Hämamise ja soovmõtlemise aeg näib olevat ümber ka keeletandril ning on õige rääkida asjast ilustamata ja ausalt. Viimaste aastate Eesti keele-elu on kõige rohkem elavdanud eesti keele „vabastamise“ liikumine, mille esimeseks pääsukeseks oli Liina Lindströmi ja Peeter Pälli seisukohtadel põhinev artikkel „Eesti keel on vaba, aga võiks olla veel vabam“ (27. X 2020)¹. Järgnenud on mitmed keeleüritused, artiklid jm. Samal ajal on käinud Eesti Keele Instituudi (EKI) sõnastike ümber­kujundamine, mille tulemusel asenduvad senised sõnaraamatud „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS“, „Eesti keele seletav sõnaraamat“, „Võõrsõnade leksikon“, „Sünonüümisõnastik“ ja „Ametniku soovitussõnastik“ EKI keeleportaali Sõnaveeb kaks- ja tulevikus kolmkeelse EKI ühendsõnastikuga. Suurt osa senistest sõnastikest edasi ei arendata. On kahtlus, et ÕS tervikliku sõnastikuna alles ei jää. Milline on uus, eeldatavasti 2025. aastal ilmuv ÕS, ei ole EKI siiani öelnud. ÕSi keele­soovitusi lisatakse juba praegu (ajakohastatud kujul) Sõnaveebi, aga mis saab sõnamoodustusnäidetest, näite­lausetest ja muust ÕSi sisust, ei ole teada. „Vabastusliikumise“ kõige häälekamad esindajad on olnud EKI direktor Arvi Tavast, Tartu ülikooli tänapäeva eesti keele professor Liina Lindström ja EKI nooremteadur Lydia Risberg.

Millest vabastatakse? Millest EKI ja Tartu ülikooli keeleuurijad eesti keelt ja rahvast vabastavad, millist probleemi lahendavad? Probleemi ei ole siiani tuvastada õnnestunud, aga see, millest vabastatakse, näib olevat normitud eesti kirjakeel². Tuletan meelde, et normitud kirjakeeles õpetatakse Eesti koolides ja ülikoolides, töötab rahvusring­hääling, kirjutatakse seadusi, toimib meie riigiaparaat jne. Ütlen kohe ette ära, et asjaosalised ise eitavad, et nende arvamusavaldused võiksid kirjakeelt kuidagi kahjustada, kuid kui nende seisukohti tähelepanelikult kuulata ja lugeda³, siis eitusele kinnitust ei leia.

Institutsioonid, mis peaksid olema kutsutud ja seatud eesti kirjakeelt kaitsma, on oma esindajate kaudu asunud hoopis kaitsma eesti kirjakeele eest. Keda siis kaitstakse? Paljuski kaitsjate endi konstrueeritud nõrgemaid rühmi: noori, murderääkijaid, kirjutavaid autoreid jt. Noori kaitstakse emakeeleõpetajate eest, abstraktset autorit keelekorralduse ja keeletoimetaja eest. Emakeeleõpetajaid süüdistatakse sõjaväelises rividrillis, keeletoimetajaid autori vaba tahte painutamises. Senisele (sealsamas EKIs tehtud) keelekorraldusele heidetakse ette vähest teaduspõhisust, mineviku keelemeestele meelevaldset sõnaloomet. Eesti Vabariigi algusaegu, mil eesti keelest sai riigikeel, iseloomustatakse kui murrete väljasuretamise perioodi. Eesti keele korraldust nimetatakse algusest lõpuni totalitaarseks. Keeleinstituudi direktor ütleb otsesõnu, et keele korraldamine ei ole hea mõte.⁴ Kokkuvõtvalt on oma välja­kujunenud ja toimival kujul löögi all institutsioon, mis seisab normitud eesti kirjakeele eest: keelekorraldus. Selle rakendajatena saavad oma osa emakeeleõpetajad ja keeletoimetajad.

Et vältida valesti arusaamist, selgitan oma keelekorralduse, -õpetuse ja -toimetamisega seotud seisukohti. On selge, et keelenormingud peavad mõõdukas tempos ajaga kaasas käima ja kajastama keele muutumist. Kindlasti pole põhjust inimestel üksteist suulises kõnes (sh kirjapandud suulises kõnes ehk internetis) korrigeerida. Kindlapeale on kooli emakeeleõpetuses võimalik üht-teist parandada. Keeletoimetaja ei peaks tegema maitseparandusi, kuid peaks siiski tegema parandusi, mis on vajalikud teksti eesmärki ja stiilitasandit arvestades.

Miks vabastatakse? Millest on see vabastusliikumine ajendatud? Kas noored on otsinud kaitset emakeele­õpetajate drilli vastu? Kas murderääkijad või -uurijad pole olnud rahul Eesti riigi panusega murrete kaitsmisse? Ei ole kuulda olnud.

Mitte soovides kahtlustada selle võitluse pidajaid tahtlikus kirjakeele kui ühe riikluse alustala murendamises, samuti lootuses, et nende tegevuse eesmärk ei ole püstitada mineviku suurte keele­meeste monumentide asemele enda omi, pakun välja, et nende ajendiks on lihtsalt soov olla moodne ja käia ühte sammu suure ingliskeelse maailmaga.

Pealiskaudsel vaatlusel võibki ju tunduda, et eesti kirjakeel on nii kindel, stabiilne ja kaitstud, et sellega ei ole enam vaja tegelda ja rohkem kaitset vajavad hoopis allkeeled, väiksemad keele­kasutajate rühmad jne. Laiemalt mõtlev ja ajalugu tundev inimene peaks aga aru saama, et see väike ja nõrk, mis suures, varsti kümne miljardi inimesega maailmas kaitset vajab, ongi eesti keel ise.

Kas emakeeleõpetaja teeb head või halba? Kuna kõiki viidatud keeleüritusi ei jõua ehk huviline läbi vaadata, illustreerin oma väiteid mõne tsitaadiga. Allpool kirjeldab EKI direktor Arvi Tavast emakeeleõpetajate tegevust. Ühtlasi saame aimu, milline on tema suhtumine keeletoimetajatesse. Ta ütleb Doborah Cameroni teosest „Verbal Hygiene“ ehk „Keelepurism“ tuge leides nii: „On üks mingisugune ports inimesi, kes tahab keelt kasutada sel viisil, et kirjutada teistele inimestele ette, kuidas need peaksid seda kasutama. [—] Vaatame mingi­suguste toimetajate parandusi näiteks või emakeeleõpetajate kirjandis märgitud vigu [—]. Sellel on mingid täiesti selged eesmärgid. [—] Võrdlus sõjaväe rivi­drilliga: noorsõduritele rivisammu õpetamine ei aita mitte mingil viisil kaasa nende käitumisele lahingus, välja arvatud üks – see õpetab neid alluma. Grammatikapõhine, keeldude­põhine emakeeleõpetus on täpselt sama eesmärgiline. Kui meie koolisüsteem on üldiselt XVII sajandist pärit ja suunatud kuulekate vabriku­tööliste produtseerimisele, siis keeleõpetus on üks osa sellest – lihtsalt drill. Õpi ära, allu.“⁵ Tartu ülikooli eesti keele professor Liina Lindström toetab oma vestluskaaslase väidet, et keelekorraldus ei ole hea mõte, kinnitades, et soovib olla noortekeele eestkõneleja. Professoril ei tule vist kohe meelde, et noortekeelest ega mis tahes muust allkeelest ei saa rääkida, kui pole normitud kirjakeelt, millega võrreldes midagi allkeeleks saab pidada.

Jättes kõrvale küsimuse, kas z-põlvkonna noored üldse vajavad oma advokaatideks keskealisi keelefunktsionääre, paneb õlgu kehitama ka missioon ise. Eeldades, et Eesti riik ja eesti keel riigikeelena püsivad ja et suurem osa noori kavatseb oma tuleviku siduda Eestiga, tekib paratamatult küsimus, kas Tavast ja Lindström teevad noortele head või halba, kui seavad kahtluse alla kooli emakeeleõpetuse, mille eesmärk on anda noortele ellu kaasa hea enese­väljendus­oskus ja võime asjalikus keele­situatsioonis ladusalt ja suuremate vigadeta eesti keeles kirjutada.

Kas normitud kirjakeelele on alternatiivi? Liina Lindström on oma kaitsealuseks valinud ka murded. Peale selle, et ta on oma tegevusega sajandi jagu hiljaks jäänud (kohamurded on enamjaolt hääbunud), tekitab küsimusi ka teemakäsitluse tonaalsus. Kui eesti kirjakeele arengu loos on seni kirjeldatud Eesti iseseisvumise järgset aega positiivselt kui perioodi, mil eesti keelest sai riigikeel, kõrghariduse keel, paljude erialade oskuskeel jne ehk teisisõnu kultuurkeel, siis Lindström kirjeldab seda aega järgmiselt: „Mõtleme eesti keele korralduse ajaloo peale, mis kasvas välja kahekümnendatel. See ei olnud küll alguspunkt, aga see oli väga oluline punkt – Eesti iseseisvumine. Erinevad jõujooned pulbitsesid, aga suund läks tasahaaval puhtalt selle rividrilli ja selle ühe eesti keele peale. Sisuliselt, mis toimus kahekümnendatel-kolmekümnendatel, oli ju tohutu murrete varieeruvuse tasalülitamine. Kogu kooliõpetus oli suunatud sellele, et vabaneda nendest jõledatest murdejoontest, mis inimesed kodust kaasa võtsid, ja teeksid seda õiget ja ühte eesti keelt. [—] Sisuliselt viiekümne aastaga [kahekümnendatest seitsme­kümnendateni – M. K.] tegid nad [emakeeleõpetus, keelekorraldus – M. K.] murretele üks-null ära.“⁶

Loomulikult on kahju, et oleme ühtse kirjakeele juurutamise eest pidanud maksma kohamurrete hääbumisega. Kuid mõelgem: kas normitud kirjakeelele on alternatiivi? Vastus on: ei ole. Kuidas pidada riiki, kui pole ühtset kirjakeelt? Mis murdes peaks õpetama ülikoolis? Kas Riigi Teataja peaks ilmuma saarte või Mulgi murdes? Millist eesti keelt õpetada Eestis elavatele muu emakeelega inimestele? Ja miks tõstatada see teema aastal 2021? Tänapäeva murdekeele olukorra kirjeldamiseks tsiteerin murdeuurijat Karl Pajusalu, kes ütles juba aastal 2003, et „viimastel aastatel .. on uued allkeeled ehk eesti keele kohalikud ja sotsiaalsed erikujud pigem tugevdanud oma positsioone kirjakeele kõrval“⁷.

Ajaloo ümberhindamine. EKI nooremteadur Lydia Risberg on ette võtnud sarnassõnade tähenduse „vabastamise“. Levinumate sarnassõnade (järgi/järele, enamik/enamus) puhul tundub see üsna mõistlik. Raskeid sarnassõnu (väga lähedase tähendusega, ei saa kuidagi koolis selgeks, kogu aeg tuleb parandada), mis on laialt levinud ja siiani veel „vabastamata“, on aga kokkuvõttes üsna vähe – peale eelnimetatute ei meenugi kohe midagi. Enamik sarnassõnu koos tähenduserinevusega (nt käsitama/käsitsema/käsitlema) ilmselt jääb, vähemalt oskuskeeles – nende tähendus erineb „vabastamiseks“ liialt palju. Seepärast kerkib küsimus, kas selle teema kajastuse ulatus (kümmekond artiklit-ettekannet) ja tulemus on proportsioonis. Kõige ebamugavam on aga olnud näha, et Risberg on otsinud sarnassõnade olemasolu konkreetset süüdlast ja on selle ka leidnud. Peasüüdlane on omaaegne oskuskeele arendaja Johannes Voldemar Veski, kellele Risberg heidab ette liiga ohtrat sarnassõnade tuletamist.⁸ Milline oleks tuletamise kõrval olnud mõistlik alternatiiv oskuskeele arendamiseks, seda ta ei selgita. Arvatavasti jääb enamik sarnassõnade tähenduserinevusi keelde alles, nii et Risbergi peamine saavutus on Veskile varju heitmine – üks monument jälle maha võetud.

Oleme jõudnud „vabastajate“ ühisjooneni – soovini ajalugu segastel motiividel ümber hinnata. Seatakse kahtluse alla omaaegsete keeleteadlaste tegevus. Möödunud aegade keeleuurijatele ja -arendajatele heidetakse ajaloolist konteksti arvestamata ette tegusid, mida tänapäeva teadmisi arvestades peetakse taunimisväärseks: meelevaldset sõnaloomet, liigset normimist, murrete välja­suretamist.

Naised kaitse ja rünnaku all. Keelelise diskrimineerimise eest üritatakse kaitsta ka eesti naisi. Kuigi eesti keel on Euroopa keelte seas haruldaselt sooneutraalne, üritatakse sammu pidada oma indoeuroopa keeli rääkivate mõtte­kaaslastega ja leitakse tikutulega otsides kaks sõna, millega tuleks eesti keeles ettevaatlik olla: esimees ja jahimees. Nende asemele soovitatakse juhti ja jahipidajat. Paradoksaalselt mööndakse siiski ämmaemanda ja õe kasutamist meesterahva kohta (Risberg, Kaukonen)⁹.

Kõige paradoksaalsem on, et ühtesid nõrku kaitstes halvustatakse teisi nõrku. Kui jätta korraks kõrvale olnud ja olevad keeleuurijad, kelle tegevus kahtluse alla seatakse, siis põhiliselt on löögi all emakeeleõpetajad ja keeletoimetajad. Viimastesse suhtumine meenutab kohati juba kiusu. Keeleinstituudi töötajad otsivad veebiseminari vestlusveerus keeletoimetajate ühisnimetust ja ka leiavad selle: „automaattoimetaja“; teise keeleürituse vestlusveerus jääb EKI direktor visalt kindlaks oma püüdlusele tuvastada ja kahjutuks teha „halb keeletoimetaja“. (Kahjuks veebiürituste salvestused vestlusveerge ei sisalda, kuid olen kindel, et minu mälu järgi kirja pandud sõnu kinnitaksid kümned toimetajad.)

Emakeeleõpetajad teevad rasket ja imetlusväärset tööd, viimastel aastatel pingelistes koroonaoludes, püüdes tekitada huvi eestikeelse kirjavara ja eesti kultuuri vastu noortes, kes elavad aina ingliskeelsemas keskkonnas. Keele­toimetajad teevad nähtamatut ja kasinalt tasustatavat tööd selle nimel, et mõttekalt sõnastatud tekstide hulk meie ümber suureneks. Pealegi, nii emakeeleõpetajad kui ka keeletoimetajad on enamasti naised. Mõttekoht.

Kokkuvõtteks. Eesti kirjakeele rolli on suurepäraselt analüüsinud nt Wiedemanni keeleauhinna laureaadid, emeeritused Reet Kasik¹⁰ ja Krista Kerge¹¹. Väärt lugemine.

Mis või kes siis ikkagi on tänapäeva Eesti keele-elus nõrk ja vajab kaitset? Kaitset ei vaja mitte õpilased õpetajate, autorid toimetajate, võrulased põhjaeestlaste, naised meeste ja rahvas mineviku repressiivsete keelemeeste eest, vaid kaitset vajab eesti keel (sealhulgas eesti kirjakeel) inglise, meie maanurgas ka vene keele varjamatu pealetungi eest.

Meie iseseisvuse lühike ja katkendlik ajalugu, eestlaste osakaalu jätkuv vähenemine Eesti rahvastikus¹², noorte ingliskeelestumine, avaliku sektori teavituse kakskeelestumine, eesti üldkeele sõnaraamatu kaks- ja peatne kolmkeelestumine jms ei anna kahjuks põhjust pidada eesti kirjakeelt stabiilsuselt ja kindluselt võrreldavaks enamiku Euroopa kirjakeeltega. Kui mitte miski muu, siis Ukraina sõda peaks seda meile valusalt meelde tuletama.

Mari Koik on eesti keele toimetaja.

1 https://kultuur.err.ee/1149567/keeleteadlased-eesti-keel-on-vaba-aga-voiks-olla-veel-vabam

2 Tähenduses ’ühtne, korrastatud, kirjas ja kõnes kasutatav keelekuju (hrl vastandudes normimata keelele’. EKI ühendsõnastik 2022. EKI, Sõnaveeb 2022. https://sonaveeb.eki.ee/search/unif/dlall/dsall/kirjakeel/1 (20. III 2022)

3 Teemapäev „Keelekorralduse äärmised võimalused“ (19. II 2021), arutelupäev „Eesti keel normi ja vabaduse vahel“ (12. III 2021), mõtteid keeleteemadel: Liina ja Arvi (11. IV 2021) jm.

4 Mõtteid keeleteemadel: Liina ja Arvi, 17:00.

5 Samas, alates 4:14.

6 Samas, alates 6:10.

7 http://vana.emakeeleselts.ee/esa/ESA_48_pdf/murded.pdf (Emakeele Seltsi aastaraamat, 2003)

8 https://portaal.eki.ee/avalehe-uudised-taisloend/3837-2022-01-11-09-53-38.html, XVII muutuva keele päeva ettekanne (19. XI 2021) jm

9 https://vikerraadio.err.ee/1608503696/keelesauts-sugude-sauts-mees-on-naine-on-isik

10 Reet Kasik, Emakeele väärtus. – Keele Infoleht 22.VI 2018.

11 http://vana.emakeeleselts.ee/esa/ESA_49_pdf/Kerge.pdf (Emakeele Seltsi aastaraamat, 2003)

12 https://www.postimees.ee/6682580/mullu-rahvaarv-suurenes-kuid-eestlaste-osakaal-vähenes