Külli Habicht: Mul on sulle kui heale kolleegile värske raamatu esitluse ja vana kirjakeele päeva taustal, millega ühtlasi tähistasime ju sinu 75. sünnipäeva, mõni küsimus eesti kirjakeele uurimise lähimineviku,  hetkeseisu ja tulevikuväljavaadete kohta. Alustuseks aga üks puhtisiklik kompliment-küsimus. Vana kirjakeele sõnavara uurimine eeldab lisaks uurimiskogemustele ja sõnavaralisele kompetentsusele ka rohkesti loomingulisust ja leidlikku seoste loomise oskust. Kust ammutad inspiratsiooni ja energiat, et jätkuvalt vaimses kõrgvormis püsida?       

Valve-Liivi Kingisepp: Vaimsest kõrgvormist kõnelemine on minu puhul heatahtlik liialdus, aga võin öelda, et mind on kogu elu inspireerinud  kodumiljöö. Oleme teinud abikaasaga sarnast tööd: õpetanud tudengeid (küll eri teaduskondades), juhendanud ÜTÜ ringe ja ülikoolis on ju erialane uurimistöö õppetegevuse lahutamatu osa. Suur muusikahuvi, head kontserdid, teatrietendused, kirjandus, reisid, oma aed ja aiatöö, pere, koer ja sõbrad on hoidnud elu tasakaalus ja nii püsib ka vaimne töövõime pikka aega. Oma elukogemuse põhjal võin kinnitada, et 65aastaselt on hea tervise  juures inimesel liiga vara ülikoolitööst kõrvale jääda. Õppetööst ehk veel, aga mitte hästi tegutsevast uurijate ringist. Mina jäin oma vana kirjakeele töörühma „tüdrukutega” vaimselt seotuks. Töörühma praeguse juhina ei lasknud sa mul kõrvale jääda, ühistöö jätkus ja mul on selle üle väga hea meel.     

Sinu viimase 30 aasta keskne uurimisvaldkond on olnud seotud eesti vanema kirjakeelega. Kust see huvi pärineb ja missugused olid su esimesed kokkupuuted vana kirjakeele tekstidega?

Mind on alati huvitanud just keele sõnavara,  mitte niivõrd grammatika. Kui tuli valida kandidaaditöö teema, siis sai selleks Otto Wilhelm Masingu Marahwa Näddala-lehhe sõnavara. Teemat soovitas Juhan Peegel, kes sel ajal uuris innukalt ja tulemuslikult eesti ajakirjanduse ajalugu. Minu juhendaja prof Arnold Kask oli ise aastaid tagasi registreerinud O. W. Masingu sõnavara ja lootnud sellest pikema uurimuse koostada, aga seoses uute ülesannetega jäi töö pooleli. Seepärast meeldis tallegi, et jätkan  otsekui tema tööd. Kõige varasemate eesti keele tekstidega hakkasin tegelema üliõpilaste leksikograafiapraktika ühe juhendajana, kui eesti keele kateedris koostati peahoone tulekahjus hävinud sõnavarakogude asemele uut sedelkartoteeki. Paarikümne aasta vältel registreerisid üliõpilased leksikat XVII sajandi trükistest, eeskätt Heinrich Stahli teostest, aga ka Georg Mülleri jutlustest, vanadest grammatikatest ja  mujalt. 

Kuidas jõudsid Heinrich Gösekeni sõnaraamatu juurde?   

Naljaga pooleks võin öelda, et Göseken on tulnud minu või mina tema juurde läinud kolmel korral. Tudengina valisin eriseminaritöö teemaks Gösekeni grammatika sõnavara ja seda puhtast kolkapatriotismist, sest olen lääneeestlane ja Göseken kirjutab oma keeleõpetuse eessõnas, et Läänemaal kõneldakse kõige puhtamat eesti keelt. Uurimuse koostamine ei olnud aga sugugi lihtne ja tänaseni kõlavad kõrvus  juhendaja sõnad: „Mõtelge veel! Mõtelge veel!”. Küllap ma siis mõtlesingi, igatahes töö sai valmis ja hinne oli väga hea. Teine kokkupuude Gösekeniga tuli aastakümneid hiljem, kui olin juba eesti keele kateedri õppejõud. 1987. aastal tuli kateedrijuhataja Huno Rätsep mõttele korraldada esimene kirjakeele ajaloo päev. Põhjusi oli kaks: Arnold Kask sai 85aastaseks ja täitus 350 aastat Heinrich Stahli keeleõpetuse ilmumisest.  Päeva teemaks saigi „350 aastat eesti grammatikakirjandust”. Stahli grammatikast oma aja peeglis kõneles Huno Rätsep ise, Marju Lepajõe analüüsis Johann Gutslaffi lõunaeestikeelset grammatikat kaasaegses grammatikatraditsioonis ja vaja oli kedagi, kes iseloomustaks kolmandat eesti keele grammatikat, Gösekeni „Manuductio’t”. See ülesanne langes minule. Kateedrijuhataja kasutas oma tavapärast kelmikat riimkõnet: „Kulla Valve, mul on Sull’ üks palve!” ja ma olin vastuvaidlemiseks relvitu. Kolmas kokkupuude ei olnudki enam lihtsalt kokkupuude, vaid mitu aastat elu koos Gösekeniga.       

Kuidas Gösekeni sõnastiku uusväljaande ettevalmistamine käis ja kuidas üks vana kirjakeele sõnastik üldse valmib? 

See on pikk jutt. Tartu ülikooli eesti keele professor Mati Erelt moodustas 1995. aastal õppetooli juurde neljaliikmelise vana kirjakeele uurimisrühma – peale minu veel Jaak Peebo, sina ja Epp Ehasalu – ja usaldas mulle rühmajuhi kohustused. Oli saabunud aeg, mil arvuti muutus keeleuurimistöös vältimatuks töövahendiks. Nii liikusime meiegi arvutileksikograafiasse  ja korpuslingvistikasse. Eesmärgiks oli teha ettevalmistusi vana kirjakeele sõnaraamatu koostamiseks, selleks tuli luua vana kirjakeele korpus. Käisime Helsingis Kotimaisten kielten tutkimuskeskus’es nõu küsimas ja kogemusi saamas, sest seal oli soome vana kirjakeele sõnaraamatu koostamisel juba üle mindud sedelkartoteegilt arvutipõhisele tööle. Alustasime korpuse loomist vanimatest, XIII sajandil eesti keeles kirja pandud tekstidest  ja jätkasime hilisema materjaliga. Rühm täienes aja jooksul uute liikmetega, tulid Urve Pirso, üliõpilased Külli Eilsen-Prillop, Kadri Kõpp-Tuvikene, Helina Tennasilm, Maarika Keldt, Kristel Kikas-Ress, Pille Penjam jt.       

Millal tekkis idee Gösekeni mahukas sõnavarakogu taaspublitseerida? 

Idee pöörata XVII sajandi saksa-eesti sõnaraamatud eesti-saksa sõnastikeks tuli mulle aastaid tagasi, kui arvutid hakkasid keeleuurimistöös olulise abivahendi rolli täitma. Üliõpilane Kristel Kikas-Ress asus seda ideed esimesena realiseerima, valmis tema bakalaureusetöö ja seejärel magistritöö „Mida sisaldab Heinrich  Stahli Vocabula?” (2002). Urve Viitkar muutis Johann Gutslaffi sõnastiku (1648) keelesuuna ja järg oligi kolmanda XVII sajandi sõnastiku, Gösekeni sõnaraamatu käes. Kõigepealt tuli selle mahuka teose sõnavara arvutisse sisestada. Selle töö tegi üliõpilane Argo Mund. Originaaliga võrdlemist, korrigeerimist ja osalt ka märksõnastamist jätkas Kristel Ress. Sõnastiku kogu sisupoole loomine – märksõnastamine ja tähenduste seletamine – seisis ees. 

Pärast ametliku töövahekorra lõppemist ülikooliga ja emeriitdotsendiks nimetamist leidsin, et vaim on veel virge, ning tahtsin vana kirjakeele alal midagi korda saata. Niisiis võtsin seisma jäänud Gösekeni sõnaraamatu ise käsile, kutsusin Kristel Ressi appi, sain vana kirjakeele korpusest oma koduarvutisse sõnaraamatu materjali ning algas sisuline töö eesti ainest märksõnades ja Gösekeni sõnade tähendusi seletades.       

Kas pikaajalisest tööst Gösekeni materjaliga meenub ka mõni vahva seik või ehk mõni  eriti probleemne sõna, mille tänapäevase kuju või tähenduse täpsustamisega on rohkesti vaeva olnud?       

Töö Gösekeni sõnavaraga oli väga meeldiv. Kiiret ei olnud. Võrdlesin ja vaatasin, kuidas olid Gösekeni materjali kasutanud Wiedemann, Saareste, Mägiste jt, mida pakkusid olemasolevad saksa-eesti ja ladina-eesti sõnaraamatud – tegu oli ju tõlkesõnaraamatuga. Lisasin oma  tähelepanekud ja kommentaarid. Iga päev sattus ette mõni tore eesti sõna või sõnaühend, mida ma ei tundnud. Näiteks huba leib ’mure leib’, kula ’suur kulp piima tõstmiseks’, avanisalehm ’lüpsilehm’, räsa ’kark’, hämm ’niiske, märg’, maadjas ’väikesekasvuline’, hattkael ’tutkas (lind)’ jpt. Vaevlemist oli selle sõnavaraga ka üksjagu. Mäletan, et ma ei saanud kuidagi selgusele, mida tähendab Gösekeni Krans Auge, eesti  keeles Silli puh. Kristel Ressil õnnestus välja selgitada, et sillipuu tähenduseks on ’harilik strühniinipuu’. Meie meeldiv arutlustegevus oleks kestnud kes teab kui kaua, kui Kristel Ress poleks enda peale võtnud koostöö
kõige raskemat osa – lõppkontrolli, toimetajatega koostööd uustrüki ülesehituse ja arvutitöötluse osas ja palju muid tegemisi, mis raamatu trükivalmis seadmiseks vajalikud. Suuresti tänu Kristel Ressile autorina  ja sulle toimetajana sai Gösekeni sõnaraamat uuel kujul valmis. Tegite mulle parima sünnipäevakingituse, mis üldse võimalik.     

Sina oled olnud ka kirjakeele ajaloo päevade traditsiooni alguse juures ja korduvalt neid päevi ka ise korraldanud. Kuidas tekkis mõte selliseid teemapäevi korraldama hakata?

Idee tuli Huno Rätsepalt 1987. aastal. Algust tehti  Stahli keeleõpetuse tähtpäevaga, 1989. aastal täitus 250 aastat piibli esmatrükist ja sellele pühendati teine keelepäev. Kolmas päev peeti 1992. aastal ning see oli pühendatud Andrus Saareste 100. sünniaastapäevale ja Arnold Kase 90. sünnipäevale. Neljas kirjakeele ajaloo päev 1994. aastal võttis juba rahvusvahelise konverentsi mõõtmed, teemaks oli „Läänemere areaali rahvaste kirjakeelte algusajad”,  peeti 23 ettekannet ja osalejaid oli peale Eesti ka Lätist, Soomest ja Rootsist. Kui siiani olime avaldanud vaid päevadel peetud ettekannete teesid, siis nüüd ilmus uurimuste kogumik „Läänemere rahvaste kirjakeele ajaloost”, mis alustas ka eesti keele õppetooli toimetiste sarja. Rahvusvahelise konverentsina on see üritus tänini jätkunud. Ikka on need päevad olnud seotud kas mõne keelemälestise või keeleuurija ümmarguse tähtpäevaga või ka valminud  raamatu esitlusega. 

Kas selleaastasel vana kirjakeele päeval oli  sinule kui kogenud uurijale ka midagi üllatavat pakkuda?   

Viimasel kirjakeele ajaloo päeval valmistas  rõõmu ajastuproblemaatikaga seotud interdistsiplinaarsus. Hea meel oli ka selle üle, et meie head kolleegid, mitmest varasemast päevast osavõtjad Kaisa Häkkinen ja Riitta Palkki tulid esinema koos noorte uurijatega, samuti Raimo Raag Uppsalast. Ja kui rääkida üllatusest, siis kindlasti tekitas selle Kai Tafenau, kes selgitas Gösekeni sõnaraamatu saksa- ja ladinakeelse materjali päritolu talle eeskujuks olnud allikaga, Jan Amos Komenský 1631. aastal ilmunud  ladina keele õpikuga „Janua linguarum reserata”.   

Missugused on su lähiaastate uurimisplaanid  ja missugusena näed vana kirjakeele uurimise tulevikku?     

Konkreetsete tulevikuplaanidega ei tahaks end  siduda, aga kui jumal tervist annab, püüaksin kaasa aidata Heinrich Stahli autorisõnastiku valmimisele. Siis võiks julgemalt vaadata ka kirjakeele sõnade esmaesinemussõnastiku poole. Loodan, et jätkub töö ajaloolise leksikograafia ja leksikoloogia alal ning viimasel ajal jõudsalt edenenud morfosüntaktiliste nähtuste uurimine. Oluline ongi noori uurijaid vana kirjakeelega tegelemise juures hoida, et eesti kultuuri hälliperioodi süvauuringud saaksid edaspidigi  tulemuslikult jätkuda.