Kassapreili eevamaria ei saa ju tõesti mitte armastamata jätta seda hommikut nii nukrat, nii halli: mulle meenub mu kodulinn kunda, hallis tsemendises suveöös, ümiseb eevamaria georgi häälega, mida ta oli linnahallis õppinud osavaste järele tegema, või mine sa tea, ehk oli see siiski PISUT rohkem marko hääl – ent jätkem see. Jah, näe, oli töökoht, aga on vaid tolm ja tuleb astma ja boonusena pankrot ta peres nii lasteohtras. Aga kõige selle peale waatamata armastab eevamaria ikkagi palawaste liberaalset turumajanduslist korda ja nõnda läheb tema tõuswa päikese leebete kiirte paituse saatel koolituse päewale, sest mees, oota misasja, jah, näe ongi mees, peab tarkust taga nõudma, äiutas teda esiema. Sest kool on ju alles. Sest kõigest EI saa ju tolm.

Koolmeister sõnab toonil, mis ei salli wasta waidlemist: – Preili eevamaria, kas tohib mõneks ajaks pruukida toda peent, vosvorestseeruva hiigelsihverplaadiga rehkendamise masinat, mida teie oma rüpes hoiate? – Aga otse loomulikult tohite teie seda, herr koolmeister! – KOLKS. – Minul on äraütlemata piinlik, preili eevamaria, aga mulle näib, et Teie rehkendamise masin on minu rohmakate talumehekäte vahelt põrandale kukkunud ja tema sihverplaat ei taha mitte enam vosvorestseeruda, vaid on sootumaks tuhmiks läinud ja need peened sümboolid ja kujukesed sealt sinendavast kumast on hoopis kaduma jäänud… Aga ärge teie arwake, et mina aumees ei ole, sähke, siin on teile vastutasuks üks muistene vahatahwel ja  stiilus selle tarvis. Teie ärge arwake, et mina selle odawa hinna eest olen saanud, oh ei, see tahvlike pärineb ennemuistesest Roomast ja tema väärtus on äraütlemata suur.

Eevamaria pale läheb selle peale siniereroheliseks ja tema toob kuuldawale karjatuse: – Herr koolmeister, teie võtke ja neelake see krihvel alla ja jooge porilombist sogast wett peale. Olgu teil ikka suurepärane apetiit! 

Vaat nõnda sünnib kaswatamata ja edu himustavate preilide rehkendamise masinatega ja karuste kätega koolmeistritega.