Toeta

2004-13 (3012)

  • II rahvusvaheline konverents “Muusikakasvatus muutumises“

    TLÜ

    Konverentsi peaesinejateks on maailma üks väljapaistvamaid muusikapsühholooge, Keeli ülikooli emeriitprofessor John A. Sloboda, tunnustatud muusikauurija Bologna Ülikooli professor Mario Baroni ja väljapaistvad interdistsiplinaarse kunsti viljelejad, heliloojad ja muusikapedagoogid Pozzi Escot ja Robert Cogan Bostoni New England konservatooriumist.

    Ligi poolesaja ettekande seas Euroopa, Ameerika ja Austraalia ülikoolide esindajatelt on põnevaid uurimusi mitmest valdkonnast, sh mustlasmuusikast Soomes, jakuutide parmupilli kasutamisest, aga ka juhtimisest ja koostööst koori dirigeerimisel, muusikakasvatusest Türgis, kompositsiooni ja muusikateooria õpetamisest ning interpretatsioonist.

    Muusika psühholoogia ja sotsioloogia valdkonnas äratavad huvi kindlasti ettekanded loomahäälte kasutamisest muusika algõpetuses, laulmisoskuse arengust väikelastel uute uurimuste valgusel, neuroteaduste meetodite kasutamisest laste muusikalise arengu hindamisel, muusikalise õpikeskkonna loomisest päevakeskustes, audiomängudest varases lapseeas, motivatsioonist ja kompetentsusest muusikaõpetuses, rütmi ja tantsu koostoimest tantsukompositsioonis jpt.

    Hulgaliselt on ettekandeid arvuti- ja internetitehnoloogia kasutamisvõimalustest muusikakasvatuses, elektronmuusika õpetamisest ning arvutipõhisest muusikaõpetusest ja tugisüsteemidest muusikaõpetajale.

    Huvi pakuvad kindlasti Eesti-alased uurimused rahvakultuuri säilitamisest eksiilis, jazzmuusika arengust Eestis ja selle osast muusikakasvatuses, relatiivse noodilugemismeetodi levikust Eesti aladel 19. sajandil jpt.

    Konverentsi raames toimub ka erinevaid töötubasid. Konverentsi üheks tippürituseks on eesti-norra-tamili laste multikultuuriline projekt, kus norra viiuldajad (vanuses 4–14 a) ja tamili-hindu tantsijad-lauljad ning Ääsmäe lastekoori lauljad ühiselt interpreteerivad rahvamuusikat. Ka Kodaly meetodi näidistund Vaasa kooli lastega ning ühiskontsert ETV lastekooriga pakuvad põnevat avastamist. Nüüdismuusika gurmeedele on suunatud huvitav kontsert ameerika ja eesti heliloojate kammermuusikaga.

    Konverentsi toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Saue vald, Reval Hotel Group, Ameerika ja Austria saatkonnad. Tänu Tallinna Haridusameti toetusele on peaettekanded eestikeelse sünkroontõlkega.

    Lähem info internetiaadressil www.tlu.ee/CFME09

  • Väike suurvend ja suur väikevend

    J?Sull?

    Tänapäeval ollakse keeletehnoloogia usku. Peab kõvasti pingutama, et eesti keel keeletehnoloogias suurkeelte klubi lävel püsiks. Euroliidu ametliku keele staatus lisab siiski kindlustunnet, et ollakse äravalitute hulgas, kelle keel veel niipea üleilmastumiskatlas inglistina sulamiks ei kee.  

    Eesti keele kõrval elab aga oma elu teine suur maakeel – lõunaeesti keel. Suurem osa lõunaeestlastest on küll oma, lõunaeesti kirjakeele asemel sadakond või rohkemgi aastat pruukinud eesti kirjakeelt, kuid selle kõrval on alles püsinud ka nende oma keel, mida võru, setu, mulgi või tartu keeleks kutsutakse. Kuid juba aastakümneid käib Lõuna-Eestis keelevahetus. Jäetakse maha oma keel ja minnakse üle eesti keelele. Pikk ja tugev ühiskondlik surve on mõjutanud inimesi nii, et nad ei taha või ei suuda enam lastega oma põlist keelt rääkida, isegi kui nad seda veel oskavad ja omavahel kõnelevad.

    Seega tuleb nüüd lõunaeesti lapsevanemaid veenda selles, et nende oma keel on siiski väärt, et seda lastele edasi anda. See on aga risti vastupidine jutt skeptilisele suhtumisele, mis on lõunaeesti keelt saatnud juba sadakond aastat ja rahva seas juurduda jõudnud. Inimestele peab nüüd eraldi selgitama, et nende oma väikest keelekest on vaja nii neile endale, nende lastele kui muule maailmale.

    Kuidas panna sajandipikkuse skepsise ja praeguse üleilmastumise taustal inimest veel uskuma, et tema väiksel keelel on suur väärtus? Kuidas teda veenda, et tema keelel on helge tulevik, kui seda järjekindlalt, eriti lastega suheldes kasutada? Põhiline tõke lõunaeesti keelte ja enamuse teiste Euroopa väikekeelte taassünni ja arengu teel ongi praegu nende keelte kõnelejais enestes, sest inimesed ise peavad ju oma keelt kasutama ning ka riigilt, koolilt ja omavalitsuselt oma keelele kaitset ja kasutust nõudma.

    Oma keele kasutamist ja lastele edasiandmist takistavad barjäärid on aga inimestes aja jooksul nii sügavale kinnitunud, et nendest vabanemiseks võib kuluda terveid põlvkondi. Kuid sellist rahulikku pikka taastumisaega pole enam kuskilt võtta. Keel, mida lastega ei räägita, kaob juba paari põlvkonnaga täiesti. Seepärast peab väikekeelte heaks tegutsema kiiresti ja tõhusalt. Võru keelega on seda umbes kümme aastat ka võimaluste piires tehtud. Võrukeelne leht, raadiosaated, raamatud, popmuusika, algklassides ja ülikoolis üks keeletund nädalas – see kõik on tõstnud inimeste silmis oma keele väärtust.

    Kiire ja jõulise tegutsemisega käivad muidugi kaasas ka hädad. Vähese väljaõppe ja suure kiiruga tehtud väljaannetes on vigu rohkem kui tavaliselt ning keele enda kvaliteet tihti üsna kehv, telesaadetes vahel lausa kohutav. Raskusi on kirjaviisi ja keelekorraldusega, mis pole ühegi keele puhul kerged küsimused.

    Eks pea võrukeelne kogukond, eriti aga aktiivselt keelega tegelejad ka omaenda keelekasutuse eest tõsiselt hoolt kandma hakkama. Õppida saab aga praegu vaid rahva keelt kuulates, enese vigadest ja üksteise kriitikast, sest ühtki võrukeelset ega muud lõunaeestikeelset kooli ju ei ole. Ega ka ühtki omakeelset lasteaeda. Kuid õnneks on meil veel kõige kiuste omakeelseid peresid, kus kasvab omakeelseid lapsi. Järelikult peavad tulema ka omakeelne lasteaed ja kool. Või esialgu väike keelepesa või mängurühm ning osaliselt omakeelne kool või klass.

    Kui eurostaatusega väike suurvend loodab oma keele säilitamisel omakeelsele keeletehnoloogiale, siis murdestaatusega suurte lootustega väikevennal tuleb kõigepealt oma sisemistest barjääridest vabaneda ja nii laste kui suurtega oma keelt palju rohkem kõnelema hakata. Samal ajal tuleb lastele omakeelne kool valmis unistada, kuid vahepeal ka oma keelde raamatuid, filme, näidendeid, arvutiprogramme ja muud vajalikku tõlkida. Kõige selle taustal tuleb tegelda muidugi ka enda isikliku keelekasutuse ja omakeelse keeletehnoloogiaga. Või nagu ütles võõrasema lastele, kui pani neid muu töö kõrvalt rasket käsikivi ringi ajama: “Latsõq, puhatõh jauhkõq!” ‘lapsed, puhates jahvatage!’

     

  • Estonias esietendub ballett „Kolm musketäri“

    Ülla Veerg

    Lavastuse koreograaf David Nixon omandas tantsuhariduse kodulinnas Ontarios ja Kanada Riiklikus Balletikoolis. Pärast täiendamist Euroopas sai temast Kanada Rahvusballeti esitantsija ning hiljem esitantsija ja koreograaf mitmetes maailma mainekates teatrites. 1994. aastal sai David Nixonist BalletMet’i kunstiline juht New Yorgis, kus ta kuue aasta jooksul tõi välja 16 maailmaesietendust ja 15 esietendust. Northern Ballet Theatre’is alustas David Nixon 2001. aastal ja „Kolm musketäri“ on üks paljudest populaarsetest teostest, mis ta seal lavale on toonud.

    „Minu balletis ei ole raamatu põhjal näpuga järge aetud. Nagu raamatuski, on keeruliste suhteliinidega lugu värvikate tegelaste kõrval teisejärguline. Rohkem jäävad meelde legendaarsed musketärid, romantiline kuninganna Anna, kaunis ja ohtlik mileedi ning d’Artagnani ja Constance’i armastuslugu. Ballett jääb nendele sündmustele truuks ja inimestel on võimalus nautida suurepärast teatriõhtut,“ ütleb koreograaf David Nixon.
    „Balleti muusika on väga inglisepärane ja varieerub kammermuusikast sümfoonilise ning balletimuusikast filmimuusikani. See on elav ja dramaatiline ning selle järgi on kerge tantsida.“

    Arvukatest külaskäikudest Louvre’i ja Versaille’sse inspiratsiooni saanud lavakujundus on Šoti kunstnikult Charles Cusick Smith’ilt. Luua tuli väga palju tegevuspaiku – eriilmelisi linnu, ehitiste fassaade ja interjööre. Väljakutseks oli tema sõnul näiteks Calais’ sadama ja Prantsuse kuningapalee hiilguse kujutamine laval. Valguskujunduse on lavastusele teinud David Nixon ja Tiit Urvik.

    Vaprate musketäride rollis on laval Sergei Upkin, Artjom Maksakov, Aleksandr Prigorovski, Viktor Jelissejev, Jegor Zdor, Anatoli Arhangelski, Anton Rzanov, Andrei Mihnevitš, Maksim Chukarjov ja Gena Germanovich. Constance osa tantsivad Eve Andre, Olga Malinovskaja ja Heidi Kopti ning Leedi Winterit Marina Chirkova, Marika Muiste ja Kaja Kreitzberg. Etendusi dirigeerivad Jüri Alperten või Mihhail Gerts.

    Kaasakiskuv muusika, haaravad mõõgavõitlusstseenid, musketäridele omane muretu huumor ja kaunitest duettidest õhkuv romantika on maiuspalaks kogu perele.

  • Sõna ja kogemus

    Krista Kerge

    Eesti keel on jõudnud armutusse tarbimisühiskonda, Euroopa Liidu ametikeelte hulka, neoliberalismi bürokraatia-Mekasse ja veebikesksesse infoühiskonda. Segunevad vaba suuline dialoog ning SMSide ja veebisuhtluse kiirustav kirjalikkus, asjalik kirjavahetus ja kopipastajuriidiline ametitekst, mida seovad kantseleistambid.

    Iga tekst, mis meie tunnetusviisi või maailmapilti vahendab, teisendab või loob, muudab keelt ka siis, kui selles uusi keeleüksusi ei leidu. Keelendite seosed teisenevad, kasutussagedus või tähendus muutub. Laenata sõnu on osati paratamatu, grammatikalaen aga muudab teksti esialgu mitmemõtteliseks ega sobi asjalikkusega. Küllap seediks meie laenualdis keel kõik uue edukalt, kui ei oleks rühmitumise aeg.

     

    Mart räägib teile A.D. 1990 sellest, et leidis eilsel peol vapustava hiire. Teie inimlik kogemus ütleb, et peol kohtutakse inimestega ja pööratakse tähelepanu vastassoole, ning keelekogemus lisab, et inimesi iseloomustatakse sageli loomanimedega. Nõnda lahendate Mardi metafoori hõlpsasti ka siis, kui ise iial naisi nii ei kutsu. Pole välistatud, et pärast kõnealuse olevusega kohtumist jätkate keelemängu ise, nimetades teda valgeks hiireks, päris suureks rotiks, väga meeldivaks näriliseks vms. (Mardi hiir osutus võrdlemisi suureks valgeks rotiks.) Sama hiire-võrdlust on teadmatul märksa raskem läbi näha arvuti osana. Tarvitseb end 1990. aastasse tagasi mõelda, kui see kujutlus muutub reaalsemaks: keegi räägib, et ei suutnud hiirega töötama õppida ja arvutivõhik ei mõista üldse, millest on jutt. (Vaevalt oleks see ese niisugust nime saanudki, kui oleks kohe loodud “sabata”.) Keelt on muust kogemusest üsna võimatu lahutada.

    Praeguse keeleomandaja olukord pole eelmiste omaga sarnane: hiir on lapsele pigem arvutitarvik kui loomake, ja emme muinasjuttudeta on võrdlemisi raske aru saada, miks mõnd juustu Hiirte juustuks kutsutakse. Kunagi oli televiisor nagu kino, nüüd seletame lapsele, et kino on nagu suur televiisor, ainult saalis kustutatakse tuli (mis üsna kindlasti ei tähenda, et summutatakse lõke). “Suurde vanni ei lähe,” ütleb mere äärde sattunud pisipõnn.

    Sõnamoodustuse mudelidki töötavad kogemuse toel. Kunagine lihatööstuse ametinimetus konditustaja on keelemudeli poolest äärmuseni läbipaistev: keegi konditustab ehk teeb midagi konditu’ks ehk viib kontideta olekusse. Mis töö see on, peab oma silmaga nägema. Kas nüüd on inimese asendanud mõni masin, ei tea. Vahetu kogemus enamiku keelekogemust siinkohal ei toeta.

    Keelekasutus on üldse suurel määral inimkogemust usaldav mäng. Teatud omaduste puhul ei ole võrdlus võimalik:  keegi kas on rase või ei, hulgad kas on võrdsed või mitte. Kui nüüd keegi räägib, et sõbranna on märksa rasedam kui teine, siis mõtleb ta tõenäoliselt raseduse kestusele või kehakuju suurematele muutustele võrdses ajavahemikus. Orwelli väljendit mõned on võrdsemad saab tõlkida kõigisse keeltesse. Interpretatsioon sõltub sellest, mis laadi ebavõrdsust on üldse kogetud, kuid tõlgenduspiirid annab ikkagi konkreetne kontekst.

    Muide, keeleline loovus on veaga samal alusel. Asjalikus tekstis ei tahaks näha võrdevorme optimaalsem ja absoluutsem, kahjuks kohtab neid seal aga sageli. Niisugune vormimoodustus näitab, et sõna tähendus on kasutajale võõras.

    Huvitav on seik, et mitu Sirbi autorit on ühes lehenumbris kirjutanud korilemisest ja korilusest (tarbijaliku) veebis surfamise tähenduses. Kas see on tõlkelaen või loovus, ei oska oletada, tõlgendamisel ei teki aga raskusi ka siis, kui ajalooterminit ei tunne. Ometi tekivad vahel mõistmisraskused, kui grammatika annab ühe tõlgenduse ja sõna kasutus tekstides teise.

    Lausa juriidiline vaidlus käib selle üle, kes on saarlane, kas grammatikakogemusest lähtuv millise tahes saare elanik või meie tekstikogemusest tulenev Saaremaa inimene (elukoht, päritolu vm). Keelekorpused annavad vastuse, et eestlane suudab olla ühemõtteline: saarlane on saareelanik ainult tõlkekirjanduses. Eestlase originaaltekstis on saarlane Saaremaalt ja see tähendus on korpuse järgi seitse korda sagedam.

    Samasugune tõlgendusprobleem viib vahel keelemuutuseni. Kaua aega on näiteks nägemus tähistanud viirastusi ja viirastuslikku, hallutsinatsioone. Mõnegi eestlase idiolektis on see nii praeguseni. Grammatika lubab selle sõna tuletada hoopis teisel põhimõttel: nagu solvumus on see, mil määral ja kuidas solvutakse, nii on ka nägemus see, millise haardega ja mil viisil keegi asju näeb, s.o visioon. (Mõlemad nägemuse mainitud sünonüümid on sõnaraamatuis olemas.) ÕS suunab eelistama nägemusele (millest) seisukohta, nt ühendit ministri seisukoht (milles). Asjaliku kirjaliku suhtluse peamine printsiip on selgus ja sõnal seisukoht on mõneski kontekstis eeliseid. Öelda ministri nägemus tervisepoliitikast tähendab riskida, et mõni loeb välja õela vihje riigimehe hullusele.

    Kaduvas suulises kõnes võib rahumeeli öelda õieti ja jätta tõlgenduse konteksti varale, kirja tuleks asjalikult ja ühemõtteliselt panna õigesti, sest õieti tähendab nii kahtlemist (sünonüüm õigupoolest) kui ka õigsust.

    Nõnda jääb kirjakeel alati rikkaks mänguväljaks, kus mäng õnnestub teadlikul paremini kui teistel. Asjalik, saati siis ametlik keelekasutus nõuab aga teadlikkust tõlgendajale minimaalselt mänguruumi jätta.

     

  • Järvid tagasi Leigo Järvemuusikal

    Priit Pruul

    Eelmisel aastal kuulajaile suurepäraseid muusikaelamusi pakkunud maailmakuulsad dirigendid on tagasi Leigo järvedel. Neeme Järvi, kes toob Leigole oma meistriklassi õpilased, dirigeerib klassikapäeval Eesti noorte sümfooniaorkestrit, kelle esituses tuleb ettekandele suurejooneline Beethoveni 9. sümfoonia, mis jäi kuulsa klassiku viimaseks täielikuks teoseks. Sümfoonia finaaliks olev Friedrich Schilleri tekstile kirjutatud „Ood rõõmule“ toimib veel tänaseski kultuuriruumis, olles Euroopa hümniks. Neeme Järvi rõhutab repertuaarivalikut põhjendades samuti suurteose positiivsele noodile: „Kanname ette Beethoveni 9. sümfoonia “Ood rõõmule”, et kaotada pessimistlikud tunded ja loota paremale tulevikule.“

    Päeva kulminatsiooniks saab aga olema Beethoveni teos „Wellingtoni lahing“, milles lisaks orkestrile juhatab Neeme Järvi tervet muusikast inspireeritud vaatemängu tulest, veest ja masinatest. Tõnu Tamme sõnul saab „Wellingtoni lahing“ olema suur muusikaline vaatemäng, millesse on kaasatud massistseenid, püssipaugud ja suurejooneline tulevärk.

    Leigo Järvemuusika ootab oma külalisi 15. augustil.

    Rohkem infot www.leigo.ee

     

  • Mis seal salata

    Toomas Verrev

    Omal ajal oli lahe vedeleda kell kümme tunnike higiste linade vahel ja mõelda, kas minna peldikusse või mitte ja muude tähtsate maailma asjade üle. Sellistel hommikutel on kindel vajadus minna peldikusse, aga ei olnud viitsimist. Kõik keerab vastikult sees. Nii igal hommikul. Millal lavatsile roomasin? Loomulikult ei mäleta.

    Võib öelda, et pidev tinutamine on pahe. Samas ei saa eitada, et sellised staatilised hommikud on omamoodi mõnusad. Kogu maailm on selge ja pealegi sünnib vaid läbi kannatuste tõeline kunst.

    Näiteks, üks mu hea sõber, ametlikult ja mitteametlikult korralik inimene, minetab kohati oma akuraatse positsiooni ning perekonna ja joob päevi, kuid mitte esimese päeva ekstaasi nautides, vaid justnimelt teise ja kolmanda, ja mis salata, isegi neljanda, staatikast joobudes. Mis salata ? mõneti oleme sarnased.

    Vaesus on ka pahe ? see, kui pappi ei ole. Omal ajal lõin sirgeks päris korraliku summa. Tööd ei olnud. Lisatasusid ei saanud. Ametlikku palka samuti mitte. Kust see papp tuli, ei tea. Ausalt öeldes ei huvitagi. ?Kes vana asja…,? nagu öeldakse. Hetkel pappi on ja annaks jumal, et see ka jääks nii, kuid mulle meeldib lai joon ja vahel ma lihtsalt minetan kontakti reaalsusega. Need hommikud, internetipanga väljavõtet vaadates, on karmid.

    Ma ei näe midagi halba naisterahvastes, kuid ühiskond kipub halvasti suhtuma inimestesse, kes ennast erinevates seltskondades pidevalt erinevate naisterahvastega näitavad. Ka mina ei ole sellest patust päris puhas. Kuid ma ei saa midagi teha, et ma lihtsalt jumaldan naisterahvaid. Nende kauneid sõrmi, säravaid silmi ja omapärast mõistust. Mul ei ole veel õnnestunud kohata ühtegi meesterahvast, kes esitaks küsimusi stiilis: miks ma siit aknast valgetele liblikatele lisaks ühtegi värvilist ei näe? Teema, mis mind daamide juures täiesti hämmastab ja paelub on: Naised ja Lilled.  See on midagi täiesti müstilist! Meeldiv on jälgida, milline rõõm naisterahvaid haarab, kui neile lilli kinkida, ning kuidas nad mossitavad, kui unustada (nagu ma tavaliselt unustan) seda õigel päeval teha. Üleüldse tundub mulle, et ainult naisi ja eriti emaseid pedesid erutab see lilleteema ? vähegi heteroseksuaalseid jätab aga naturaalselt külmaks.

    Naisterahvaste juures ma jumaldan ka seda, et igaüks neist on omaette mõistatus, et ei ütle, mida nad tahavad, aga on pahased, kui nad seda ei saa.

    Loomulikult saab naisterahvastega ka igasuguseid intiimsusi teha, mis on omaette väljakutse, samuti kui temakese viimine niikaugele, et ta on valmis mitte lihtsalt isasega, vaid just sinuga neid intiimsusi jagama.

    Üldse, naisterahvad kui naudinguallikad sobivad kokku teiste asjadega, millest naudinguid ammutada, olgu selleks või alkohol. Hommikud meeldiva daami ja ?ampanjaga kuuluvad kindlasti parimate mälestuste hulka.

    Mulle lihtsalt meeldivad daamid ja ma ei saa sinna midagi parata, kuigi olen viimasel ajal hoo KÕVASTI maha võtnud.

    Aga see selleks, ma ei näe midagi halba heteroseksuaalsetes suhetes ning pealegi ei tasu unustada tõsiasja, et niikaua kui on pakkumist, on ka nõudlust.

    Üks etteheide, mida ma pidevalt kuulen, on muidugi see, et olen ülbe. Julgen väite ümber lükata, sest et ülbeks ma ennast kohe kindlasti ei pea. See, kui vahel viskan mõne vimka või lihtsalt saadan kellegi, kes mind segab või meelega ajudele käib, kusagile, ei ole veel ülbus. Kuigi, jah, see kõik on vaieldav.

    Ma leian, et tegelikult oleme me kõik omamoodi pahelised. Mõni lihtsalt näitab oma pahesid välja rohkem kui teine. Ma ei saa midagi teha, et olen parandamatu hedonist!

    Tegelikult on mul täiesti ükskõik, kes ja kus joob, kellega kepib, kes paneb narkotsi jne. Peamine on elada ja lasta ka teistel elada!

    Kui mõni moraalijünger peabki meie ajastut ja meid, selle peegeldusi, pahelisteks, siis näidaku palun ette mõni epohh, mis oleks olnud vooruslikum. Hooramist ja lakkumist on olnud piisavalt minevikus ja saab olema ka tulevikus ? nii et vinguda ei ole mõtet, parem tõmmata nägu naerule ja mängida kaasa.

  • Loeng Mikkeli muuseumis – Vello Kuldna: Muististe kogumine Provintsiaalmuuseumis

    Kadrioru kunstimuuseum

    Eesti Ajaloomuuseumi vanade kultuuride kogud, kuhu kuuluvate esemete kollektsioneerimine ja eksponeerimine ulatub 19. sajandi algusesse, on kõige rikkalikumad muististe kogud Eestis. „Ajaloomuuseumi eelkäija Provintsiaalmuuseumi muististe kollektsioon tekkis sarnaselt ülikute varakambritega, kus koguti ja eksponeeriti kõike huvipakkuvat, eksootilist ja vana,” seletab Vello Kuldna.

    Egiptuse ja Vana-Kreeka muistised jõudsid Eestimaa Kirjanduse Ühingu Provintsiaalmuuseumisse tänu Johann Burchardi (1776–1838) kogumiskirele. Burchard hakkas muistiseid koguma 1802. aastal ning kakskümmend aastat hiljem oli tema kollektsioon kasvanud juba nii suureks, et ta võis eksponeerida Mustpeade majas suurejoonelist „Antikviteetide ja muististe” näitust, millest kujunes tolleaegses Tallinnas tooniandev seltskonnasündmus. Burchardi kogu annetati Provintsiaalmuuseumile 1870. aastal.

    Vello Kuldna loeng Mikkeli muuseumi näitusel käsitleb Eestimaa Kirjanduse Ühingu Provintsiaalmuuseumi ja Eesti Ajaloomuuseumi kujunemist, vaadates lähtekohana Johann Burchardi erakordset tegevust muististe kollektsioneerimisel.

    Osalemine muuseumi piletiga.

     

  • Tugev sotsiaaldemokraatia tekkis Ida-Euroopas

    Jaak Allik

    Seega tuleks tunnistada, et küsimuse vastus peitub siiski subjektiivsel tasandil. Enamikus endise idabloki riikides ja Nõukogude Liidu vabariikides tekkisid edukad sotsiaaldemokraatlikud parteid seniste komparteide rahvuslikuma ja demokraatlikuma tiiva baasil, ühendades inimesi, kes uskusid, et plaanimajandusest saab turumajandusse ka ilma ?okiteraapiata ning selleta, et osa kaaskodanikest peaksid tõesti kartulikoori sööma. Need inimesed arvasid ka, et ühiskonda oluliselt muutes pole tingimata vaja kõige senise eitamist ja hävitamist ning platsipuhastuse poliitikat. Osutus, et nii mõtlevaid poliitikuid ja valijaid on üsnagi palju ning nende tegevus ühiskonna demokratiseerimisel oli täiesti edukas ja aktsepteeritav nii sise- kui välisriiklikult.

    EKP tippjuhtkonna seas ei leidunud paraku Brazauskase või Kwásnievski mastaapi tugevaid ja sotsiaalselt mõtlevaid isiksusi. Meie Toome, Vähi ja Kallas osutusid ideelisteks ja asjasthuvitatud kapitalistideks, Väljas liialt d?entelmenlikuks jätkamaks poliitilist tegevust ka muutunud oludes, Rüütel aga tõsimeelseks agraarpoliitikuks (mis muide ongi kindlustanud meil just agraarpartei Rahvaliidu suhtelise edukuse, võrreldes samalaadsete parteidega teistes postsotsialistlikes riikides). Ma osalesin 1989. aastal ühel kokkusaamisel, kus tegelikult otsustati sotsiaaldemokraatliku partei taastamine Eestis. Paradoksaalselt toimus see meie tulevase kõige parempoolsema partei liidri, aga tolleaegse Ametiühingute Nõukogu esimehe Siim Kallase kabinetis. Kõik kohalviibinud olid sel hetkel veel EKP liikmed. Vaidlus käis selle üle, kas taastada SDP Eestis kohe, mis tähendanuks tolleaegse EKP eestimeelse tiiva juhtide komparteist lahkumist ja selle partei jätmist puhtalt Interrinde kätte (koos pantvangist Väljasega) või viivitada sellega, kuni võitlus Gorbat?ovi pärast ja ümber jõuab selge lahenduseni (see tähendanuks tegutsemist sünkroonis Venemaa demokraatlike jõududega). Kui peale oleks jäänud viimane seisukoht, oleks umbes aasta pärast Eestis tekkinud tugev ja suur sotsiaaldemokraatlik partei ning mõnedki majanduspoliitilised käigud olnud ehk teistsugused. Paraku ei jõutud sellel nõupidamisel üksmeelele ning need meie hulgast, kellele oli sisepoliitilisest arengust olulisem järjepidevuse taastamine paguluses tegutsenud ESDPga, lõid tol korral uue erakonna ja lahkusid komparteist.

    Kahekümnendail aastail olid Kominterni sunnil Eesti (nagu ka teiste Euroopa riikide) kommunistide suurimaiks vaenlasteks sotsiaaldemokraadid. Loomulikult oli selline suhe kandunud üle paguluses tegutsenud eesti sotsiaaldemokraatidele ning võeti nüüd paradoksaalselt üle ka Eestis loodud erakonna poolt, kelle juhid pidid ja hakkasidki nägema oma suurimate vastaste/rivaalidena just eilseid mõttekaaslasi. Vaatepilt, kus inimesed sülitavad kirglikult näkku omaenese minevikule pole just kõige meeliköitvam ja viis ESDP liidrid nii 1992. aasta kui 1999. aasta riigikogu valimiste järel koostööni parempoolsete ning rahvuslik-konservatiivsete erakondadega (kelle tippude hulgas võis küll samuti endisi kommuniste kohata). Kurbloolisele kuulumisele Mart Laari valitsusse andis sotsiaaldemokraatide võimalik valijaskond nii 1995. kui 2003. aasta valimistel hävitava hinnangu. Kõnekäänd ütleb, et vaid kommunist astub kaks korda sama reha otsa, eesti sotsiaaldemokraatia viimase aastakümne ajalugu peegeldab seega paradoksaalselt nende kahe mõttevoolu ühiseid gnoseoloogilisi juuri.

    Tänased eesti sotsiaaldemokraatia liidrid, pean silmas eelõige Ivari Padarit, Eiki Nestorit ja Sven Mikserit, tunduvad olevat minevikust õppinud. Otsitakse liitlasi ning maailmavaatelist ühtsust. Ilmselt on asi ka selles, et need mehed pole kunagi komparteisse kuulunud ning seega, nagu kogu sotsiaaldemokraatide noorem põlvkond, on nad ka vabad kabuhirmust ?punase? mineviku ning ?sotsio?-tüveliste sõnade ees. Julgen arvata, et praegu on saamas küpseks aeg suure, tugeva ja valimistel võiduka vasakerakonna tekkeks, mis saaks lisaks ühiskonnakeskselt mõtlevate eesti inimeste ühendamisele ehk esimesena sisuliselt üle ka rahvusbarjäärist, mis lõhestab nii eestimaalasi kui Eesti erakondi.

  • JOHNSON ja JOHNSON Hobusepea galeriis

    Elin Kard

    Paldiski linna (taas)üleandmisel Eesti Vabariigile 26. septembril 1995 ja sellega seoses peetud kõnes lausus president Lennart Meri: „…. Täna me ei räägi mineviku ohvritest ega mineviku taludest, mis vajusid siia sõjaväebaasi betooni alla. Täna kõnelgem tulevikust, Paldiskist kui võimalusest, Paldiskist kui looduse kingitusest, Paldiskist, mis ootab arhitektuurivõistlust, et alustada oma kaheksandat sajandit tööka, kauni, puhta ja sõbraliku Eesti linnana, kus kõik maailma laevade lipud on alati teretulnud. Eesti Vabariik, ma soovin sulle õnne: su kadunud poeg on tagasi tulnud. …“

    Aastal 2009 on Paldiski elanike suurimaks probleemiks lisaks tööpuudusele ja olematule integratsioonipoliitikale linna enda alla mattev ja haisev nafta- ja transiidiäri. Hoolimata linlaste pääsu merele blokeerinud sadama ja plahvatusohtlike suurtööstuste edukusest ei kajastu see aga kuidagi „peremees-organismi“ käekäigus ja elujärjes.

    Kuid linna vähenõudlik elanikkond jõuab valutada südant lisaks elamisväärse keskkonna puudumisele ka Amandus Adamsoni Ateljeemuuseumi saatuse pärast. Kui Johnson ja Johnson 2006. aastal esmakordselt Paldiskisse jõudsid, näis kunstnike sõnul ateljeemuuseum ja Adamsoni isik moodustavat kireva elanikkonna peamise identiteedikeskme ja olulise ühisosa, Adamsoni loomingut tunti ja tuntakse siiani ühtviisi hästi ning austatakse nii eesti- kui ka venekeelse elanikkonna hulgas. Avatav näitus on vahekokkuvõte projektist, mille eesmärgiks on läbi Paldiski linna püstitatava Amandus Adamsoni skulptuuri „multikultuurse ja multinatsionaalse elanikkonna ühisidentiteedi loomine ning otsuste langetamise protsessi kaasatud motiveeritud osaliste produtseerimine, indiviidide ja ühiskonna vahelise läbirääkimiste ruumi laiendamine, diskussiooni ja dialoogiplatvormi loomine. Valitud ja püstitatav Adamsoni skulptuur ei oleks mitte üksnes esteetiline objekt ja projekti lõppeesmärk, vaid algusest peale sotsiaalse tähenduslikkusega laetud linnaskulptuur.“ 

     

    Näitus jääb avatuks kuni 27. aprillini 2009.

     

    Näitust toetab Eesti Kultuurkapital.

     

    Näituse avamist toetab Andres Tali.

     

    Näituseid Hobusepea galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.

  • õs {Hoiab madalat profiili} jääb tagaplaanile

    Argo Mund

    Sõna profiit ei kõlba, sest see tähendab ’kasum, (puhas)kasu’. ÕS 2006 järgi saab profiiti lõigata või lüüa (artiklis profiit on näitelause „Lõikab, lööb tehingust profiiti”).

    Jääks üle madalat profiili hoidma, ent seegi on parem kõrvale heita. Nimelt on eesti keeles palju muid väljendeid, mis on täpsemad kui inglise väljendi keeps a low profile sõnasõnaline tõlge. ÕSi artiklis profiil on antud kolm asendusviisi: jääb tagaplaanile (NB! mitte „tahaplaanile”), ei tüki esile, hoidub silma paistmast. Paslikke väljendeid leidub veel: olenevalt olukorrast sobiks kirjutada hoiab varju, jääb märkamatuks, on tagasihoidlik, ei topi ~ ei pista oma nina teiste asjadesse … Lugeja jätkaku nüüd ise!

    Võib küll rääkida keele muutumisest ja sellega koos ka sõnade asendumisest (või hoopis asendamisest?), ent profiili-väljendi puhul tekib küsimus: milleks laenata võõrsilt, kui meil endal on olemas juba mitu ütlust, mis erinevad varjundi poolest?

     

Sirp