2004-13 (3012)

Läänemaailmas on juurdunud indiviidist lähtuv käsitlus. Mida rohkem inimene silma paistab, seda enam on põhjust juurelda tema õnne üle. Esimesed selged tähelepanekud isikupära kohta tehti XIX sajandi teise poole Ameerika kirjanduses ja teoloogias. Seal rõhutati üksikisiku tugevust ja tema eneseteostamise võimalust: õnne ja edu osaliseks saavad need, kes usuvad endasse ja natuke ka jumalasse. Seda laadi käsitluste puhul on inimese tahe vaba.

XX sajandi esimest poolt iseloomustas poliitiliste organisatsioonide usk ühisesse õnne, mida oli võimalik saavutada vastase löömisega ja ohvreid valimata. Miljoneid inimesi kiusati taga, pandi vangi ja tapeti. Suurushullustust ja julmust ei saatnud aga edu, sest inimesi ei ole võimalik sõidutada kuhugi ideoloogiliselt ette kujutatud paradiisi. Pärast üle elatud sõjakoledusi piisas tavalisele inimesele tööst ja leivast, õnnest rääkimine  teda ei liigutanud.

Humanitaarses psühholoogias räägiti vabast tahtest, inimese potentsiaalist ja eneseteostusest. Viktor Frankl kasutas sõna „kõrguspsühholoogia” inimese võimaluste kirjeldamisel. Inimene ei ole üksnes hävitav olend, vaid ta suudab ka armastada, hoolitseda ja aidata. Inimene püstitab enesele eesmärgid, mida püüab teadlikult täita. Siiski ei uskunud Frankl, et teadlikult õnne otsiv inimene ka selle osaliseks saab. Õnn kaasneb hea eluga.

1950ndatel tugevneb populaarpsühholoogia. Ajajärku kirjeldab Dale Carnegie’ teos „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”. Tollal räägiti palju eneseusaldusest. Kui inimene usub endasse, siis läheb kõik hästi. Vähehaaval hakkas raamatutes vilksatama ka sõna „õnn”, kuid peamiselt räägiti veel sellest, kuidas ennast teostada ja muredest jagu saada. Aastal 1930 kirjutas Bertrand Russell raamatu „Conquest of Happiness”, kus ta kirjeldab õnne argipäeva filosoofia vaatenurgast.

Akadeemiline psühholoogia uuris ängistust, masendust, agressiivsust ja inimeluga kaasnevaid probleeme. Psühholoogia õpikutes polnud kohta lootusele, armastusele, õnnele, rõõmule, arukusele, tänulikkusele ja andeksandmisele. Vähehaaval tekkis psühhoteraapia alal suundumusi, mis võtsid teraapia lähtekohaks tugevuse. Taastusravis hakati rääkima sotsiaalsete ja argiste oskuste õppimisest. Esimesed positiivse psühholoogia uurimused ilmusid 1980ndatel, käsitletavateks teemadeks olid aitamine ja armastus. Uuele uurimissuunale panid aluse Martin Seligman (optimism), Albert Bandura (kogetud hakkamasaamine), Mihaly Csikszentmihályi (flow) ja C. R. Snyder (lootus). Neist mõistetest ei olnud enam pikk tee õnnelikkuseni. Esimesed teaduslikud õnnekäsitlused kirjutasid Norman Brandburn („Psühholoogilise heaolu struktuur”, 1967), J. L. Freedman („Õnnelikud inimesed”, 1978), Michael Argyle („Õnnelikkuse psühholoogia”, 1987), Michael Eysenck („Õnnelikkus. Faktid ja müüdid”, 1990), Mihaly Csikszentmihályi („Flow. Õnnelikkuse psühholoogia”, 1992) ja David Myers („Õnnelikuse tagaajamine”, 1992). Soomes tegeldi õnnelikkuse uurimisega juba 1970ndatel sotsioloog  Erik Allardti juhtimisel.

Kui Aristoteles mõtiskles õnne üle juba 2500 aastat tagasi, miks siis teadlased alles nüüd on hakanud teemat uurima? Ühelt poolt seletab seda asjaolu, et psühholoogia kui teadus on väga noor, ning teiselt poolt on arusaadav, et kõigepealt tuleb lahendada inimeste probleemid.

 

Kuidas õnnelikkust uuritakse?

Kas õnnelikkust, heaolu või üldse positiivseid tundeid on mõtet uurida? Õnn on raskesti määratlev ja muutuv tunne. Halba enesetunnet, eriti masendust ja ängistust on uuritud viimased sada aastat. Uurijad on koostanud küsitlusankeete, millega selgitatakse välja vastaja masenduse või ängistuse tase. Neis uurimistulemustes ei ole üldiselt kaheldud, kuigi ka negatiivsed tunded muutuvad ja on subjektiivsed.

Uurijate eesmärk ei ole leida arvulist väärtust, mille abil saaks pidevalt kindlaks määrata inimese masenduse või õnnetunde suurust. Kuigi õnnelikkust ei ole kunagi päris täpselt määratletud, on meil kõigil sellest siiski mingisugune teadmine. Igaühel on oma nägemus sellest, mis on õnn. Kuna tegemist on subjektiivse kogemusega, ei ole võimalik anda ühest õnne määratlust: ühe jaoks seostub õnn armastusega, teise jaoks saavutustega.

Võttes arvesse seniseid uurimusi ja igapäevaseid tähelepanekuid, saab rääkida neutraalsest punktist, mingisugusest nulltasemest, kus inimene ei ole eriliselt õnnelik ega ka eriliselt kurb. Selles punktis oskame vahet teha halval ja heal enesetundel. Olen uurinud inimeste õnnetunnet ja kasutanud selleks skaalat ühest sajani, kus arv 1 on eriti õnnetu ja arv 100 eriti õnnelik. Arvu 100 kirjeldatakse nii: „Olen nii õnnelik, et enam õnnelikum ei saakski olla. Olen õnne tipul, nagu on kombeks öelda. Miski ei saa hetkel minu õnnetunnet segada”. Seevastu skaala allotsas olevat väärtust 0 kirjeldatakse nii: „Olen nii õnnetu, et enam halvem ei saakski minu olukord olla. Elu on täiesti sünge. Enam hullemaks minna ei saa”.

Arv 50 skaala keskel iseloomustab vahepeal olemist: vastaja võib sama palju või sama vähe olla õnnelik või õnnetu. Vastaja võib valida ükskõik millise numbri ühest sajani. Tulemuste põhjal võib öelda, et soomlaste rahulolu ja õnnelikkus jäävad skaalal 68 ja 72 vahele.

Uurimustes mõõdetakse õnnetunnet ja rahulolu mitmeti. Enamasti käib see lihtsalt, pakutakse vaid mõnda vastusevarianti, kuid õnnelikkuse mõõtmiseks on ka keerulisemaid viise. Üks selline on näiteks Oxfordi õnneskaala, mille puhul esitatakse 29 küsimust. Selle uuringu protsentuaalsed tulemused on võrreldavad minu uuringute tulemustega. Soome paigutub Euroopas ja kogu maailmas õnnelikkuse poolest koos teiste Põhjamaadega pingerea etteotsa. Näiteks Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia on jätkuvalt Soomest tagapool. Endistest sotsialismimaadest saadud arvud on tavaliselt 50 või vähem, Eesti keskmine väärtus skaalal 1–100 on umbes 60.

Kas inimene saab tõeliselt õnnelik olla?Kord küsis minu käest üks üliõpilane loengus: „Kuidas soomlased saavad olla õnnelikud, kui Soomes tehakse kõige rohkem enesetappe maailmas?” Maadevaheline võrdlus pakub huvitavaid tulemusi: riigi jõukus, haridustase, kohtusüsteem, võrdõiguslikkus ja demokraatia on seotud nii õnnelikkuse kui enesetappude hulgaga. Lääne ühiskond tekitab nii häid kui halbu tundeid. Kui inimene, kel enda arvates läheb halvasti, näeb, et kõigil teistel tema ümber läheb hästi, tunneb ta end veelgi halvemini, satub masendusse ja võib käituda enesehävituslikult. Kui teistelgi läheb halvasti või keskmiselt, ei tekita välised pained inimeses nii palju ängi.

Uuringute vastustesse võib suhtuda ka kriitiliselt. Räägitud on õnnemüürist, mis takistab inimesel tunnistada, et ta on õnnetu. Samuti on väidetud, et inimene ei teadvusta oma tegelikku seisundit ja elab teatud illusioonis. Igaüks peaks kogema eksistentsiaalset ängistust, sest ängistus, vastuolud ja arutus käivad eluga kaasas, ning lõpuks lõpeb kõik surmaga. Inimene on aga optimist ega taha läbi elada eksistentsiaalset ängi.

Kas on võimalik saada objektiivset informatsiooni inimese õnne määra kohta? Tegelikult mitte, sest me räägime ikkagi kogemusest. Uuringud tõestavad, et inimese elu on siiski eelkõige seotud positiivsete tunnetega, kuigi individuaalsed erinevused on suured. Selge on see, et positiivseid ja neutraalseid tundeid on meis rohkem kui negatiivseid. Sageli on ka lähedaste inimeste hinnangud üsna sarnased. Võib-olla elatakse sel juhul koos ühises illusoorses maailmas?

Nii uuringutulemused kui ka igapäevane elu on näidanud, et inimese meeleolu on väga kõikuv. Mõnikord oskame öelda ka põhjuse, miks meil on hea või halb tuju, teinekord jääb aga põhjus teadmata. Positiivseid tundeid peame me enesestmõistetavaks ega juurdle eriti nende üle. Seevastu halvale tujule, rääkimata masendusest, otsime me põhjust.

Uurijad räägivad muutumatust õnnetundest. Igaühel on oma põhitase (set point), mille ümber toimuvad muutused ja mis arvatakse olevat isegi geneetiline. Õnnetunne langeb pärast õnnestumisi ja kaotusi üsna kiiresti sellele põhitasemele tagasi. Ahvatlus on rääkida õnnegeenist, mille määratud õnnetunde taset mõjutavad elumuutused ja ümbrus vaid natukene.

Set point’i ideed on hakatud kritiseerima, sest on mitmeid tegureid, mis mõjutavad heaolu ja õnnetunnet väga tugevasti ja pikalt. Näiteks töötus või oma väikese lapse kaotus on olukorrad, millega kohaneda on väga raske. Samuti mõjutavad inimese elu pikaajaliselt rasked traumad. Samal ajal võib elu pakkuda väga positiivseid sündmusi, mis tõstavad õnnetunde taset püsivalt. Näiteks heal abielul või elustiili muutmisel võib olla püsiv positiivne mõju.

Mitmed uurijad on rõhutanud geneetilisi tegureid. On isegi väidetud, et õnnetunne on 80 protsenti geneetiline. Kui kolida Bulgaariast Taani või Soome, peaksid õnnelikkuse punktid tõusma 45-lt üle 70. Kultuuril on  väga oluline tähtsus õnnelikkuses ja heaolus, kuigi teaduslikku tõestust sellele ei ole. Õnn ei tähenda kindlasti sama Hiinas, Puerto Ricos ja Islandil.

 

„Õnnevargad”

Uurisime hiljuti 3486 inimese käest, kuivõrd turvaliselt ja õnnelikuna nad end tunnevad. Vastama pidi skaalal 0–100. Õnnetunde keskmine väärtus oli 68 ja turvalisusel 75. Selgus, et nii mehed kui naised, eri vanuses ja piirkondades tundsid end ühtemoodi õnnelikuna. Üksielamine vähendas õnnetunnet, samuti üksi laste kasvatamine. Paarisuhtes elavate keskmine väärtus oli u 70. Tulurühmi võrreldes ilmnes, et need, kes teenivad kõige vähem, on ka teistest natuke õnnetumad (64).

Töötute keskmine õnnetunde väärtus oli 64,5, mis jääb kogu rühma keskmisest allapoole. Töölkäijate rühmas oli keskmine väärtus kõrgeim (72). Ka haridusel on suhe õnnetundega: hea haridus lisab õnnetunnet.

Küsitluses uurisime ka „õnnevargaid” ehk neid tegureid, mis on negatiivselt mõjutanud vastajate elu (vt tabel, kus iga vastusevariandi puhul on näidatud positiivselt vastanute osakaal ja õnnetunde väärtus skaalal 1-100).

Kõige tugevamad tegurid, mis mõjutavad inimese õnnetunnet, on isiklik alkoholiprobleem ja täiskasvanuna kogetud väärkohtlemine. Isegi rasked kaotused ja haigused ei vähendanud õnnetunnet. Tulemused räägivad inimeste suurest hakkamasaamisvõimest. Keskmiselt nimetati 3,1 „õnnevarast”. Viis protsenti vastas, et nad on hoidnud end „õnnevaraste” eest ja nende keskmine väärtus oli 78. Üks õnnelikkuse tegureid ongi raskuste eest hoidumine. Eriti õnnelike hulgas oli rohkem mehi ja neil oli keskmisest kõrgem haridus.

Kui võrrelda mehi ja naisi, tõid naised välja veidi rohkem negatiivseid tegureid. Vanuserühmiti oli märgatavalt rohkem probleeme noortel. 18–24 aastaste probleemide keskmine arv oli 3,40 ja 55–64aastastel 2,64. On märgata, et probleemide hulk väheneb vanemas eas. Samasugune tendents on märgatav ka hariduse puhul: mida haritum inimene, seda vähem probleeme välja toodi. Kõrgharidusega vastajate keskmine probleemide hulk oli 2,47, põhikooli- või keskharidusega vastajatel 3,49.

Samasuguseid erinevusi on märgata ka tööelus. Kõige rohkem „õnnevargaid” on töötutel (3,46) ja üliõpilastel (3,52), kõige vähem aga juhtivatel kohtadel töötajatel (2,13). Selgelt vähem probleeme oli paarisuhtes elavatel, võrreldes nendega, kes elavad üksi või vanemate juures. Sissetulekuid hinnates on märgata, et need mõjutavad probleemide hulka: sissetulekute kasvades probleemide arv alguses väheneb, kuid hästi ja väga hästi teenivate rühmade vahel ei ole enam erinevusi näha. Väikese sissetulekuga inimestel on selgelt rohkem probleeme. Elukoht seevastu ei avalda mõju probleemide hulgale.

„Õnnevaraste” hulgal on selge seos õnne- ja turvatunde kogemisega. Kui probleeme on juba rohkem kui kuus, ei kerki seos enam nii selgelt esile.

 

Kuidas olla õnnelikum?

Juba Aristoteles ja Platon kirjutasid õnnest. Õnnest räägitakse ka piiblis. Aristoteles pani tähele, et inimesed ihaldavad tunnustust, võimu, raha ja sõpru, selleks et saada õnnelikuks, kuid tegelik õnn saabub tema arvates vooruslikult elades. Ta nimetas headust, õiglust, julgust ja tõde – neid järgides saab inimene õnnelikuks. Iga kultuur loob aegade jooksul oma käsituse sellest, mis on õnn ja kas inimene võib saada õnnelikus. Õnne kohta on Soomes käibel mitmeid vanasõnu, mille sõnum on tihtipeale, et õnne heaks ei saa inimene ise palju ära teha, tuleb vaid rahul olla sellega, mida elu pakub. Pealegi on õnn väga juhuslik: ühele antakse kamaluga, teine ei saa lusikatäitki. Vanarahva arvamus õnnest on seega üsna pessimistlik. Mida mõtleb aga tänapäeva inimene õnnest? „Näita mulle mõnda rahulolevat inimest ja ma näitan sulle lobotoomia armi,” kõlab Sean Connery (James Bond) väga küüniline inimese tõlgendus. Filosoof Bertrand Russell on veendunud, et inimene on oma loomult õnnetu. Inimesed arvavad siiski sageli, et teised inimesed on õnnetud, nemad ise aga üsna õnnelikud. Õnne seisukohalt mängivad suhteliselt väikest rolli varakus, maine, võim ja muud välised tegurid. Oluline on suhe lähedastega ja ellusuhtumine. Teaduslikult on tõestatud, et inimesed, kes tegelevad vabatahtliku tööga, tunnevad end õnnelikumana. Teise suurema rühma moodustavad inimesed, kes oskavad elus näha asju, mille eest tänulik olla. Inimesel ei ole vaja seega abitult oodata, mida elul on talle pakkuda.

 

 

On parem, kui teate seda kohe alguses: ma ei täida oma lubadust.

Palun vabadust, kuid mul on võimatu kõnelda teile täna õhtul teemal, mida soostusin käsitlema, olgu siis kui tahes kaudses stiilis.  Uskuge mind, ma soovinuks suuta seda teha.

Ent kuna ma ei tahaks lihtsalt vaikida sellest, millest pidin teile kõnelema, siis ütlen selle kohta paar sõna vabanduse vormis. Räägin teile niisiis veidi sellest, millest ma ei hakka rääkima ja millest oleksin tahtnud, sest sidusin ennast lubadusega rääkida.

Jääb veel öelda, et kavatsen teiega arutada – vähemalt seda võite küll kinnitada – lubadust, lepingut, sidumust, allkirja ja isegi seda, mis neid alati, kummalisel moel, eeldab: vabanduste esitamist.

Austades mind oma kutsega, tegi Roger Shattuck mulle ettepaneku üritada just siin, teiega koos, iseseisvusdeklaratsiooni ja inimõiguste deklaratsiooni ühtaegu nii filosoofilist kui ka kirjanduslikku “tekstuaalset” analüüsi.  Ühesõnaga, võrdleva kirjanduse katsetust selle ebatõenäolise valdkonna – comparative literature – spetsialiseeritud osakondadele nii tavatute objektide kallal.

Esimese hooga olin hämmelduses. Heidutav ettepanek. Mitte miski polnud mind selleks ette valmistanud. Ükski eelnev töö polnud juhtinud mind selliste analüüside rajale, mille huvi ja tarvidus on ometigi selgelt ilmne.  Järele mõeldes ütlesin endale, et kui mul oleks aega ja jõudu, teeksin sellega meeleldi katset, vähemalt eesmärgil proovida siin juba mujal, nii-öelda teistel “objektidel”, olgu siis “filosoofiliste” või “kirjanduslike” tekstide juures, kasulikuks osutunud kontseptuaalseid skeeme nagu “kõneaktide” kriitiline problemaatika, “performatiivse” kirjutuse, allkirja, lepingu, pärisnime, poliitiliste või akadeemiliste institutsioonide teooria.  Põhimõtteliselt ütlesin endale, et kui mul oleks selleks aega või jõudu, üritaksin meeleldi kui mitte teostada nende kahe teksti ja neisse kätketud kahe sündmuse juriidilis-poliitilist uurimust – mulle kättesaamatu ülesanne –, siis vähemalt teravdada esialgselt ja mainitud näite varal mõningaid mujal, näiliselt mitte nii poliitilisel korpusel arendatud küsimusi.  Ning kõigi nende küsimuste hulgast olen ma siinseks puhuks, tänasel õhtul Virginia ülikoolis, mis on just pühitsenud, asjakohasemalt kui kusagil mujal, iseseisvusdeklaratsiooni kahesajandat aastapäeva (mis juba häälestab ühe teise sünniaastapäeva tähistamisele, mille ümber me õige pea pöörlema hakkame), ainsana säilitanud järgmise: kes ja millise nõndanimetatud pärisnimega allkirjastab selle deklaratiivse akti, mis rajab institutsiooni?

Selline akt ei taandu mingile kirjeldavale või konstateerivale diskursusele.  Ta teostab, ta viib täide, ta teeb seda, mida ütleb end tegevat: selline vähemalt oleks tema kavatsuslik struktuur. Sellise akti suhe oma eeldatava allkirjastajaga [signataire], sellega, kes üksiku või kollektiivse subjektina seob end nõnda selle loomisega, pole sugugi sama mis “konstateerivat” tüüpi tekstidel, kui selliseid rangelt võttes üldse eksisteerib ning kui neid on võimalik kohata “teaduses”, “filosoofias” või “kirjanduses”. Deklaratsioon, mis rajab institutsiooni, konstitutsiooni või riigi, nõuab allkirjastaja enesega sidumist.  Allkiri säilitab institueeriva akti kui keele- ja kirjaaktiga sideme, millel pole enam mingit empiirilist juhuslikkust. Selline side ei lase end taandada, vähemalt mitte nii lihtsalt kui teaduslikus tekstis, kus väärtus lõikub oma autori nimest lahti ilma olemusliku riskita, enamgi, peab seda suutma, et taotleda objektiivsust.  Kuigi põhimõtteliselt peab institutsioon – oma ajaloos ja oma traditsioonis, oma pidevuses ja seega ka oma institutsionaalsuses endas – muutuma sõltumatuks neist empiirilistest indiviididest, kes osalesid tema loomises, olgugi et on sunnitud neid teataval moel leinama, isegi ja iseäranis siis, kui ta neid mälestab, osutub just nimelt asutava keele põhjusel, et institutsiooni rajav akt – akt kui arhiiv ja kui toiming – peab säilitama endas allkirja.

Kuid kelle allkirja õigupoolest?  Kes on selliste aktide tegelik allkirjastaja?  Ning mida see tegelik üldse tähendab?  Sama küsimus levib ahelana kõigile samast ülekandest puudutatud mõistetele: akt, performatiiv, allkiri, “kohalolevad” “mina” ja “meie” jne.

Ettevaatus sunnib end siin peale, nagu ka tähelepanelikkus.  Eristagem teie deklaratsiooni momendis mõningaid instantse.  Võtkem näiteks Jeffersoni, kes “koostas” selle deklaratsiooni kavandi, nn Draft’i, mille faksiimile on siin minu silme ees.  Mitte keegi ei pea teda deklaratsiooni tõeliseks allkirjastajaks.  Juriidiliselt ta kirjutab, kuid ta ei allkirjasta.  Jefferson esindab esindajaid (representatives), kes delegeerisid talle ülesande sõnastada see, mida nemad teadsid endid öelda tahtvat. Tema vastutada polnud mitte kirjutamine, selle sõna loovas või algatavas tähenduses, vaid üksnes koostamine, nii nagu öeldakse sekretäri kohta, et ta koostas kirja, mille vaim temasse hingati või lausa mille sisu temale dikteeriti.  Pealegi, olles sel moel koostanud kavandi või visandi, pidi Jefferson selle esitama just neile, keda ta ajutiselt esindas ning kes on ise esindajad, nimelt “representatives of the United States of America in General Congress assembled” [“Üldkongressile kogunenud Ameerika ühinenud riikide esindajad”]. Need “representatives”, nagu me teame, kelle suhtes Jefferson esindab nii-öelda eenduvat kirjasulge, omavad õigust seda deklaratsiooni kavandit täiendada, parandada ja kinnitada.

Tuleks siis öelda, et just nemad ongi lõplikud allkirjastajad?

Te teate, millise järelekatsumise läbis see kiri, see kirjalik deklaratsioon oma esimesel kujul, kui kaua lükkus see edasi, tühikäigul [en souffrance] kõigi nende esindavate instantside vahel, ning millist kannatust [souffrance] see kõik Jeffersonile valmistas. Justkui oleks ta salamisi unistanud selle allkirjastamisest täiesti üksinda.

Mis puudutab neid representatives endid, siis ei allkirjasta nemadki sugugi rohkem. Vähemalt mitte põhimõtteliselt, sest õigus lahkneb siinkohal.  Tegelikult nad allkirjastavad; juriidiliselt allkirjastavad nad enda, aga ka teiste “eest”.  Neil on õigus või volitus allkirjastada.  Nad kõnelevad, “deklareerivad”, avaldavad oma seisukoha ja kirjutavad alla “in the name of…”: “We, therefore, the representatives of the United States of America in General Congress assembled, do in the name and by authority of the good people of these colonies … that as free and independant States…” [“Seetõttu pöördume meie, Üldkongressile kogunenud Ameerika ühinenud riikide esindajad, nende kolooniate heade inimeste nimel ja volitusel … vabade ja sõltumatute riikidena…”].

Juriidiliselt on allkirjastajaks seega inimesed, “head” inimesed (otsustav täpsustus, sest see tagab kavatsuse ja allkirja väärtuse, kuigi me näeme allpool, millel ja kellel selline tagatis rajaneb).  Need on “head inimesed”, kes kuulutavad end vabaks ja sõltumatuks oma esindajate ja oma esindajate esindajate vahendusel.  Pole võimalik otsustada – ning see, ühe deklaratiivse akti vägi ja vägitegu, on vägagi huvipakkuv – , kas selle lausungiga sõltumatust nenditakse või see luuakse.  Me pole veel lõpetanud nende esindajate esindajate ahela jälitamist; ning viimane vaid suurendab seda paratamatut otsustamatust.  Kas need head inimesed on end juba tegelikult vabastanud ning deklaratsiooni kaudu üksnes sedastavad seda vabastust?  Või pigem vabanetakse selle deklaratsiooni hetkel ja allkirja kaudu?  Siin pole sugugi tegu tõlgenduse ebaselguse või keerukusega, oma lahenduse suunas kulgeva problemaatikaga.  Siin pole sugugi tegu keerulise analüüsiga, mis nurjub silmitsi sellesse kaasatud aktide struktuuri
ja sündmuste ülemääratud ajalisusega. See ebaselgus, see otsustamatus, öelgem nii, performatiivse struktuuri ja konstatiivse struktuuri vahel on nõutav selleks, et tekitada loodetud tulemust.  See on õiguse kui sellise asetamisele endale olemuslik, olgu siin kõne all silmakirjalikkus, kahemõttelisus, otsustamatus või fiktsioon.  Läheksin isegi niikaugele, et ütleksin: iga allkiri osutub selliselt mõjustatuks.

Siin ongi niisiis need “head inimesed”, kes seovad ennast ja seovad üksnes ennast allkirjastades, lastes allkirjastada omaenda deklaratsiooni.  See deklaratsiooni “meie” kõneleb “rahva nimel”.

Ent seda rahvast ei eksisteeri.  Teda pole olemas enne seda deklaratsiooni, igatahes mitte sellisena. Kui ta sünnibki, vaba ja sõltumatu subjektina, võimaliku allkirjastajana, siis saab see toimuda üksnes selle allkirja andmise kaudu. Allkiri välmib allkirjastaja. See allkirjastaja saab volitada ennast alla kirjutama vaid siis, kui on kord jõudnud, kui nii võib öelda, omaenda allkirja lõppu, ning seda teatava imeväärse tagasiulatuvusega.  Tema esimene allkiri volitab teda allkirjastama.  Seda juhtub iga päev, ent see on imeväärne, ning seda liiki sündmusi kujutledes meenub mulle alati Francis Ponge’i Fable: “Niisiis sõnaga niisiis algab see tekst / mille esimeses reas peitubki tõde… [Par le mot par commence donc ce text / Dont la première ligne dit la vérité…].”

Allkirjastades rahvas ütleb – ning teeb seda, mida ütleb end tegevat, kuid eristudes sellest oma esindajate vahendusel, kelle representatiivsus muutub täiel määral legitiimseks üksnes allkirja kaudu, seega siis tagantjärele [après coup]: nüüdsest on mul õigus allkirjastada, ehk tegelikult saab see mul juba olema olnud, sest olin võimeline selle enesele andma. Mul saab endale olema antud nimi ja “võim”, mida tuleks mõista allkirjastamisvõimu tähenduses allkirja delegeerimise kaudu.  Ent seda ennetulevikku, seda sobivat ajavormi õigusvõttele (sarnaselt jõuvõttele – coup de force), ei tohi kuulutada, mainida, arvesse võtta.  Justkui seda polnukski olemas.

Juriidiliselt polnud olemas mingit allkirjastajat enne deklaratsiooni teksti, mis ise jääb omaenda allkirja loojaks ja tagajaks.  Selle imeväärse sündmuse kaudu, selle väljamõeldise kaudu, mis vihjab jäljele ning on tõesti võimalik üksnes kohalolu mittevastavuse tõttu iseendaga, annabki allkiri endale nime.  Ta avab endale krediidi, päris oma krediidi, ise endalt endale.  See ise kerkib siin esile kõigis kaasustes (nominatiiv, daativ, akusatiiv) niipea, kui allkiri annab endale krediidi, üheainsa jõuvõttega, samas ka suletõmbega [coup d’écriture] – õigusena kirjale.  Jõuvõte teeb õigust, rajab õigust, annab õiguse, toob seaduse ilmale.  Seadust ilmale tooma: lugege Maurice Blanchot’ “Päeva hullust” [“La folie du jour”].

Et see ennekuulmatu asi on samas ka igapäevane, ei tohiks meid panna unustama selle teo kordumatut konteksti.  Siinsel juhul oli vaja kustutada üks teine riiklik allkiri, “katkestada” koloniaalse isaduse või emaduse sidemed.  Seda saab kontrollida lugemisel: ka see “katkestamine” kätkeb endas, eristamatult segunenuna, ühtaegu nendingut ja täideviimist.  Sellest hädavajalikust segadusest sõltub tänapäeval, juriidiliselt ja tegelikult, iga Ameerika kodaniku allkiri.  Teie riigi konstitutsioon ja seadused tagavad selle mõneti, nii nagu nad tagavad ka teie passi ning siinsele riigile võõraste pitsatite ja subjektide, kirjade, lubaduste, abielude, pangatähtede ringlemise, millele annavad asu, asüüli või õiguse.

Ja siiski. Ja siiski hoidub kulisside taha veel üks instants.  Üks “subjektiivsus” tuleb veel alla kirjutama, et tagada see – allkirja produtseerimine.  Lühidalt, selles toimingus on olemas vaid kaasallkirjad.  Siin on tegemist eristusliku protsessiga, sest eksisteerib kaasallkiri, kuid kõik peab keskenduma hetke simulatsioonile.  Ikka veel “in the name of…” kutsuvad Ameerika “head inimesed” ennast ja kuulutavad ennast sõltumatuks – sel hetkel, mil nad välmivad endale allkirjastava identiteedi.  Nad allkirjastavad loodusseaduste nimel ja Jumala nimel.  Nad püstitavad oma institutsionaalsed seadused loodusseaduste alusele ning sama võttega (tõlgendava jõuvõttega) ka Jumala, looduse looja nimel.  Viimane tuleb õigupoolest tagama ühiste kavatsuste õigsust ning rahva ühtsust ja headust.  Ta kehtestab loodusseadused ja niisiis kogu selle mängu, mis üritab esitada performatiivseid lausungeid kui konstatiivseid lausungeid.

Söandaksin ma siin, Charlottesville’is, meenutada teie deklaratsiooni algussõnu?

“When in the course of human events it becomes necessary for one people to dissolve the political bands which have connected them with another, and to assume among the powers of the earth the separate and equal station to which the laws of Nature and of Nature’s God entitle them, a decent  respect to the opinions of mankind requires that they should declare the causes which impel them to the separation.  We hold these truths to be self-evident: that all men are created equal; that they are endowed by their creator with certain inalienable Rights…”  [“Kui inimajaloo jooksul osutub vajalikuks katkestada poliitilised sidemed, mis on üht rahvast teisega ühendanud, ning saavutada iseseisev ja võrdne positsioon maailma riikide seas, milleks rahval on loodusseaduste ja Jumala seaduse kohaselt õigus, siis nõuavad austus ja lugupidamine inimkonna arvamuse vastu, et esitatakse põhjused, mis seda rahvast eralduma sunnivad. Me peame enesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused…”]

Ja lõpetuseks:

“We therefore the Representatives of the United States of America, in General Congress assembled, appealing to the Supreme Judge of the world for the rectitude of our intentions, do in the Name and by the Authority of the good People of these Colonies solemnly publish and declare, that these united Colonies are and of right ought to be free and independent states…”  [“Seetõttu pöördume meie, Üldkongressile kogunenud Ameerika ühinenud riikide esindajad, nende kolooniate heade inimeste nimel ja volitusel, palvega maailma Ülima Kohtuniku poole, et saada kinnitust oma kavatsuste õigsusele, ning me kuulutame ja deklareerime pühalikult, et need ühinenud kolooniad on, ja peaksid õiguse järgi olema, vabad ja sõltumatud riigid…”]

“Are and ought to be”; see “ja” liigendab ja ühendab siin kahte diskursiivset modaalsust, olemist ja olema-pidamist, nentimist ja ettekirjutamist, fakti ja õigust.  Ja on Jumal: ühtaegu looduse looja ja kohtumõistja, ülim kohtunik sellele, mis on (maailma seis), ning sellele, mis suhestub sellega, mis peab olema (meie kavatsuste õigsus). See otsustamise instants, ülima kohtuniku kõrgusel, on viimane instants lausumaks fakti ja seadust.  Seda deklaratsiooni võib mõista kui usust kantud vägitegu, kui poliitilis-militaar-majanduslikule jne jõuvõttele hädavajalikku silmakirjalikkust, või veelgi lihtsamalt, ökonoomsemalt – kui tautoloogia analüütilist ja järjekindlat rakendamist: selleks, et deklaratsioonil oleks tähendus ja tulemus, peab olema viimane instants.  Selle viimase instantsi ja selle lõpliku allkirja nimeks, parimaks nimeks on Jumal.  Parim mitte ainult mingis kindlas kontekstis (üks või teine rahvus, üks või teine religioon jne), vaid parima nime nimi üleüldse. Nüüd aga, see (parim) nimi peab samuti olema pärisnimi.  Jumal ongi see parim pärisnimi ehk pärisnimi parim [Dieu est le nom propre le meilleur].  Polnud võimalik panna “Jumala” asemele “parimat pärisnime”.

Jefferson teadis seda.

Kirjatoimetaja ja kavandi koostajana ta esindab.  Ta esindab “esindajaid”, kes esindavad rahvast, kelle nimel
nad kõnelevad, rahvas ise volitamas ennast ja volitamas neid (oma kavatsuste õigsuses) loodusseaduste nimel, mis inskribeeruvad Jumala, s.o looja ja kohtumõistja nimel.

Kui ta seda kõike teadis, miks ta siis kannatas?  Mille pärast kannatas tema, see esindajate esindaja, kes ise esindavad, lõpmatuseni, Jumalani välja, teisi esindavaid instantse?

Ilmselt kannatas ta seetõttu, et rippus oma teksti küljes.  Talle valmistas suurt piina näha, näha ennast õiendatuna, toimetatuna, “parandatuna”, kärbituna, eriti oma kolleegide poolt.  See haavumise ja sandistuse tunne peab olema kujuteldamatu sellele, kes tunneb kirjutamist mitte oma pärisnime all, vaid lihtsalt esindamise kaudu ja kellegi teise asemel.  Kui see haav ei kustutu delegeerimisel, siis seda seetõttu, et asjad pole nii lihtsad, ei esindamise struktuuri ega ka allkirja volitamise poolest.

Keegi, olgu ta nimeks Jefferson (aga miks mitte Jumal?), ihkas, et Ameerika rahva kehtestus oleks ühtlasi, sama võttega ka tema pärisnime püstitus.  Riiginimi.

Läks tal see korda?  Ma ei söandaks otsustada.

Olete kuulnud seda lugu enne mind. Franklin tahab Jeffersoni lohutada tolle “sandistuse” pärast (see sõna ei pärine minult).  Ta jutustab talle loo kübarsepast.  Too (the hatter) oli esmalt kujutlenud oma kauplusele rippsilti (sign-board): kübara kujutist ja selle all kirja: “John Thompson, hatter, makes and sells hats for ready money” [“John Thompson, kübarsepp, valmistab ja müüb kübaraid sularaha eest”].  Üks sõber soovitab tal kustutada “hatter”: milleks, tõepoolest, kui “makes hats” on niigi küllalt selgesõnaline?  Teine sõber paneb ette tühistada “makes hats”, sest ostjal on ükskõik, kes kübaraid valmistab, peaasi et need talle meeldivad.  See mahakriipsutus on iseäranis huvitav, kuna ta kustutab tootja tunnusmärgi.  Kolmas sõber – alati on need sõbrad, kes ärgitavad kustutama – soovitab kokku hoida “for ready money” arvelt, sest tookordne tava nõudis, et makstaks “sulas” (cash); seejärel, sama liigutusega, maha tõmmata “sells hats”: ainult idioot arvaks, et kübaraid jagatakse või loovutatakse niisama. Lõpuks kannab rippsilt üksnes kujutist ning selle kübarakujulise ikoonilise märgi all pärisnime John Thompson.  Ei midagi muud.  Sama hästi võib kujutleda ka teisi ärisid ning pärisnime inskriptsiooni vihmavarju all või koguni jalanõudel.

See legend ei ütle midagi Jeffersoni reageeringu kohta.  Kujutlen seda kui äärmiselt ebalevat.  Lugu ise peegeldas tema õnnetuolekut, aga ka tema suurimat iha.  Kokkuvõttes oleks olnud parem tema teksti täielik kustutus, mis jätnuks selle kohale, Ühendriikide kaardi alla, üksnes tema alasti pärisnime: asutava teksti, rajava teo ja allkirjastava energia.  Just nimelt viimase instantsi kohale, kuhu Jumal (kes asjast midagi ei teadnud ning kes, esindanud jumal teab keda või mida kõigi nonde kenade inimeste huvides, kahtlemata ei hooli sellest kübetki), Jumal üksinda saab olema alla kirjutanud.  Omaenda iseseisvusdeklaratsiooni.  Et see seisvus teostada [en faire état], ei rohkem ega vähem.

Küsimus jääb. Kuidas tekib või millel rajaneb riik? Ja iseseisvus? Ja selle autonoomia, kes annab endale ja allkirjastab omaenda seaduse?  Kes allkirjastab kõik need allkirjastamise volitused?

Hoolimata oma lubadusest ei astu ma täna sellele rajale.

Minnes lihtsamat teed ning pöördudes mulle lähedasemate, kui mitte tuttavamate teemade poole, hakkan ma teile kõnelema Nietzschest: tema nimedest, tema allkirjadest, mõtetest, mis tal olid institutsiooni, riigi, akadeemiliste ja riiklike aparaatide, “akadeemilise vabaduse”, iseseisvusdeklaratsioonide, märkide, siltide ja õpetuste kohta.  Ühesõnaga, Nietzsche täna siin, Charlottesville’is, tähistamaks mõningaid sünnipäevi.

 

 

Allikas: Virginia ülikoolis 1976. aastal peetud avalik loeng “Déclarations d’Indépendance”. Tõlgitud raamatust “Otobiographies: L’enseignement de Nietzsche et la politique du nom propre” (Galilée, Pariis 1984, lk 13–32).

Eestindanud  Jüri Lipping

Poola kunstniku Anna Nizio videoinstallatsioon “Ladies ring twice. Gentlemen only once” (2004) käsitleb Berliini bordellide elu. Kunstnik esitab prostituutide portreesid perekonnaalbumi stiilis: nii Saksamaalt kui  Ida-Euroopast, Aafrikast, Aasiast pärit prostituudid mõjuvad ühe suure perena. Repro

 

Möödunud suvel enne ja ka jalgpalli maailmameistrivõistluste ajal süüdistas suur hulk välismaist meediat, iseäranis Ameerika Ühendriikides ja Rootsis, Saksamaad prostitutsiooni edendamises ja seetõttu inimkaubanduse toetamises. Sellel negatiivsel suundumusel puuduvad faktilised tõendid. Prostitutsiooni kohta käivad argumendid tunduvad teenivat teisi huvisid, mitte ei aita prostitutsiooniga seotud inimesi.

 

 

Saksamaa prostitutsiooniseaduse  peamised tunnusjooned

 

Kuni 2002. aastani oli prostitutsioon Saksamaa seaduste järgi amoraalne ja seetõttu ohustas avalikku korda2. Igasugusel prostituudi ja kliendi kokkuleppel, mille järgi prostituut pakkus raha eest seksuaalteenust, ei olnud seaduse silmis mitte mingit tähendust. Selline kokkulepe tuli välistada. Seetõttu ei saanud prostituut klienti kohtusse kaevata, kui klient ei pidanud kokkuleppest kinni. Kuigi prostituudi töö ei olnud illegaalne, ei olnud tal mitte mingisugust sotsiaalset garantiid: tal ei olnud ei tervisekindlustust ega ka töötu abiraha, sest seadus ei tunnustanud teda kui töövõtjat. Veelgi enam, igasuguses prostituuti abistavas teos, nagu talle öömaja või elupaiga pakkumises, võidi näha seaduserikkumist, prostitutsioonile kaasaaitamist. Niisiis, igaüks, kes püüdis kindlustada prostituudile vastuvõetavaid töötingimusi, näiteks hügieenilist keskkonda, mõisteti seaduse poolt süüdi.

2002. aasta prostitutsiooniseadus muutis märgatavalt olukorda. Prostitutsiooni ei peeta enam amoraalseks, prostituudid võivad oma kliendi kohtusse kaevata, kui klient ei pea sõlmitud kokkuleppest kinni. Nad võivad ka kupeldaja kohtusse kaevata, kui neil on halvad töötingimused või neid ekspluateeritakse. Sellest ajast peale, kui prostituute tunnustatakse töövõtjatena, on neile tagatud ka sotsiaalsed garantiid. Kuigi ka selle seaduse järgi ei ole prostitutsiooni mitte kunagi peetud tavapäraseks ametiks: prostitutsiooni reguleerivad seadused erinevad teisi ameteid puudutavatest tõsiasja tõttu, et tööandjatel (bordelli omanikud, kupeldajad) on seaduse silmis märgatavalt väiksemad õigused kui töövõtjatel, prostituutidel.

Seadus ise de facto on prostitutsiooni suhtes neutraalne: see ei kritiseeri ega ka kiida prostitutsiooni kui sotsiaalset fenomeni heaks. Seaduse esimene ja ainus eesmärk on tagada prostituutide tegevuse legaalsus, kuid mitte anda klientidele, bordelli omanikele ja kolmandatele osapooltele mingeid eeliseid. Sel viisil püüab seadus piirata kurjategijate võimalusi prostituutide haavatavat seaduslikku positsiooni ära kasutada ja anda seksitöötajale mingigi võimalus lahkuda sellest ametist, et leida mingi teine töö. Loodeti, et see seadus aitab kaudselt ära hoida ka inimkaubandust.

 

 

Prostitutsiooni­seaduse faktiline mõju inimkaubandusele

 

Saksamaal on peetud hulgaliselt diskussioone prostitutsiooniseaduse tugevate ja nõrkade külgede ning mõju üle inimkaubandusele. Loomulikult on ka sellel seadusel pooldajaid ja oponente. Prostitutsiooni legaliseerimist on hinnanud positiivselt prostituutide enamus, valitsusväliste organisatsioonide töötajad, juristid. Seadust on kritiseerinud peamiselt konservatiivsete poliitiliste parteide esindajad, riikliku seadusandlusega seotud ametnikud.

Üks argumente uue seaduse vastu on, et prostitutsiooni seadustamine on takistanud inimkaubanduse süüdimõistmist. Väidetavalt on uue seaduse järgi kuritegelikke elemente prostitutsiooni edendamise eest märksa raskem süüdi mõista: selle põhjal ei saa politsei kasutusele võtta vajalikke kontrollimeetmeid – peamiselt kontrollreide punaste laternate rajooni – ja avastada inimkaubanduse juhtumeid.

2005. aastal algatati kaks prostitutsiooniseaduse parandust: prostitutsiooniseaduse redigeerimine (föderaalnõukogu poolt) ja prostitutsioonile ahvatlemise eest karistamine (Baieri liidumaa poolt). Õiguseksperdid ja akadeemikud hoiatavad, et kuigi mõlemaid seaduse parandusi saab tõestada, kuuluvad need Saksamaal nii-öelda “emblemaatilise” ja “sümboolse” seaduse alla: nimelt need on seadusandlikud regulatsioonid, mille puhul on algusest peale selge, et tegelikkuses need ei toimi efektiivselt; et need on parandused, mis pretendeerivad probleemi lahendamisele, kuid tegelikult taotlevad poliitilist profiiti. Näiteks õiguseksperdid ei ole kindlad, et tegelikkuses on võimalik tõestada, et klient kasutas teadlikult inimkaubanduse ohvri seksuaalseid teenuseid, muidugi, kui pole just otseseid tõendeid selle kohta.

Hiljuti avaldati Saksa Liitvabariigi valitsuse hindamisaruanne, kuidas prostitutsiooniseadus on aidanud kaasa prostituutide ja inimkaubanduse ohvrite olukorra parandamisele. Aruandest järeldus, et prostitutsiooniseadus ei ole piiranud süüdimõistmist, kuid tähelepanu keskmes ei ole enam mitte prostitutsiooni edendamise, vaid prostituutide ekspluateerimise juhtumid. Veelgi enam, Saksamaal on arendatud välja legaalne võrgustik inimkaubanduses süüdimõistmiseks, nii et selleks ei ole vaja prostitutsiooni kaotada.

Hindamisaruande tulemused kõnelevad pigem prostitutsiooniseaduse positiivsest mõjust, kuigi oleks tahetud näha veelgi veenvamaid tõendeid. Nüüd, nagu varemgi, puudub aga prostituutidel motivatsioon, et ennast tööle registreerida, maksta makse ja kasutada sotsiaalseid garantiisid. Samuti pole ka bordelli omanikud – nii seisab aruandes – sellest eriti huvitatud, kuna pole selge, millal tööandja kohustust (töötunnid, teenused jne) saab seaduse järgi vaadata kui ekspluateerimist, mis on karistatav kui “prostitutsiooni edendamine” või “vahendamine”. See on prostitutsiooniseaduse mõjude hindamisel tõsine probleem, sest kuni Saksamaal valitseb föderaalne poliitiline süsteem, saab seda seadust liidumaadel erinevalt interpreteerida. Mõnedel liidumaadel tõlgendatakse prostitutsiooni töölepinguid kupeldamisena, kupeldamine aga on siiani karistatav.

 

 

Prostitutsiooniseaduse praegune mõju inimkaubandusele

 

Tegelikult prostitutsiooniseadusel ei ole otsest mõju inimkaubandusele. Minu arvates on prostitutsiooniseaduse mõju inimkaubandusele üldiselt üle hinnatud. Pole üldse oluline, kas räägime negatiivsetest või positiivsetest teguritest. Miks?

Inimkaubandus puudutab Saksamaal enamasti illegaalseid võõrtöölisi või illegaalselt töötavaid sisserändajaid, prostitutsiooniseadus aga ei puuduta illegaalseid sisserändajaid kui sihtgruppi. Väga sagedasti on see tõsiasi, et prostitutsioon puudutab ainult Saksa kodanikke või sisserändajaid, kellel on Saksamaal tööluba, jäetud tähele panemata. See seadus ei ole adresseeritud ka teistele haavatavatele gruppidele, nagu on prostitutsiooni kaasa haaratud minoriteedid ja narkomaanid.

Nii nagu iga teise ameti puhul, nii antakse ka siin tööluba ainult Euroopa Liidu vanade maade kodanikele. Euroopa Liidu uute liikmesriikide kodanikud võivad Saksamaal töötada ainult kui üksikettevõtjad ja kui neile on tööluba antud, siis need nõudmised, mida neile esitatakse, on mõnedel liidumaadel erakordselt kõrged: üksikettevõtjal peab olema oma erakapital, äriplaan, kommertsoskused jne. Euroopa Liitu mitte kuuluvate riikide kodanikel on peaaegu võimatu prostitutsiooni tööluba saada.

Vaatamata sellele leiavad sellel alal tegutsejad, et sotsiaalsest vaatevinklist on sellel seadusel olnud haavatavatele inimrühmadele positiivne mõju. Esiteks on suurenenud läbipaistvus punaste laternate tegevuspaikades ja prostitutsiooni peamiste tegevus
alade ja suundumuste osas kasvanud teadmised on aidanud määratleda paremini sellesse valdkonda kaasatute vajadusi ning töötada välja poliitikat et nende vajadustega hakkama saada. Teiseks on nüüd lihtsam teha vahet prostitutsioonil ja inimkaubandusel. Kolmandaks on tõsiasjal, et prostitutsioon ei ole selle seaduse järgi enam amoraalne, kogu ühiskonnas positiivne mõju: sootsiumis aktsepteeritakse prostituute, nende stigmatiseerimine on vähenenud.

Kokkuvõtteks tuleb rõhutada, et prostitutsiooni legaalne olukord ja inimkaubandus ei ole alati omavahel seotud. Kõik diskussioonid, debatid ja vaidlused selle seotuse üle ei teeni inimkaubanduse ohvrite huve: need teenivad pigem valitsusväliste organisatsioonide eri leeride huve. Ühelt poolt on meil abolitsionistide, orjusest vabastajate ja teiselt poolt nii-öelda seksitöötajate liikumine. Mõlemad leerid esindavad vastandlikke vaateid prostitutsioonile ja selle seotusele inimkaubandusega. Kõige rohkem on vaidlusi tekitanud “nõusoleku” küsimus: kas naine võib vabatahtlikult valida prostituuditöö ja kas inimkaubandusega on tegu siis, kui naine pole nõus?

Üks parteidest (organiseeritud koos globaalse liiduga “Inimkaubanduse vastu”, GAATW) nõuab prostitutsiooni kui ameti tunnustamist ja väidab, et seksitöötaja reguleerimata legaalne staatus toetab kaudselt inimkaubanduse organisatsioone, pannes prostituudid sõltuvusse kolmandatest osapooltest, antud juhul inimkaubitsejatest. Selle partei seisukoht on, et inimkaubandusevastase eduka strateegia eeltingimus on eristada selgelt vaba valik ja pealesunnitud prostitutsioon, vastavalt sellele ka seksitöö ja inimkaubandus.

Vastasgrupp, nii-öelda orjusest vabastajate feministlikud organisatsioonid, mida juhib koalitsioon Inimkaubanduse vastu (CATW), käsitleb prostitutsiooni kui inimõiguste rikkumist, mis võrdub naiste orjastamisega ja on seadusevastane ning mida tuleb karistada. Nende arvates ei hakka mitte ükski naine mitte kunagi vabatahtlikult prostituudiks: selleks on vaja meest, kes on ta eksiteele viinud või teda selleks sundinud. Selle arusaama järgi võrdsustatakse inimkaubandus prostitutsiooni ja orjusega ja leitakse, et naise nõusolek prostituudiks hakata pole oluline.

Tegelikult ei ole nõusoleku problemaatikal midagi ühist inim­kaubanduse ohvrite ja inimõigustega. Taotledes lõplikku eesmärki, prostitutsiooni keelustamist või prostituudi ameti tunnustamist, kipuvad mõlemad leerid inimkaubanduse ohvrite kogemust liiga üldiselt käsitlema. Kui abolitsionistid-feministid näevad kõigis prostituutides kui inimkaubanduse ohvreid, siis seksitöötajate õiguste eest võitlevad aktivistid eeldavad, et kõik naised on ühevõrra isiksused ja vabad oma otsuste tegemisel, kas hakata prostituudiks või mitte. Kuid ei ühel ega ka teisel ole päriselt õigus. Mõlemad leerid jätavad arvesse võtmata probleemi algupära. Inimkaubandus ei eksisteeri mitte sellepärast, et kurjategijad ja salakaubavedajad viivad inimesi salaja üle piiri ja ekspluateerivad neid, inimkaubandus ei eksisteeri ka sellepärast, et prostitutsioon on olemas. Inimkaubandus eksisteerib sotsiaalse ebaõigluse ja diskrimineerimise mitmesuguste vormide nagu rassilise, etnilise, rahvusliku, soolise diskrimineerimise tõttu. Ja ükski samm prostitutsiooni legaliseerimise suunas – olgu tegu selle keelamise või seadustamisega – ei aita ära hoida inimkaubandust seni, kuni ei panda piisavalt tähele diskrimineerimise vorme.

 

 

1 Artikkel põhineb prostitutsiooni ja inimkaubandust käsitleva konverentsi ettekandel Tallinnas 21. II.

2 Prostitutsiooni mõistetakse neljal viisil: prostitutsioon kui vägivald inimväärikuse suhtes, prostitutsioon kui amoraalne toiming, avaliku moraali ja korra solvang või autonoomne otsus.

Tüüpilised lõunaeestlased II aastatuhande lõpus. aron stern

 

Lõuna- ja põhjaeestlased peavad oluliseks täiesti vastakaid põhimõtteid ja seisukohti.

 

Kas olete tundnud, et mõni inimene lihtsalt ei saa aru, miks te midagi teete? Kui nii tunnete, küsige üle, kust ta pärit on. Kui teie olete Põhja-Eestist ja “mõistmatu” inimene Lõuna-Eestist, siis on kõik selge – te ei peagi üksteisest aru saama. Muidugi käib see ka vastupidiselt: põhjaeestlane ei pruugi aru saada lõunaeestlasest. Tegemist on erinevate seltskondadega, nii näitab sel kevadel võru- ja harjumaalaste seas läbi viidud küsitluse tulemus.

Ligi 500 keskkooliõpilast pidi seisukoha võtma seoses 25 väitega, mis esindasid erinevaid kultuuriväärtusi. Selgus, et lõuna- ja põhjaeestlased peavad oluliseks täiesti vastakaid põhimõtteid ja seisukohti.

Uuritud väärtused määratleti Hollandi teadlase Geert Hofstede välja töötatud kategooriate alusel. Kaheksakümnendatel aastatel otsustas ta uurida, kuidas võrrelda omavahel kõiki oma erisuses unikaalseid kultuure. Rohkem kui 50 riigi IBMi harukontorite töötajaid küsitledes jõudis ta järeldusele, et on viis kategooriat, mille järgi saab rahvaid omavahel võrrelda. Samu kategooriaid kasutasin ka võru- ja harjumaalaste võrdlemiseks.

Ehkki igas kultuuris on mõlema poole esindajaid ning terve rahvas pole ühe või teise väärtuse “puhas kandja”, näib üks neist siiski domineerivat. Nii selgus ka küsitluses, et paljud seisukohad, millega harjumaalased ei nõustunud, said Võrumaal kiidulaulu osaliseks.

Olgu öeldud, et kultuurierinevused tulid ilmsiks just võrumaalaste ja harjumaalaste vahel. See polnud täheldatav siis, kui võrreldi meeste ja naiste seisukohti või maa- ja linnakoolide laste vastuseid.

 

Põhjaeestlased on maskuliinsed individualistid

 

Tuntuim Hofstede erisus on mõnede rahvaste individualistlikkus, kusjuures teisi võib iseloomustada pigem kollektivistidena. Individualistlikud on need kultuurid, kus indiviidi huvisid peetakse rühma omadest olulisemaks, otsuseid tehes peetakse silmas eelkõige enda või lähemate pereliikmete kasu. Kollektivistlikus ühiskonnas peetakse tähtsamaks suurema rühma huvisid. See ei mõjuta üksnes igaühe enda elamist, vaid ellusuhtumist laiemalt: näiteks individualistlikumad rahvad lepivad paremini sellega, kui keegi tegutseb enda huvides, kollektivistlikud peavad seda aga sigaduseks.

Noorte vastuste erisus oli muljetavaldav. Harjumaa lapsed olid palju rohkem nõus individualistlike väidetega, seega tehakse otsuseid üksikinimese kasu silmas pidades. Võrumaalased seevastu olid palju varmamalt nõus kollektivistlike väärtustega, sh riigi suurema rolliga, abstraktse üldise heaolu nimel tehtud otsustega jms.

Eespool käsitletuga on lähedalt seotud maskuliinsuse ja feminiinsuse teema, kuigi siin pole juttu ei meestest ega naistest. Nii mehed kui naised võivad elada näiteks maskuliinseid väärtusi järgides, kuid määratlemise aluseks on olnud ikkagi naistele ja meestele stereotüüpselt omistatud väärtused. Maskuliinsed kultuurid väärtustavad võimu, edu, eneseteostust, sõltumatust, feminiinsed kultuurid tähtsustavad elukvaliteeti, keskkonda ja hoolivust. Rahvaid uurides saab aga eristada mehelike ja naiselike väärtuste domineerimist.

Põhjaeestlased on uuringu kohaselt maskuliinsemad. Eriti suur vahe ilmnes andestamise küsimuses: lõunaeestlased olid valmis väikesed patud andestama, põhjaeestlased mitte.

 

Lõunaeestlased taluvad elu ebaõiglust ja ebamäärasust paremini

 

On kultuure, kus arvatakse, et võim on ühiskonna loomulik osa ning et inimestel, kellel on rohkem võimu, on ka rohkem õigusi ja ebavõrdsust võetakse kui paratamatust. Selliseid ühiskondi peetakse suure võimudistantsiga kultuurideks. Vastupidises variandis ehk väikese võimudistantsiga ühiskonnas arvatakse, et inimesed on võrdsed ja sõltumatud.

Põhjaeestlased on uurimuse järgi märksa väiksema võimudistantsiga. Näiteks võib uuringu põhjal järeldada, et kui lõunaeestlane kellegi rikkust või suuremat võimu küll kirub, võtab ta seda ikkagi kui elu paratamatust. Põhjaeestlane ei suhtu sellesse nii ükskõikselt: ta kas püüab seda muuta või kui ta ei suuda, siis elab seda sisemiselt palju rohkem läbi.

Neljanda kategooriana selgitas Hofstede välja, et rahvad taluvad erinevalt eluga kaasnevat ebakindlust. Koolilaste seas tehtud uurimus näitas, et põhjaeestlased taluvad ebakindlust halvemini. Eriti tuli see välja väidete puhul, mis puudutasid seadusi ja kuritegevust: põhjaeestlased pidasid tähtsamaks selgemaid reegleid ning kui nende reeglite vastu on eksitud, nõutakse karistust. Sealjuures olid Harjumaa lapsed märksa sagedamini nõus ka väitega, et iga kuriteo puhul, olgu see kas või väike, tuleb süüdlane üles leida.

Ebakindluse vähese talumisega kaasneb see, et põhjaeestlasele on talumatu olukord, kus ta ei tea täpselt, mis toimub, milles täpselt kokku lepiti (soovitavalt must-valgel, allkirja ja pitsatiga) ning kui ta ei saa selget vastust.

Viienda rahvaste võrdlemise kategooriana pakub Hofstede välja pikema ja lühema ajaperspektiivi vastanduse. See märgib suhtumist, kas elatakse tänasele päevale või vaadatakse kaugele tulevikku ja ollakse nõus ohvriks tooma tänased mugavused. Selles osas peaksid lõuna- ja põhjaeestlased küll sõbralikult läbi saama, sest siinkohal eesti rahvas ei eristunud.

 

Miks neid erisusi võiks teada?

 

Kindlasti ei ole tegemist heade ja halbade omadustega, kultuuriväärtuste tundmise mõte ongi selles, et oleks üheskoos lihtsam hakkama saada. Oma osa võiksid siit kõrva taha panna nii poliitikud kui romantiliste suhete otsijad. Poliitikud peaksid mõtlema, mida nad kuskil räägivad, kui tahavad endale populaarsust koguda. Näiteks peaks uuringu järgi aeg-ajalt esile kerkiv nulltolerantsi idee olema mokkamööda põhjaeestlastele (ebakindluse vältimine, maskuliinsus), kuid Võrumaal vilistataks idee iga väiksema asja pärast karistada ja süüdlane üles otsida lihtsalt välja (kollektivism, feminiinsus).

Ja teadmiseks neile, kes teisest Eesti otsast kallimat otsivad: arvatavasti kuulab teie Lõuna-Eesti kallim suurema võimudistantsi ja kollektiivsuse tõttu märksa rohkem oma perekonda. Samas ajab põhjaeestlane võrokese hulluks nii konkreetse vastuse ootamisega, sest ei talu ebakindlust, kui ka  individualismist tuleneva isekusega. Aga feminiinsuse tõttu andestab lõunaeestlane põhjaeestlasele, samas kui too meenutab võrokesele ta patte surmatunnini.

 

Sven Soiver on TLÜ  sotsiaal- ja humanitaar­teaduste magister

 

 

1. IX 1906 avati Tartus Jaan Tõnissoni, Oskar Kallase ja Peeter Põllu algatusel tütarlastegümnaasium, kus õpetus hakkas tollal tavapärase saksa või vene keele asemel käima eesti keeles. Kool alustas tööd üüritud ruumides Jaani 24, esimeseks juhatajaks sai Oskar Kallas. Aprillis 1915 valmis Viljandi tänaval Georg Hellati projekteeritud oma koolimaja, praegune Miina Härma gümnaasium (pildil 1920. aastatel).

arhiivifoto

 

Tänavu tähistame emakeelse gümnaasiumi juubelit. Sel puhul toimub Vanemuise kontserdimajas 29. augustil konverents “Eestikeelne keskharidus 100”. Paul Ariste on öelnud: “Igale rahvale on kõige ilusam tema emakeel.” Emakeel. Miks just nii? Põhjus on ilmne: laps õpib kõnelema eeskätt ema kõrval. Paljudes teisteski keeltes öeldakse samuti: mother tongue, die Muttersprache, rodnoi jazõk ‘sünnikeel’.

Eks ole siis ka loomulik, et iga rahva lastele meeldib saada haridust oma emakeeles ja vanematel on rõõm saata oma võsukesi emakeelsesse kooli. Kindel seegi, et emakeeles saab õppeainete sisusse sügavamale tungida ja põhitõdesid mõtestada. Võõrkeeles õppimine võib pahatihti kujuneda vaid tuimaks pähetuupimiseks, mis võib küll arendada mälu, kuid mitte mõtlemisoskust. Kuid just mõtlemisvõime turgutamine on hariduse esmaülesanne.

Omamoodi tähendusrikas on seegi, et esimene eestikeelne oli naisgümnaasium, praegune Miina Härma gümnaasium. On ju naine elu kandja ja edasiandja. Ja naiste haridus oli tollal kõige unarusse jäetum, neile pidi piisama vaid Kinder, Kirche, Küche’st.

Ent koolis õpetatakse paljusid aineid ja iga neist vajab oskuskeelt. Seepärast ongi omakeelne oskussõnavara emakeelse kooli eeldus. Kuidagi saadaks ehk hakkama ka võõrkeelseid termineid omakeelsesse teksti lükkides. See oleks siiski hädalahendus.

Muidugi ei vajata oma oskuskeelt üksnes koolis, selleta oleks võimatu ka omakeelne teaduse ja tehnika arendamine. Oleks nukker, kui Eesti teadlased läheksid oma erialaküsimusi arutades üle võõrkeelele ega saaks hakkama emakeeles. Paraku seda mõnikord juhtub, eriti kui omakeelseid termineid veel pole või neid ei teata, või siis soovitakse edvistada.

Eesti oskuskeel on õnnelikus olukorras, sest hakkas arenema suhteliselt hilja. Seetõttu sai vältida mõningaid teiste vigu. Seda arendati erilise innuga, tuli ju kultuurrahvastele järele jõuda, et maakeelest saaks universaalselt kasutatav keel. Kui mujal oli oskuskeel kujunenud spontaanselt ja juhuslikult, siis meil sai seda arendada palju süsteemikindlamalt.

Meie emakeelse oskussõnavara loomise pioneerid on olnud muulased, baltisakslased; eks olnud estofiilsete baltlaste osa meie maal oluline mõnelgi alal. Väljapaistva andami lisas eesti oskuskeele kujunemisse Põlva pastor Johann Georg Schwartz (1793 – 1874), kes andis XIX sajandi keskel välja terve sarja oma aja kohta kvaliteetseid eestikeelseid õpikuid kihelkonnakoolidele üldpealkirjaga “Koli-ramat”. Füüsikaõpiku, 1855. aastal ilmunud “Wisika ehk öppetus lodud asjade issewisidest ja wäggedest” kirjutas ta ise. Teiste kooliraamatute autoreiks olid teised saksa soost pastorid. Mõistagi oli õpikuis vaja teatud miinimumi oskussõnu. Need tuli luua ja seda  tehtigi.

Mõningaid näiteid Schwartzi terminitest: jõud ‘vägi’, osake ‘jauke’, gravitatsioon ‘tõmbamise vägi’, adhesioon ‘kinnipidamise vägi’. Inertsiseaduse formuleerib ta nii: “Ükski asi, kel elu ei ole, ei liigu iseenesest omast paigast ära, ja kui ta on liigutud, siis ei jää tema iseenesest mitte seisma.” Pangu “keskelttirimise väed” ja “torutirimise väed” tänapäeval pealegi muigama, kuid neil on ka omapärane võlu nagu rohekaks tõmbunud vanal vasel.

Muhedaid keelendeid leiame teistestki XIX aastasaja trükistest. Ühest varasemast eestikeelsest aimeraamatust, Fr. R. Kreutzwaldi sarjast “Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on” (1849) loeme sõnu nagu ilmakerre ‘taevakeha’, wälkow-jõggi ‘elektrivool’ ja planeetide määratlust: tähhed, mis iseennast ümberkeritavad ja rõngasteel Päikese ümber jooksevad. Gravitatsiooni kirjeldatakse nõnda: Iggas kohhas sawad kerred raskuse läbbi Ma külgi tõmmatud, ja ei peäse ükski temast pakko. C. R. Jakobsoni kõrgelt hinnatud, palju trükke vastu pidanud lugemikus (1876) esineb tore sõna täring penikoorem, s.o kuuppenikoorem, mille asemel tänapäeval öeldaks kuupkilomeeter (1 vene penikoorem = 7 versta = 7467 m). Ferdinand Johann Wiedemanni kapitaalsest sõnaraamatust leiame praeguste sõnade kütja, kütteväärtus ja raudtee asemel ahjusuumees, põletisramm ja tuletee. Tõhusalt on aidanud meie keelt täiustada ka Ado Grenzstein, kellest tavateadvuses on paraku kivistunud venestuse apologeedi taunimisväärne kuvand. Tema “Eesti Sõnaraamatus” (1884) on 1600 sõna, paljud neist ta enda vermitud, nt üliõpilane, jumalanna, tehas, näitleja, male (ka kuningas, lipp, vanker), kabe, tunnimees, suurtükk, jalavägi. Ta juurutas ka sõna äri, mida nüüd alatasa pruugime.

Eesti oskuskeelt on aegade jooksul pidevalt arendatud ja täiendatud. Väljapaistvad teened on siin keelepatriarh Johannes Voldemar Veskil. 1920.-1930. aastatel ühtlustati/standardiseeriti meie keelt tema juhtimisel. Hindamatu on keelearenduses “Eesti entsüklopeedia” ja kõigi järgmiste entsüklopeediate autorite ja toimetajate osa. On ilmunud kümneid erialasõnastikke, ka üldsõnastikes sisaldub palju termineid. Arvan, et ei eksi palju, väites, et per capita on meil sõnastikke rekordiline arv, vähemasti miljoni keelekasutaja kohta. Kuid vajalik on kestev keeletöö, pidev täiendamine, et erialade arengule järele jõuda. Eriline tähtsus on arvutisõnastikel, mida on hõlpus pidevalt uue sõnavaraga täiendada.

Tahan rõhutada, et terminoloogiatöö on mingil määral ka sillaehitamine humanioora ja reaalia, “kahe kultuuri” (J. P. Snow väljend) vahele. See tegevus nõuab terminoloogide-filoloogide ja üksikalade eriteadlaste koostööd. Teabesild on hädavajalik, et kultuur saaks harmooniliselt, kooskõlaliselt areneda ja jõus püsida.

Oskuskeel ammutab oma sõnavaralist materjali üldkeelest ja vastupidi, teaduse ja tehnika arenedes ning kasutusalade laienedes siirdub hulk oskuskeele sõnu üldkeelde. Me kõik oleme kogenud, et kaupadele lisatakse mitmekeelsed tarvitamisjuhendid. Saksa professor Klaus-Dirk Schmitz on juhtinud tähelepanu ühele paljukeelsete terminoloogiapankade (nt EuroTermBank) eriväärtusele: nendeta oleks raske koostada toodetele paljukeelseid tarvitamisjuhendeid. Veelgi enam, terminipankadeta oleks firmadel raske jaotada tootmis­instruktsioone eri maadel asuvatele allettevõtjatele. Niisiis pole oskuskeele arendus seotud üksnes õpetamise ja teadusetegemisega, vaid sel on otsene majanduslik väljund.

Teadus ja tehnika arenevad nobedasti, iga päev toob uusi mõisteid, mille tähistamiseks on vaja uudissõnu. Kust neid saadakse? Tuleb kas teistelt laenata või ise teha. Termin peab olema täpne, üksüheselt mõistele vastav. Tuleb jälgida laenude ja omasõnade tasakaalu. Äärmusse kaldusid üksvahe soome hõimuveljed, kes üritasid lausa kõiki oskussõnu soomendada. Soome kolleegid on minult küsinud: “Kuidas te üldse saate lapsi kõnelema õpetada, kui puhelin’gi on teil telefon?” Mul oli vastuküsimus valmis: “Kas oletegi nii järjekindlad? Meil on ilus sõna ajalugu, teil aga – historia.”

Helmut Riikoja on rõhutanud terminite ühesuse nõuet: ei kõlba, kui ühe mõiste kohta on käibel mitu sõna, eri valdkonnis näiteks. Kuid äärmusse ei maksaks sellegi nõudega minna: õpikuis ja aimekirjanduses tuleks eelistada omasõnu, erialakirjanduses on võõrsõnad vältimatud. Toon näite. Välkelaser kiirgab üksikute välgete kaupa. Välge on lühike iseseletuv sõna. Kuid teadusartiklis on muidugi laseri impulss omal kohal. Oskuskeele täiustamisel tuleb sammu pidada erialade edenemisega, oskuskeeleta ei saa ükski keel olla täielik, täiuslikkusest rääkimata.