2004-13 (3012)

Tänavu on Piparkoogimaania projekti kaasatud ka lapsed, kelle töid saab näha veel kahel näitusel. Rohkem infot www.piparkoogimaania.ee

Põnevaid teoseid on oodata tippkondiiter Urmas Jalakalt, Meelis Pressi Arhitektuuribüroolt, disainer Tarmo Luisult, kunstnik Kai Kaljolt, kollaažikunstnik Mall Nukkelt, tekstiilidisainer Monika Järgilt, keraamik Aigi Oravalt, Montoni rõivadisaineritelt Catlin Kaljustelt, Kätlin Kaljuveelt, Piret Puppartilt, Julia Korovinalt, tippkokk Angeelika Udeküllilt, fotograaf Pelle Kalmolt ja paljudelt teistelt headelt tegijatelt.

Koostöös Hagariga on poelettidele jõudnud ka spetsiaalne Piparkoogimaania piparkoogitainas, mille eesmärgiks on innustada inimesi kunstilisi piparkooke küpsetama.

“Piparkoogimaania” näitus on avatud 16. XII 2008 – 4. I 2009 Tallinnas Disaini – ja Arhitektuurigaleriis Pärnu mnt 6 kell 11.00 -18.00.
Suletud 24., 25. XII ja 1. I

“Kooli-piparkoogimaania” näitus Tallinnas Kullo Lastegaleriis Kuninga tn. 6
Näitusel on väljas parimad Piparkoogimaania projektis osalenud koolilaste tööd.
Avatud 18. XII 2008 – 4. I 2009 kell 10.00 – 18.00. Pühap ja esmasp suletud.

“Mini-piparkoogimaania” näitus Tallinna Lastemuuseumis Kotzebue 16, Näitusel on väljas Piparkoogimaania projektis osalenud lasteaialaste rühmatööd.. Avatud 20.XII – 2 veebr. 2009 kolmap. – pühap. 10.30 – 17.00

Piparkoogiime loomisel aitasid kaasa Hallik Pagarid 300 kg taignaga, Dansukker 200 kg erisuhkrutega ning Meira Eesti kaunistustega. Projekti toetasid veel Kultuurkapital, Tallinna Kesklinna Valitsus, Hasartmängu Nõukogu, Kultuuriväärtuste Amet, Sotapota, Roosa Pink, Tallinna Vesi, Tallink Premia, Bio Berry, Chopsticks 

Näitusel esitleb kunstnik paaril viimasel aastal valminud värvi- ja tundeküllaseid figuraalseid kompositsioone. Tuule ettearvamatu jõu ja
tule kirgliku leegi ühisest mõjusfäärist kantud maalidel on kujutatud täiuslikkuseni viimistletud ja liikumises alasti naisekehasid. Sirje
Protsin armastab ja oskab lõuendil värvidega ümber käia – peente nüanssidega värvikooslustes peegelduvad elu, ehedad emotsioonid ning liikumine. Inimkeha ja värv koos visualiseerivad kunstniku mõtet, taju ja küsimusi – teadmata, kas ka neile vastused leitakse. Sirje Protsin on öelnud, et „värv on see, mis katab juhuslikult/kogemata, tahtlikult/teadlikult midagi väga tähtsat ja olulist.“ Sirje Protsini
viimaste aastate loomingulist seisundit iseloomustavad just kirglikult möllavad tuule ja tule metafoorid.
Sirje Protsin (s. 1959) on õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis, Tartu Kunstikoolis ja Tartu Ülikooli Kunstikabinetis, on esinenud alates 1985. aastast näitustel nii kodu- kui ka välismaal. Tartus resideeriv kunstnik töötab õppejõuna Tartu Kõrgemas Kunstikoolis.

Näitus jääb avatuks kuni 30. jaanuarini 2009
SEB Galerii
Tornimäe 2, V korrusel
E – R 9 – 18

Töötoaga samal ajal on võimalik leida inspiratsiooni Lylian Meistri isiknäituselt 1001 .
Nõelapatju on meie jõulunäitusel tõesti täpselt 1001. Kunstnik alustas nende tikkimist 1. jaanuaril 2004 ega jätnud  vahele ühtegi päeva.
Niit ja nõel olid kuumad olenemata sellest, kus kunstnik ka ei viibinud, millises emotsionaalses, psüühilises või  intellektuaalses seisundis  ta ka ei olnud, kuni oli täitunud maagiline arv 1001.

Lylian Meistri padjad on kaunid nagu Eesti naise loodud käsitöö ikka: siid, võltspärlid, tikandid. Kuid neil on ka  kollaažitehnikas elemente. Näeme patjadel sigaretipakkide, reprode, ajaleheväljalõigete, kommipaberite fragmente.  Just need viimased on tikitud tehniliselt saamatult, justkui vastumeelselt, nagu tehakse midagi, mis on tingitud  argielu tüütust rutiinist. Igale padjale on tikitud ka kuupäev, järjekorranumber, autori nimetähed L.M. ja väljaspool Tallinna valminud teosele
valmimiskoht. Padjad ripuvad muuseumi esimeses näitusesaalis nende valmimise järjekorras kulgeva lindina.

Lylian Meister arvab, et tema kunstiprojektil oli ja on teraapiline mõju. Projekti loomine oli kontseptuaalne akt, endassevaatav meditatsioon.  Resultaadina sündis omamoodi visuaalne päevik. Autoportree läbi tuhande ja ühe padja. Sapine kriitik saab näitust arvustades öelda, et ju siis mõnel inimesel ongi padjanägu! Mesine kriitik aga saab tuua võrdluse idamaalt, kus uue elu loomeakti nimetatakse poeetiliselt “kaks pead ühel padjal”.

Uue kunsti Muuseumi kollektiiv usub, et just see viimane võrdlus sobib kõige paremini Lylian Meistri suurele  padjanäitusele, milles on omajagu erootikat, parasjagu platoonikat ning lausa kapaga uhket esteetikat!

Samuti on avatud
Eduard Wiiralti näitust “WIIRALT VÄRVIDES”

Kogu jõulukuu jooksul ning uuel aastalgi veel võimalus nautida rariteetset väljapanekut Eduard Wiiralti loomingust. Tegemist on ülipõneva leheküljega kunstniku elust, kus must/valges gammas töötanud graafik avaneb suurepärase koloristina. Näitus
„Wiiralt värvides“  keskendub kunstniku kahele graafilisele teosele: väljas on 15 tõmmist puugravüürist „Absindijoojad“ (1933) ja 17
akvatintat „Eesti neiu“  (1942). Eesti kunsti klassiku virtuoosset värvikäsitust esitlev näitus on koostatud Toomas Sildmäe kunstikogu põhjal  ning valminud koostöös Vaal Galeriiga.

Puugravüürist „Absindijoojad“ tegi Wiiralt värvilised tõmmised oma elu viimasel loomeperioodil Pariisis. Kodumaa
kaotanud kunstnik, keda valdas sügav depressioon ning lähenev surmahaigus, otsustas juba enne sõda loodud „Absindijoojad“ trükkida säravates värvides. Nii sündisidki selle sürrealistliku lehe värvilised tõmmised aastatel 1947 – 51 Pariisis, olles kunstniku üksikute rõõmuhetkede tunnistajaks. Kunstiteadlase Mai Levini andmetel kandis Wiiralt värvi plaadile käsitsi monotüüpiameetodil. Levini sõnul näitab seeria, et lehtede kvaliteet ei sõltu nende järjekorranumbrist:
„Wiiralt katsetas värvidega kuni lõpuni ning pöördus õnnestunumate koosluste juurde hiljem tagasi.“

Pehmelaki, kuivnõela ja värvilise akvatinta tehnikas „Eesti neiu“ tõmmised pärinevad teose graveerimise ajast ehk siis
saksa okupatsiooni aastast 1942.
Levini andmetel tegi Wiiralt teose kallal töötades 84 päeva jooksul 205 tõmmist. Erinevate värvikooslustega proovitrükid toovad esile, kuidas järk-järgult kujunes kunstniku nägemus teose lõplikust välimusest. „Värvilises variandis taotles Wiiralt ilmselt teatavat naiivset,
mažoorset pidulikkust, mis sobinuks kuju olemusega, ning tervisest pakatava näo, heleda pearäti ja diskreetselt triibulise fooni maalilis-ekspressiivset koosmõju,“ leiab Levin.

„Absindijoojad“ ja „Eesti neiu“ on temaatiliselt väga erinevad teosed – esimene on kantud omaaegse Pariisi boheemlaslikest meeleoludest ning kujutab moodsa linnaelu pahelisemat poolt, teine on teostatud kodumaal ning portreteerib maalähedase eesti naise arhetüüpi. Ühe teose erinevate variatsioonide esitlemine toob välja Wiiralti eksperimenteerimishuvi, teisalt näitab see tema põhjalikkust töötada ühe motiivi kallal kaua ning tulla selle juurde ka hiljem tagasi.

Näituse teises saalis mängib lõppematul ringil Mark Soosaare dokumentaalfilm „Maised ihad“ (1977), mis jutustab
Wiiralti loometeest. Vaataja kohtub paljude ekraanile ilmuvate modellidega, kelle kaudu avaneb vastuoluline portree kunstnikust ning
muutuvatest aegadest.
Film püstitab ka intrigeeriva hüpoteesi „Eesti neiu“ saamisloost. Filmi pikkus on 95 minutit ning see on üles võetud Eestis, Lätis, Prantsusmaal, Rootsis ning Marokos.

Näitusega kaasneb kataloog.

Uue Kunsti Muuseum avatud iga päev 9-21.00
Esplanaadi 10,Pärnu
tel: 4430772
www.chaplin.ee

Tõnu Naissoo loominguline aasta on olnud tihe ja mitmepalgeline. Tunnustust on jagunud mitmelt mandrilt, nii jaapani firmale Atelier Sawano salvestatud trioplaatide eest, esinemiste eest Eesti Vabariigi 90 sünnipäeva puhul USA-s ja Kanadas, isa Uno Naissoo sünniaastapäeva puhul korraldatud kontserttuuri eest jne. Ta on eesti jazzmuusika raudvara, mees, kes mäletab pikalt ajas tagasi olnud aegu ja muusikaid, kuid ka mees, kes täie rinnaga hingab sisse tänaseid helisid ja teab, mida nendega peale hakata.

Tõnu Naissoo oli vaid 16, kui ta oma trioga astus üles legendaarsel 1967. aasta Tallinna Rahvusvahelisel Džässifestivalil. 1971 andis Tõnu Naissoo oma esimesed soolokontserdid jazzpianistina, teda kutsuti N-Liidu jazzfestivalidele, praeguseni on tal esinemisi Venemaal, Kiievis, Minskis, Riias. Aga aastatega on ta esinemisgeograafia laienenud üle mitme mandri. Viimased esinemised enne Jõulujazzi festivali olid Tõnu Naissool Jaapanis.

Tõnu Naissoo tegevus ulatunud avangard-jazzi mängimisest kuni ajaviitemuusika esitamiseni. Kuhugi vahepeale mahuvad poolimproviseeritud koostööprojektid DJ-dega, kus kõlab groove-jazz. Jazzis on ta polüglott ja sorav improviseerija erinevates stiilides.

Tõnu Naissoo on on koostööd teinud erinevate triopartneritega nii kodu kui välismaalt ja mitmete eesti lauljatega. Sel aastal algas koostöö noore lauljatari Anna Põldveega, kes lõpetas Georg Otsa nimelise muusikakooli Mare Väljataga õpilasena. Anna on esinenud mitmetel kontsertidel ja festivalidel nagu Rainbowjazz, Tudengijazz, Visoon ja Jazzkaar, aga ka 2006/2008 aastal Arena Theater & Festspiel Hamburgis Saksamaal, muusikalis “Hair”. Anna Põldvee on koostööd teinud Teet Raiki, Kristjan Mazurtchaki, Erki Pärnoja, Danel Aljo, Martti Tärni, Siim Aimla, Jürmo Eespere jt. noorte eesti muusikutega.

Jõulujazzi kontserdil kõlavad nii jazzistandardid kui ka talvelaulud ja uutes töötlustes igihaljad talvelood kvarteti esituses.

Mängivad: Tõnu Naissoo – klaver ja klahvpillid, Mihkel Metsala – trompet, flüügelhorn, Peedu Kass – kontrabass ja Marko Naissoo – trummid

Laulab Anna Põldvee

Vaata:
www.tonunaissoo.com

„Tahame juhtida tähelepanu pärimusmuusiku ühele tähtsamale oskusele – mängida üksi ja teha seda nii veenvalt, et kogu küla tantsib,“ selgitas festivali pealik, Eesti Pärimusmuusika Keskuse juht Ando Kiviberg. „Veel saja aasta eest peeti tantsupidu maha enamasti ainult ühe pillimehe saatel. Selline pillimees pidi olema hea ja nakatava mängustiiliga värvikas isiksus. Oma festivali teemaga tahamegi au sisse tõsta üksikpillimehi ja nende isikupärast mängustiili.“

Samal ajal ei pea pärimusmuusikasõbrad korraldajate kinnitusel kartma, et festivalist kujuneks vaid sooloetteastete jada. „Tulevad ka suuremad kooslused, lihtsalt kõik peavad olema ka eraldivõetult meisterlikud pillimehed ja laulikud. Tahame kindlasti laiendada ka esinejate geograafiat. Usun, et see on festivalisõpradele meeldiv uudis,“ sõnas Kiviberg.

XVII Viljandi pärimusmuusika festival toimub 23.-26. juulil. Täpsem programm ja piletiinfo kuulutatakse välja uuel aastal. Seni on kõik kunstimeelega pärimusmuusikasõbrad oodatud 30. jaanuarini osalema festivali visuaalse tunnuskujunduse konkursil, mille täpsemad tingimused leiab veebilehelt www.folk.ee/festival. Samuti saavad kõik pillimehed, laulikud ja muusikakooslused kuni 1. veebruarini saata festivali korraldajatele oma helinäiteid, kandideerimaks esinema suve oodatumail muusikasündmusel.  
Viljandi pärimusmuusika festivali korraldab MTÜ Eesti Pärimusmuusika Keskus, kelle tegevuse eesmärgiks on Eestile omase muusikakultuuri arendamine ja tugevdamine. Festivali suurtoetaja on Saku.

Lisainfo:
Ando Kiviberg
Eesti Pärimusmuusika Keskuse juhataja
434 2050, 524 0069
ando.kiviberg@folk.ee
www.folk.ee
 
Katre Ratassepp
Eesti Pärimusmuusika Keskuse avalike suhete juht
434 2059, 509 6650
katre.ratasepp@folk.ee
www.folk.ee

Orest  Kormašov: „Välja olen pannud kuus suuremat ja rida väiksemaid pilte. Neid maalides olen veidi unistanud ideaalsest linnast. Suuremad pildid on justkui teatridekoratsioonid, mis alles ootavad oma lava täitvat elu. Väiksemad on etüüdid, hetkeseisundile rajatud vahetumad tööd. Kahes töös olen tsiteerinud Canalettot ja Lorraine’i kui looduse ja varemete ühtsuse kajastajaid. Tööd olen maalinud draamateatri näituse jaoks, Rooma teema tundus hetkel ainuvõimalik. Mis fantaasiatesse puutub, siis need siin on tagasihoidlikud, rajatud vaikusele, valgusele ja soojusele.“ 

Orest Kormašov on sündinud 30. märtsil 1964 Tallinnas. 1990. a. lõpetas ta Tallinna Kunstiülikooli maali erialal, samast aastast on ta õppejõud Tallinna Ülikoolis. Kunstnike Liidu liige on ta 1995. aastast. Viimase 10 aasta jooksul on Orest Kormašov esinenud näitustega ja näitustel Eestis, Soomes, Walesis, Tuneesias.

Aastail 1918-1940 hangiti umbes 700 vanaraamatut. Kommentaaridega näitusel saab näha 162 16.-19. sajandi trükist ning kuut 18.-19. sajandi käsikirja, Eesti- ja Liivimaa maa- ja rüütliseaduste ümberkirjutust. Eesti trükistest on välja pandud vanimad seadusraamatud 19. sajandi algusest, vanemast Balti ajalookirjandusest leidub kroonikate esitrükke 16. ja 17. sajandist. Vanim raamat näitusel on Leidenis trükitud Cicero kõnede kogumik aastast 1559.

Riigiraamatukogu sai endale ka Eestimaa Kubermanguvalitsusele kuulunud trükised, sealhulgas haruldasi seadusandlikke väljaandeid Vene võimu algusaegadest.

Näitus on avatud 28. märtsini 2009.

Olete oodatud!

Täiendav informatsioon: Sirje Lusmägi (Rahvusraamatukogu vanaraamatu spetsialist), tel. 630 7303.

„Olete suure õnnega koos, sest saate näha majandusmagister Maarika Muuga (kunstnikunimega Marra!) ja meedianõunik Ülo Veldre töid. Nende truu kursusekaaslane ärimees Ivar Dembovski on aja nappuse tõttu akadeemilisel puhkusel ning ei saa väljapanekul kahjuks osaleda. Majanduslangus nõuab oma!“ selgitab Vapper.

Näitus on integreeritud veebikeskkonda meediakunstnik Taavi Suisalu poolt ning saab ülemaailmselt nähtavaks keset näituse avatseremooniat kell 21.15.

„See, et näitus endale viimaks virtuaalpanka ruumid uuristas, juhtus protsessi käigus ja polnud sugugi ette planeeritud. Lähtusin pidevalt klassikalisest näitusemudelist ja elasin teadmisega, et väljapanek tuleb suurde väikese kiriku mastaapidega ruumi, mistõttu kaalusin interjööri otstarbekaks täitmiseks ka iseenda näitusel osalemist. Viimasel hetkel selgus, et kultuuritehases on vahepeal maid jagatud ja nimetatud saali pääseb vaid teatud kindlate ürituste raames, vastava seltskonna, muusika ja meeleolu saatel. Seda tundus liiga palju, mistõttu otsustasimegi, et teeme vabrikus küll vinge avamisürituse, kus virtuaalne ja reaalne ruum kirglikult ja kuumalt ristuvad, kuid hiljem jääb näitus vaadeldavaks ainult veebis. Seega oleks tark kindlasti kohale tulla!“ õhutab akadeemia eestvedaja.

Näituse „Vapperi fotograafiaakadeemia – võim ja võimetus“ sisuliseks analüüsiks on kohale kutsutud Leedu fotokunstnik Joana Buividité. Inimestega tegeleb loovteraapiagrupp VapperHintsRandPlatsThetloff  ning meeleolu loovad diskorid Alan Proosa, Askyl ja Chungin. Õhtu käiku ja inimesi jäädvustab noor fotokunstnik, vabal ajal ka staarfotograafiks pürgiv Ahto Sooaru.

Vapperi fotograafiaakadeemia alustas oma tegevust 1. oktoobril ning võttis vastu kõik, kes olid end Tartu Kõrgema Kunstikooli Täienduskoolituskeskuse kaudu registreerinud, hoolimata taustast või eelnevatest kogemustest. Tunnid toimusid igal kolmapäeval kell 18.00 – 21.15 ning käsitletud teemade hulka kuulusid narratiiv, valgus, perspektiiv, ruum ja maastik, loodusfoto, dokumentalistika, portree, fotolavastus, fiktsioon, pilt ja tekst, kontseptualism, installatsioon ja mixed media. Ühel tunnil osales akadeemia töös külalisõppejõuna ka maalikunstniku taustaga kunstianalüütik ja –fanaatik Kaire Nurk.

Näitusele hakkab pääsema veebiaadressilt: akadeemia.art.tartu.ee

“Uus Maailmakord” on kümnest autoritehnikas valminud maal-kollažist koosnev monumentaalne sari, mis käsitleb teadusliku ja konspiratiivse maailmavaate sünteesi  tekitades sürrealistliku eksistentsiaalparanoiade paralleelmaailma.  Maalidele komplementeerivad videoteosed: “Metasport”, mis on dokumentaalülesvõte tegevuskunstiaktsioonist. Video mõtestab vaimse ja füüsilise vägivalla olemust popkultuurilise meelelahutuse-  ja globaliseeruvate pseudotõdede ülemvõimu manifestatsioonina .
“05.09.2012” on preapokalüptiline hetk, romantiline loojang, kliimaksi ootus õhtumaa karnivooride rannikul  looduse müstilise olemuse peegelduses.
Graafiline sari “Metasport”  kujutab indiviidi võimalikke metamorfoose ühiskondliku surve tulemusel, ning omaalgatuslikku olemuse minetamist sellele vastulöögi andmisel. Egoismil põhineva esteetika rajamine võimaldab lõhkuda reaalsuse tavamõistmise piirid.
Valgusinstallatsioon, mis seob atmosfääriliselt kõik eelmainitud teosed endasse ja valitseb nii vaataja kui ka ruumi üle demiurgina, mõjutab  taju ja mõtestab kunstniku valgustajalikku olemust allakäigutrepil klassiühiskonnas.
Näitus jääb avatuks 3. jaanuarini 2009

Autori sõnul on näituse pealkirjas kajastuv teema “Peegeldused” komplitseeritud ja mitmeti tõlgendatav. Kõik, mida enda ümber näeme või mida kogeme, peegeldub ka meie psüühikas, seda siis ka otseselt tuntavana või kaudselt muundununa. Võtame vastu ja peegeldame tagasi tundeid, mõtteid ning emotsioone.  Peegeldustest lihtsaim on iseenese peegelpilt, kuvand, millega oleme harjunud. Autori sõnul kunstnikud maalivadki ennast tavaliselt peegli ees, saades portree seega mitte tõesena, vaid peegelpildis. Kuid kunstniku sõnul ei ole avatava näituse maalid lihtsalt tõlgendatavad. Keskendudes ühele motiivile, annab kunstnik edasi selle mõjuvad ja seda saatvad peegeldused. Kunstniku sõnul võiks vaataja endalt küsida, millised peegeldused tekivad tema psüühikas, vaadeldes kõige lihtsamaid vorme. Teoste näiliselt lihtsad, kuid emotsionaalselt rikkad harmoonilised kompositsioonid võiks tekitada vaatajas autori sõnul huvitavaid peegeldusi. 

Näitus jääb avatuks kuni 11. jaanuarini 2009.    Tartu Kunstimaja (Vanemuise 26) on avatud kolmapäevast esmaspäevani, kell 12.00-18.00.   

Näitusi Tartu Kunstimajas toetavad Eesti Kultuurkapital, Kultuuriminisiteerium ja Tartu Linnavalitsus.