taavet illustreerinud eesti sõnaloomet käsitleva „Keele konksvingerdusi“. Raamat meenutab sisuldasa ja vormildasa 1985. aastal ilmunud sõnavalimikku „Uudis- ja unarsõnu“ (koostanud Tiiu Erelt, Rein Kull ja Henno Meriste). Saatesõnas tõdeb Monika Undo: „Eestlased on sõnausku rahvas. Sellele viitab ka tõsiasi, et sõnavõistlusi on meil korraldatud ikka ja jälle ning alati on olnud palju nii osalejaid kui ka eeteid. Sõnas on väge. Kuid vahel peab sõna kannatlikult ootama oma aega.“ EKI kodulehelt saab teada, et eelmise, 2023. aasta seisuga oli Eestis sel sajandil korraldatud vähemalt 19 sõnavõistlust.

Mõnikord jääb mulje, et keeleuuendust ja sõnavaraarendust mõistetakse küllalt lihtsustatult. Isegi mõnes kooli­õpikus jätab teema käsitlus mulje, et keeleuuenduse ja Johannes Aaviku vahele võib panna võrdusmärgi ning et keeleuuendus pole midagi muud kui tehissõnade loomine. Monika Undo konksvingerdused kummutavad selle arvamuse. Autor pole oma sõnavalikut põhjendanud, kuid Aaviku eedetest on raamatus sellised, mida üldsus tänapäeval ei kasuta: naum ’puuvili’, kuudam ’kuuvalgus’, polg ’teerada’, pamur ’sünge, tume, sompus’, möhkel ’suur kivimürakas’, neenima ’ignoreerima’, sürjutama ’kõrvale tõrjuma’, neim ’kättemaks’, rümu ’kuulujutt’, solge ’sale, sihvakas’, jäälima ’järele andma’. Aaviku eede heft vihiku tähenduses mõjub suisa germanismina, mille vastu ta ise keele­uuenduse algaastatel kõvasti sõdis. Konksvingerduste hulgas on ainult kaks tuntud Aaviku sõna: veenma ja meede. Selles tekstis mitu korda kasutatud eede ettepaneku tähenduses kuulub nende Aaviku uudissõnade hulka, mis pidi kannatlikult oma aega ootama. Seda hakkas alles mõni aasta tagasi sihipäraselt kasutama Aaviku seltsi juhatuse esimees Peep Nemvalts.

Konksvingerduste sõnavalik viitab sellele, et eestlased on tõesti sõnausku ja et sõnasepitsejaid on XIX sajandist peale jagunud igasse kümnendisse.

Eesti unikaalne keeleuuendus

Kolmas raamat on tervenisti Johannes Aavikust ja keeleuuendusest ning sisaldab ka tema kunstlikult loodud tüvede loendi. Prantslane Antoine Chalvin (sünd 1966) kaitses 1993. aastal Pariisis doktoritöö „Johannes Aavik ja eesti keeleuuendus“ („Johannes Aavik et la rénovation de la langue estonienne“) ja avaldas selle 2010. aastal muudetud kujul raamatuna. Sama aasta detsembris toimunud Aaviku 130. sünniaastapäevale pühendet konverentsil Tallinnas küsis Johannes Aaviku Selts autorilt luba raamat ka eesti keeles avaldada. Natuke rohkem kui tosina aasta pärast on plaan Heete Sahkai eestinduses teoks saanud.

1994. aasta suviselt Aavikute majamuuseumi keeleõhtult Kuressaares on mulle Antoine Chalvini peetud ettekandest meelde jäänud üks sõna – „unikaalne“. Nii iseloomustas Chalvin eesti keeleuuendust.

Monograafia sissejuhatuses tutvustab autor selle ülesehitust järgmiselt: „Uurimuse esimeses, ajaloo osas paigutan keeleuuenduse eesti kirjakeele ajaloo taustale [—] Järgneb keeleline osa, milles tutvustan ja analüüsin keeleuuenduse põhimõtteid. Selle käigus näitan, et tegu oli tõepoolest uuendusega [—] Viimases, kolmandas osas uurin ajaloolise ja keelelise käsitluse tulemuste valguses uuenduste levikut ja pakun nende eduka käibelemineku seletuse.“

Chalvin näitab, et Aaviku keeleuuendus ei sündinud tühjale kohale: sel oli eelkäijaid juba XIX sajandil. Nii on pastor Heinrich Georg von Jannau juba 1828. aastal leidnud, et eestlased ei oskavat võõrelementide sissetungi tõttu oma keelt enam õigesti rääkida, mistõttu esitas kava „alus-“ ehk soome ja „alg-“ ehk liivi keelele tugineva kirjakeele loomiseks. Ka XX sajandi algusest võib nimetada kirjanikke (Ansomardi, Maximilian Põdder), kes, nagu Aavikki, pidasid eesti keelt „kohmetuks ja puudulikuks“.

Kõige huvitavam on raamatu kolmas peatükk, kus on käsitletud Aaviku uuenduste ajalist levikut. Teguriteks, mis mängisid uuenduse õnnestumises rolli, nimetab Chalvin järgmisi: 1) uuenduse keeleliselt vastuvõetav vorm, 2) tõhus selgitustöö levitamaks uuenduste tundmist ja kasutamist, 3) tarvitust mõjutada suutvate „vahendajate“ olemasolu.

Johannes Aaviku personaalse rolli kohta keeleuuenduses arvab Chalvin, et ilma Aavikuta poleks ilmselt olnud ei kunstlikult loodud tüvesid ega morfosüntaktilisi uuendusi. Autori sõnutsi on Aavik ainus, „kes on esitanud kunstliku sõnaloome teooria ja rakendanud seda süsteemselt igapäevamõistete tähistamiseks, ning ka ainus, kellel on õnnestunud suhteliselt suur hulk enda loodud sõnu keelde viia“.

Tundub, et uuenduste tegelik ellupuhuja on siiski olnud tavaline keele­kasutaja.