Eesti ja soome keelt on võrdlevalt uuritud juba XVII sajandist peale. Vanima tuntud kontrastiivse võrdluse leiab Michael Wexoniuse väitekirjast, kus ta on Eskil Petraeuse soome keele ja Heinrich Stahli eesti keele grammatikale tuginedes esile toonud 14 sarnasust, sealhulgas käänamine ja pööramine.
1980. aastatel sai alguse Soome ja Eesti keeleteadlaste ühisprojekt „Soome ja eesti keele grammatiline võrdlus“, kus peale keelesüsteemide teoreetilise võrdlemise oli olulisel kohal ka rakenduslik suunitlus ehk soomekeelsete eesti keele õppijate ja õpetajate ning eestikeelsete õppijate ja õpetajate raskuste väljaselgitamine. Otsiti keeleõppe tõhustamise lahendusi, sealhulgas ajakohastati õppematerjali. Sellest ühisprojektist kasvas välja Soome ja hiljem ka Eesti ülikoolide sarjades ilmunud sariväljaanne Lähivõrdlusi. Lähivertailuja, mille esimese numbri väljaandmisest täitus sel aastal kolmkümmend aastat (168 autorit on avaldanud 264 artiklit kogumahus 4477 lehekülge, väljaande toimetajaid on olnud 27), ajakirja eile ilmunud värske number kannab aga järjekorranumbrit 25.* Viimastel aastatel üha mahukam ajakiri on leidnud oma koha soome-ugri keelte rakendusliku foorumina, avaldades artikleid soome, eesti ja teiste soome-ugri keelte kasutamise, õppimise ja õpetamise kohta. Keelesüsteemide võrdluse põhirõhk on tänaseks struktuuride võrdluselt nihkunud küll keelekasutuse võrdlusele, kuid omaaegse ühisprojekti käigus saadud eesti ja soome keele võrdleva uurimise tulemused ei ole oma tähtsust minetanud ja leiavad kasutust väga mitmel alal, muu hulgas keeletüpoloogias, tõlkeuuringutes, kontaktlingvistikas ja, järgides Lähivõrdluste traditsioone, keele omandamise ja õppimise uurimises.
Uut keelt, eriti lähedast sugulaskeelt õppides tuginetakse kas teadlikult või ebateadlikult emakeele ja/või teiste varem õpitud keelte oskusele, kasutatakse teadmisi nende keelte kohta ning omandatud konstruktsioone ja väljendusvahendeid. Õppija oletab, et õpitav keel toimib üldjoontes samamoodi kui talle tuntud keel(ed) ja püüab leida keeltevahelisi sarnasusi. Keeleõppimise tulemuslikkus sõltub sellest, kuidas õppija oma individuaalsusest ja keelekogemusest lähtuvalt tunnetab keelte sarnasust ja erinevust. Peale sarnasuse tunnetamise varieerumise indiviiditi pakub huvi küsimus, kas ja kuidas mõjutab emakeel keelte sarnasuse tunnetamist, kas eri emakeelega keelekasutajad tunnetavad keelte sarnasust ja erinevust ühtmoodi.
Tallinna ülikooli keeleteadlased uurisid uurimisprojekti „Retseptiivne mitmekeelsus: lähisugulaskeelte vastastikune mõistmine“ (ReMu) raames koostöös Ida-Soome ja Jyväskylä ülikooli kolleegidega, kuidas tunnetavad eesti ja soome keele käändevormide sarnasust eestlased, soomlased, eestivenelased ja soomerootslased, kellel puudub vastavalt eesti ja soome keele õppimise ja kasutamise kogemus. Eestlased ja soomlased tuginesid seejuures oma emakeelele, eestivenelased ja soomerootslased teisele ehk keelekeskkonnas omandatud keelele, mida nad oskasid kõrgtasemel. Võinuks oletada, et eestlased ja eestivenelased ning soomlased ja soomerootslased tunnetavad keeltevahelist sarnasust eesti ja soome keele oskusele tuginedes ligikaudu ühtmoodi ehk teisisõnu, sarnasuse tunnetamine on sümmeetriline. Uurimistulemused osutasid aga hoopis, et soomlased ja soomerootslased on eesti ja soome keele sarnasust nägema tunduvalt altimad kui eestlased ja eestivenelased. Samuti oletasime, et emakeelsed keelekasutajad tunnetavad keeltevahelist sarnasust paremini kui eestivenelased ja soomerootslased, kellele eesti ja soome keel ei ole emakeel, vaid teine keel. Ilmnes, et soomlased ja soomerootslased tunnetavad eesti ja soome keele sarnasust ühtmoodi, eestlaste ja eestivenelaste erinevus aga osutus märkimisväärseks. Tulemustele otsisime selgitusi uurimuses osalejate kommentaaridest. Selgus, et keelte sarnasust tunnetatakse seda paremini, mida enam lähtekeel (emakeel või teine keel) varieerub ja mida teadlikum vastaja sellest on: soomlased ja soomerootslased ei tuginenud võrdlemisel mitte ainult soome kirjakeelele, vaid väga ulatuslikult ka soome geograafilistele ja sotsiaalsetele murretele, kõnekeelele, vanale soome keelele. Eestlased viitasid oma kommentaarides samuti eesti keele murretele, aga tunduvalt vähem, eestivenelased seevastu üldse mitte.
Eestlasi ja soomlasi on see küsimus alati huvitanud. Peamiselt suulise keelekasutuse alusel väidetakse sageli, et eestlaste soome keele oskus on parem kui soomlaste eesti keele oskus. ReMu-projektis uuriti lähisugulaskeele mõistmist kirjalike terviktekstide ja üksiksõnade põhjal ja taas ilma osalejate vastavalt soome ja eesti keele õppimis- ja kasutuskogemuseta. Eesti ja Soome kultuurisuhteid käsitlev tekst tõlgiti eesti ja soome keelde samu konstruktsioone kasutades (kui soomekeelses tekstis kasutati kõrvallauset, oli see olemas ka eestikeelses tekstis jne) ja paluti vastata küsimustele teksti kohta. Selgus, et soomlased mõistsid eestikeelset teksti paremini kui eestlased soomekeelset, põhjuseks jälle ulatuslikum toetumine oma emakeele varieerumisele. Sama tulemus saadi Skandinaavia keelte vastastikuse mõistmise ning Saksamaa sakslaste ja saksakeelsete šveitslaste rootsi keele mõistmise uurimisel. Norralased ja šveitsisakslased mõistsid lähedast sugulaskeelt paremini, sest olid harjunud emakeele ulatusliku varieerumise tõttu nägema seoseid eri keelekujude ja allkeelte vahel.
Eesti ja soome üksiksõnu seevastu mõistsid eestlased paremini kui soomlased, kuid mitte kõigis sõnarühmades. Eestlased mõistsid paremini eesti ja soome keeles samatähenduslikke sõnu (nt kurss − kurssi, tädi − täti, naaber − naapuri) ja laensõnu (nt soome historia, eesti kostüüm), soomlased aga kaudses tähendusseoses sõnu (nt eesti vihmavari ’sateenvarjo’ võib olla soomlasele mõistetav soome keeles lähedase tähendusega sõna vihma ’seenevihm’ kaudu, sest mõlemal juhul on tegemist vihmaga). Neidki tulemusi saab vähemalt osaliselt seletada osalejate emakeele ja varasema keeleoskuse abil: eesti keeles on laensõnu soome keelest rohkem, samuti oli eestlaste õpitud võõrkeelte loend mitmekesisem.
Lähisugulaskeelte sarnasuse tunnetamise ja sellele tugineva mõistmise otsustav tegur on seega teadlikkus oma emakeelest ja selle variantidest, lisaks toetutakse muude keelte oskusele ja üldteadmistele maailmast. Mida paremini tunneme oma emakeelt kogu selle mitmekesisuses, seda paremini näeme selle seoseid lähedase sugulaskeelega, tunnetame keeltevahelist sarnasust ja mõistame sugulaskeelt isegi seda õppimata ja sellega kokku puutumata, üksnes oma emakeele põhjal. Keeleoskus aga algabki mõistmisest.
* 2010. aastast ilmub väljaanne Eesti Rakenduslingvistika Ühingu eelretsenseeritava teadusajakirjana, http://www.rakenduslingvistika.ee/ajakirjad/index.php/lahivordlusi/index