Loomulikult ei saa ega tohigi (see veel puudub!) kedagi kohustada eraelus kasutama mingit keelekuju, olgu see paikkondlik keel või normikohane kirjakeel – soovitada muidugi saab. Kirjakeele soovituslik norming tundub küll nonsensina, sest norming saab olla ju vaid kohustuslik. Kus ja kellele see peaks kohustuslik olema, on muidugi iseküsimus. Sageli tuleb keeleküsimustes arvajate avalduste puhul ilmsiks, et pole tähele pandud põhiasja: range normikohasus on tingimusteta vajalik vaid ametlikus keelekasutuses, muudel juhtudel on normingu rakendamise määr eesmärgikohane otsus. Nii nagu on igas ametis töötamiseks vaja kutseoskuste taset, nii peaks ka keeletööriistade tarvitajatele kehtima asjakohased nõuded. Näiteks Eesti rahvusringhäälingu päevast päeva üles astuvad diktorid ning ilma- jm teadete edastajad (informeeriva ja hariva sisuga saadete juhid samuti) peaksid lähtuma normingulähedasest keelekasutusest nii kõnes kui ka kirjas (subtiitrite õigekiri). Eksimusi kohtab siiski lubamatult sageli, ka keskses uudistesaates „Aktuaalne kaamera“. Ja kui juba seal korrektsest keelekasutusest mööda vaadatakse, kust siis eeskuju võtta – vaatab ju suur osa elanikkonnast seda iga päev.
Eesti keele hääldus varieerub nagu iga teisegi keele oma, ometi ei takistanud see selle sajandi alguses Aiku ja Petsi rullnoklikku hääldust tabamast ja pilamast ning tibikeele omapära eritlemast – üldsus naeris toona äratundvalt kaasa. Nüüd vist nende keelepruuk enam nalja ei tee, sest „mõtlevate inimeste raadio“ reklaamihõikujate (ka meeshäälte) kõrval on selline hääldus seljatanud isegi uudiselugejad (Liisu Lass: polä, rahuläppä, nädalavahetusä, lendudälä jne) ja ilmaneiud (Triin Tuula: hommä, polä, kümmä, vähäsä jne), kahjuks ka seni eeskujuliku hääldusega silma paistnud sporditoimetuse uue toimetaja Aet Süvari – isegi Monika Tamla keel vääratab mõnikord. Näiteks raadiodiktori Maria-Ann Rohemäe suust pole aga seda sorti asju juhtunud kuulma – isegi vähese ja Rakvere on võimalik öelda nii, et sõna lõpetab e-täht. Tunnustada tuleb ERRi diktoreid küll selle eest, et lauselõppude inglise keele pärasest kõrgustesse vibamisest on seni suudetud hoiduda (kõigi saatejuhtidega see küll enam nii pole).
Ka iga esiletõst ja auhindamine asetab huvivälja sattunu eeskuju positsiooni. Muidugi ei tohi last nime pärast pesuveega koos välja visata, aga siiski: kui nii rahvas kui ka haridusministrid on tunnistanud eelmise aasta keeleteoks eesti keele e-õppe kursuse „Keeleklikk“, mida esitleti ja tutvustati-kiideti meedias üsnagi silma-kõrvatorkavalt, siis kaotab igasuguse mõtte keelekorraldajate soovitus kasutada inglise keelest laenatud ja mugandatud kliki asemel eesti omasõna klõps. Rääkimata saksa keele kaudu (Klicke ’kildkond, kamp’) juba korra laenatud kliki sobimatust tähendusest selle ettevõtmise puhul (ÕS: kl`ikk 1. <22e: kliki, kl`ikki> kildkond. Sõjaväeline klikk. Kliki+vaim, kliki+valitsus, kliki+võim; kl`ikk 2. <22e: kliki, kl`ikki> ARGI klõps. Hiire+klikk ARGI hiireklõps). Kas keeleõppekursuse puhul on ikka põhjendatud argikeelse variandi eelistamine? Argikeeles, s.o eraelus omavahel suheldes, võib loomulikult igaüks öelda selle tegevuse kohta või näoraamatus sõbrale kirjutada nii, nagu ise soovib – ja ise mõne muu sõna tarvitusele võtta, kui keeleandekas ollakse.
Selle aasta emakeelepäeva etteütluseski (igati kena ja küllalt keeruline tekst ning imetore ettevõtmine) oli üks keelend, mille puhul tabasin end küsimast, kas on tark eeskujuna juurutada tegelikult eesti keelt kantseliidistavat väljendit. Tekstidesse on niigi sugenenud üüratul hulgal olevaid: võttes vastu nohus olevaid e-residente (e-etteütluse tekst). Nohus olevad on kinnistunud nüüd kõigi 4225 etteütlust kirjutanu mällu pluss kõik need, kes seda teksti raadiost mitu korda kuulanud. Ometi tundub loomulikum rääkida nohus või nohustest e-residentidest.
Ka üks eelmisel aastal tarbetekstide võistlusel (iseenesest äärmiselt tänuväärne ettevõtmine) paremate hulka jõudnud veebilahenduse tekste pilet sinu teekonnale ei sobi eeskujuks, vaid õõnestab eesti keelele iseloomuliku eestäiendi (sinu teekonna pilet) positsiooni.
Ja kelle emakeelepäev on siis Eestis ikkagi 14. märts ja kas peaks selle ehk tänapäeval kuidagi teisiti nimetama? Millist eeskuju annavad meie venekeelsetele näiteks Tallinna ülikooli vene filoloogid, kes võtavad Eesti riigi emakeelepäeva tähistamise asemel arutada vene emakeele Eesti riigis muutumise küsimused (iseenesest väga huvitav ja vajalik teema)? Kas nad tõesti ei tunne selle päeva ajalugu? Seda, mis põhjusel ja millises nõukogude venestussurve järellainetuses see on algatatud ja millises positsioonis oli eesti keel ajal, mil Kristjan Jaak oma luuleread kirja pani? Kas ei võiks siiski nii umbkaudu mitmesaja miljoni vene keele kõnelejaga rahvas jätta miljonilisele rahvale, kellel imekombel on olemas oma riik ja arenenud kultuurkeel, just nende emakeele päeva sel ainsal territooriumil, kus selle keele rääkijaid suuremal hulgal leida? Haridus- ja teadusministeerium võiks seevastu suuremalt tähistada ka UNESCO algatatud keelelise mitmekesisuse edendamiseks mõeldud rahvusvahelist emakeelepäeva 21. veebruaril, et esile tuua siinsete rahvusvähemuste emakeele rikkused ja võimalused.* Eestis sobiks suure kõnelejaskonnaga vene keele pidupäevaks aga ehk pareminigi Euroopa keeltepäev 26. septembril.
Eeskuju ei mõju ainult laste peale ja käiakse ikka pärjatute tegude järgi.
* Samal teemal vt nt Vaike Murumetsa artiklit Õiguskeeles 2013, nr 1, http://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/vaike_murumets._kas_emakeelepaev_voi_eesti_keele_paev.pdf