„Kaunid kunstid ei ole ala, kus annaks elatist teenida. See on väga inimlik viis teha oma elu talutavamaks,” ütleb Kurt Vonnegut raamatus „Kodumaata mees”. Tegelikult, olgem ausad – pianistidel on olnud hea aasta. Ükskõik, kas on olnud esinemisvõimalus Estonia kontserdisaalis, Kadrioru lossis, Mederi saalis, Mustpeade Majas või raekojas; kas kontserdi on korraldanud Eesti Kontsert, ER SO, Tallinna Filharmoonia, Eesti Interpreetide Liit või Pille Lille Muusikafond – kõiki võimalusi on pianistid agarat kasutanud. On pakutud arvukale publikule ilusaid elamusi ja see pole tühja läinud. Jagatud rikkus ja rahu hinges on parim kingitus. Meil on olnud väärikaid eestvedajaid Ivari Ilja, Kalle Randalu ja Peep Lassmanni näol, kes on rikastanud meie kontserdielu säravate etteastetega, neile järgneb ilus pikk rida klaverimuusika õhtutunde, mida on sisustanud eripalgelised omanäolised muusikud M. Reimann, L. Orgse, V. Rumessen, A. Juurikas, M. Martin, T. Joamets, M. Mikalai, K.-A. Sumera, A. Kruup. Orkestriga mängima on noorematest pääsenud R. Taal, M. Poll, M. Martin, S. Lassmann, A. Kamenskaja, M. Štšura. Veelgi enam heameelt teeb meie pianistide aktiivne tegutsemine arvukates kammeransamblites. A. Juozapenaitė-Eesmaa, I. Ilja, P. Lassmann, R. Taal, M. Poll, M. Mikalai, K. Ratassepp, M. Lohuaru, M. Raide, P. Paemurru, H. Kapten, L. Leiten ja paljud teised on osalenud hulgas huvitavates kontsertkavades publikule kingituseks.
Kvantiteet pole tähtis, rõõmu teeb hoopis see, et kontsertide kvaliteeti pole põhjust häbeneda. Seega, kuigi esineda on igaüks üksikult võttes saanud hõredalt, on kahtlemata iga esinemisega õnnestunud eneses järjekordselt selgust leida, edaspidiseks innustust saada, unistusi ja uusi õhulosse püstitada. Maadelgem edasi klaveritega, mis pahatihti ei ole normaalses mängukorras, ja akustikaga, mis peavalu teeb, kui on raskusi kohanemisega! Kurb on aga olukord meie esindusklaveriga Estonia kontserdisaalis, mis pianiste lihtsalt julmalt alt veab. Pikk hoolikas ettevalmistus esinemiseks võib pianistist hoopis vastupidise mulje jätta, kui kolmejalgne sõber oma hambaid näitab. Kulla asjaomased ülemused! Ei tea, kui palju te pianiste kuulamas käite ja kas te neid ridugi loete, aga mõeldagu vaid – kui teie auto ei taha paigast liikuda, kuna mootor on nässus, ei aita siis uued klaasipuhastajad, pesemine ega silitamine… Kui nüüd lõpuks tagasi tulla lindude ja liblikate juurde, siis peab kohe kiitma Mati Mikalai arukat, Kadrioru lossi hajuva akustikaga saali arvestavat kavavalikut. Mikalai oskas end nende kõlatingimustega ideaalselt kohandada ja oli üks väheseid, kes siin võitjaks on jäänud. Juba „Ööliblikad” ja „Kurvad linnud” lõid kohe võimaluse kriitikakõrv välja lülitada ja asuda muusikat kuulama. Mõtted põimusid kujutluste ja fantaasiatega.
Oli üllatuseks, et Mikalai on nii dünaamiline, isegi ekstravertne. Hästi valitsetud klaverifaktuur horisontaalis ja vertikaalis, meisterlik pedaalikäsitsus, selgelt suunatud mõttetegevus ja kontsentreeritud valmisolek võimaldas tal teoste mõtte avamisel kavatsused perfektselt realiseerida, luua lendlevaid kõlakombinatsioone ja värviderikkust. Sündis meeleolu, milles oli ülendav esinejaga ühel lainel seilata. Tundub ülekohtune hakata üksikuid teoseid kavast esile tõstma, sest tuleb lihtsalt ütelda: kahetsegu, kes ei kuulnud!
