Teadusteave on Eestis kättesaadav ennekõike ingliskeelsena ja eesti keeles valdkonniti eri mahus. Kirjalik akadeemiline väljendusoskus avaldub kõigepealt doktorandi väitekirjas, mille too on kirjutanud aeganõudva, mitmekülgse ja põhjaliku protsessi tulemusena. Sellega luuakse eeldus väljenduda nii stiililt kui ka keele- ja terminikasutuselt vastavalt inglise keele akadeemilisele normile. Sellele eelneb pidev lugemine ja artiklite kirjutamine koos ekspertide põhjaliku sisulise ja keelelise kontrolliga. Teadlane on oma erialal seega kursis ingliskeelse teadusteksti kaanoniga ja tal on kaalukas kirjutamiskogemus.

Emakeelse akadeemilise väljenduse puhul eeldatakse, et eesti õige- ja heakeelsust õpitakse koolis ning erialakeelt ülikooliõpingute käigus. Erialaste tekstide lugemine kujundab tekstitaju, seega annab õppematerjalide keele kvaliteet auditooriumis kuvadel, internetis ja õpikus üliõpilasele pildi eestikeelsele erialasele teabele kohasest esitus­vormist ja terminoloogiast.

Kuidas kujuneb eestikeelne teadlane? Bakalaureuse- ja magistriastme lõputöö kirjutab üliõpilane eesti keeles ja õpe on eestikeelne, kuid magistriastmes lisandub sageli ingliskeelseid õppeaineid ja õppematerjale. Doktoriõppe väljund on ingliskeelsed artiklid ja konverentsiettekanded, suhtlus juhendajate, oponentide ja kaasdoktorantidega rahvusvahelises keskkonnas ning ingliskeelse väitekirja koostamine.

Teadlase sooviga olla mõistetud on määratud ka tema keelevalik ja teaduskeeleoskus. Arusaadavalt sisaldab eesti emakeelega spetsialisti sisekõne, samuti kolleegide omavaheline erialane kõnekeel tõlkimata termineid. Doktorandid saavad segakeelsest suhtlusest aru, teadvustamata, et see pole kirjakeel, ja mõistavad inglise keele ja selles keeles õppimise vajadust.

Kes on doktorandi ja teadlase eesti­keelse kirjaliku teadusteabe auditoorium? Eestikeelne teadus leiab rakenduse ühiskonna harimisel üldharidus- ja osaliselt kõrgkoolis, praktikute nõustamisel ja erialasaavutustest teavitamisel ning populaarteaduslikus vormis ajakirjanduses ja ringhäälingus. Teadussaavutuste esmaklassiliste artiklite publitseerimiseks on aga vaja kirjastajaid, lugejaid ja viitajaid – akadeemilist kirjalikku mõttevahetust. See võib tähendada ka teadlase töötamist korraga kahes keeleruumis, kui emakeelne teaduskeskkond ei taga kommunikatsiooni. Väikese keeleruumi täitmiseks peab olema igakülgne mõtestatud huvi ja sotsiaalne tellimus ehk nõue, võimalus ja ihalus. Seni on Eestis võõrkeelsele väitekirjale esitatud eestikeelse resümee nõue: doktorandi uurimust ammendavalt kajastav teadustekst peab olema sisult ja vormilt sidus, toimetatud ning terminitöö tehtud. Selle koostamine eeldab oskust, mille omandamine inglise keeles on kestnud vähemalt neli akadeemilist aastat, lugedes, publitseerides ja suheldes uurimisvaldkonna spetsialistide ja keeletoimetajatega, eestikeelne kirjutamiskogemus aga sisuliselt puudub. Seetõttu valmibki doktorandil eestikeelne resümee, mis on ingliskeelse lauseehitusega, teaduskõnekeelsete väljenditega, sõnasõnaliselt tõlgitud omavahel seostamata terminitega kohustuslik kvantiteet, millele võib-olla on tellitud toimetamisvajadust teadvustamata korrektuur, et komad saaksid õigesti märgitud. Tõenäoliselt on see tema esimene ja viimane tõsine eestikeelne teadustekst.

Maaülikooli väitekirjade eestikeelsete resümeede keelekasutuse analüüsist selgus, et doktorandid ei tea, mida nad korrektses eesti keeles kirjutamisest ei tea, sest resümee koostamisele ei eelne ingliskeelse publitseerimisega võrreldavat õpetust. Ka puudub nende väärtushinnangutes vajadus vastutada eestikeelse teaduse kestvuse eest, sest tõenäoliselt pole seda teemat käsitletud, samuti ei hooma nad, kui tähtis on see ülesanne ja eestikeelne tekst igapäevatöös.

Eesti ühiskond ootab teadlaselt eesti teaduskeele tagamist, kuid ei eelda selle spetsiifilise erioskuse omandamiseks rangete nõudmistega keskkonna loomist, nii nagu see toimib ingliskeelses teadusmaailmas. Doktorantide sõnul on eestikeelne lugejaskond väga väike, pealegi on juhendaja ainsa hindajana resümee ju n-ö tehtuks tunnistanud.

Mida teha? Ülikoolis tuleb juhendajal pöörata üliõpilase tähelepanu eestikeelsele kirjalikule akadeemilisele väljendusele. See on võimalik, kui juhendaja tunnetab selle vajadust ja tal on eesti keeles kirjutamise ja avaldamise kogemus, kuid ka sel juhul eeldab töömaht eriala- ja keeleõppe meeskonnatööd. Õppejõud on harjunud õpetama üksi, kuid õppija arengu mitmekülgsuse huvides on tark korraldada õpe ümber nii, et õppeaineteks hakitud tunniplaani asemel lähtutaks terviktegevusest: õppejõud ja üliõpilased peaksid harjutama kompleks­oskuse omandamist, näiteks oma erialal emakeelse akadeemilise teksti kirjutamist. Praeguse korraga vastupidiselt tuleb hinnata kirjalikus töös eraldi ja võrdse kaaluga erialast sisu, teksti ülesehitust, hea- ja õigekeelsust ning terminikasutust ja -loomet.

Riiklik teaduskeelehoole toimib eestikeelse terminoloogiaprogrammi kaudu. Ülikoolide juurde saab luua termini­komisjone, korraldada õppejõudude ja doktorantide terminitöö ja teadusteksti­analüüsi koolitust ning nõustada doktorante eesti teaduskeeles kirjutamisel – oluline on kirjutada erialaartikkel eesti keeles, mitte tõlkida oma ingliskeelset teksti emakeelde. Eestikeelne akadeemiline väljendusoskus ei väljendu, kui Eesti avalik mõtteruum võimendab arusaama, et piisab ingliskeelsestki teabest. Keeleliselt analüüsimata kursuse- ja lõputööd või väitekirjade kokkuvõtted ei toeta eriala eestikeelse terminoloogia uuendamist ega edenda teaduskirjandust.

Eesti kõrghariduse eesmärk peaks olema kasvatada haritlasi, kes näevad endas emakeelse teaduse kandjaid ja väärtustavad teadlase ja teadustöö juhendaja staatust, lükates ehk emotikonides kirja pandud artiklid kaugemale tulevikku.

Hea akadeemilise väljendus­oskusega haritlane on see kivi, mille liikumisest tekkinud lainetus mõjutab nii tema juures õppivaid kui ka tema tekste lugevaid kaaskodanikke.

Artikli aluseks on ettekanne IV eesti teadus­keele konverentsil TLÜs 2. XII 2016.

2017. aasta rubriigi „Teaduse keel“ avab Eesti Maaülikooli keelekeskuse juhataja Ülle Sihver. Teema sissejuhatuseks toon siinkohal ära tsitaadi Johannes Aaviku 1936. aastal ilmunud teosest „Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika“: „Koolid, mis peaksid võima õigekeelsusliku oskuse parandamiseks kõige rohkem kaasa mõjuda, ei saa siin mitmesuguseil põhjusil kuigi palju ära teha. Pääpõhjused on: 1. vigase keelega kirjandus ja ümbritsev kõnekeel, mille mõju vastu eesti keele õpetaja peab üle jõu käivat võitlust; 2. keeleõpetusele määratud liig vähene ruum koolikavades ja -tundides; 3. üldine ajavaim, mis ei soodusta keeleõpetuse harrastamist, vaid seda pigem takistab ja kahjustab. … Kuna aga ettenähtavasti lähemail aastakümneil üldine olukord eesti keele õigekeelsuse taseme tõusmisele palju soodsamaks ei muutu, siis kestab vigade tegemise rohkus ka tulevikus veel paarkümmend aastat edasi. Igatahes seda võib ütelda: ei ole õiget rahvuslikku kultuuri sääl, kus kõige rahvuslikuma asja – rahvusliku keele oskus on alles nii madalal astmel, ega ole sügavat, tõsist ja selgunud rahvustunnet sääl, kus arusaamine keele ja selle oskuse tähtsusest ei ole rahva haritlaskonnaski küllaldast pinda leidnud ja läbi tunginud.“

Aili Künstler