Mihkel Polli nimi on kuulama kutsunud juba tema poisikesepõlve esinemistest peale, rääkimata konkursivõitudest Itaalias, peapreemiast meie „Con brio’l”, Tallinna rahvusvahelise pianistide konkursi I preemiast ja Tubina eripreemiast 2006. aastal. Ja sama aasta detsembris I preemia Ferroli rahvusvahelisel pianistide konkursil Hispaanias. Polli repertuaar on noorusest hoolimata hämmastava diapasooniga – Bachist Ligetini.
Kolmekümneaastase, väsimatut õnnelootust täis Schumanni 16 lauluga tsükli on autor pealkirjastanud „Laulud klaveriga”. Selle märkusega on ta kinnitanud oma 1843. aastal väljendatud mõtet: lauluhäälele pole küllaldane olla vaid ta ise, sest ei suuda üksi täita interpretatsiooni mõtet. Seega on Schumanni muusikas Lied’i partnerid teineteisest eriti tihedas sõltuvuses ja ka sellel õhtul oli rõõm kogeda, et jällegi on tekkinud kooslus, keda tahaks kindlasti ka edaspidi koos musitseerimas kuulda.
Juba esimesest laulust „See oli lahkel lehekuul…” võlusid Kuusiku ja Polli kõlakultuur! See oli oma diskreetse ja malbe mažoorsusega kaasakiskuv ning kui sellele järgnes koosminek, kus laulja ei peljanud olla lüüriline, õrn ja samas üldsegi mitte maneeritsevalt melanhoolne, siis jäid vaid jälgima heitlike tunnete ja vahelduvate meeleolude kulgu. Tsükkel on küllaltki komplitseeritud just oma tundelüürika varjundite leidmise aspektist. Kerge on libastuda ja minna haledalt sentimentaalseks. Kui Oliver Kuusikul on tõesti väga lüüriline ja koloratuuridele aldis hääl, siis selle tsükli puhul sai kogeda, et tal on ka väga kandev ja tuumakas esimese oktaavi kõla ja temas kui kunstnikus on tugev annus jõulist temperamenti ning energiat. Näiteks lauludes „Im Rhein…”, „Ich grolle nicht…”, „Ein Jüngling lieht ein Mädchen” ja eriti „Die alten, bösen Lieder…” saime kuulda mehist valu ja hingepiina.
Mihkel Polli klaveripuudutuses on õhku, see annab kõikjal hingamisruumi ja, mis peamine, ta on intensiivne ja aktiivne osaleja, kuid mitte eales diktaator. Tema kätest ja mõtlemisest sõltus ju kogu muusikalise materjali vormimine tervikuks, kuid mitte kuskil ei kuulnud laulja kõla matmist. Kogu tsükli võlu on just selles tervikus, mis moodustub esimese laulu mažoorse atmosfääri ja viimase loo väga raskeid eelaimdusi kuulutava, ootamatult kardinaalse helitõu muutuse ühinemisel: kurb c-moll läheb järelmängus üle Des-duuri, kujuneks nagu eluring, kus looja sellel hetkel on.
Võtta Schumanni kõrvale Duparci viis laulu oli väga hea idee, sest ka need laulud on kirjutatud 20–30aastaselt ja vaid paarkümmend aastat pärast Schumanni lahkumist. Ning kui Wagner oli 16aastase noorukina võlutud suurepärasest lauljannast Wilhelmine Schröder-Devrientist, kellele tegelikult oligi loodud Schumanni „Poeedi elu”, siis Duparci looming sai väga suurt inspiratsiooni Wagneri loomingust. Käis ta ju korduvalt kuulamas etendusi Bayreuthis.
Kõnealusel õhtul kuulsime laule „Le Manoir de Rosamonde”, „Testament”, „Extase”, „La vie anterieure” ja „Chanson triste”. Kõigi lugude puhul oli selgelt kuulda kahte iseloomulikku joont: pika kulgemisega wagnerlikku teemajoonist ja sõna kõla tähtsuse ilmnemist. See on juba teesillutus Debussy stiilile vokaalloomingus.
Laulja puhul sai järjekordselt kuulda imelisi moduleerimisi kõla kvaliteedis, prantsuse keeles ilmnesid tenori hääles väga sümpaatsed lopsakad värvingud – traagika avarus ja klaar kõla. „Extase” jäi meelde äärmiselt hea terviku kujundamise poolest just pianisti poolt ning mõjusaim mulje jäi „La vie anterieur’i” lõputult kulgevast fraasist ja kaunist poeesia kõlast (Baudelaire). Ning jällegi hurmas Mihkel Polli äärmine hilisromantiline, eel-impressionistlik hõrk ning läbipaistev värvikus.
Oliver Kuusiku kunstnikunatuurile paistis selle helilooja mõttelaad ja helikeel äärmiselt sobivat – ta ei häbene olla avatud ning lüürik selle sõna parimas tähenduses.
