Mulle tundub, et ma saan õigesti aru, kui ma kompositsioonitehnikas seletaks seda meetodit nii: pealiskaudselt kuulates (aga nii me tegelikult ju kuulame) tundub kõik olevat lihtne ja selge. Mida rohkem süveneda, seda rohkem selgub vastupidine – tegemist on hoopis juhuslikkuse ja kaootilisusega. Oli aeg, kui juhuslikkust muusikas konstrueeriti algoritmidega. Nüüd siis vastupidi.
Oslo filharmoonikute kontsert algaski Rolf Wallini teosega “Act” (2004). Suurepärane teos kontserdi alustamiseks, demonstreerides orkestri (ka dirigendi) ansamblimeisterlikkust. Oslo filharmoonikute peadirigendiks on möödunud sügisest meil hästi tuntud soome maestro Jukka-Pekka Saraste. See on mees, kes tegelikult viis Soome esindusorkestri, Raadio Sümfooniaorkestri maailma nii salvestiste kui turneedega.
Wallini “Act”, vaatamata oma konstruktsiooni keerukusele või siis just tänu sellele, meenutas mulle eelkõige autorist paar aastat noorema Erkki-Sven Tüüri käekirja, kuigi mulle tundub, et Tüüri suur orkester on kõlaliselt huvitavam. Wallin on produktiivne ja tema teosed maailmas üha mängitavamad, näiteks tänavu augustis toimus tema teoste ettekandeid maailmas üheteistkümnes paigas, mis haarasid Skandinaavia ja Eesti kõrval ka Inglismaa. Lähemalt uurides ulatub Wallini teoste ettekannete geograafia Singapurist USAni.
Järgmine teos, Sibeliuse Viiulikontsert, tõi meile norra viiulisolisti Henning Kraggerudi (35). Viiuldaja kuulub IMG Artistsi viiulikunstnike nimekirja, mille iseloomustamiseks võiks nimetada sinna veel kuuluvatest kas või järgmisi: Joshua Bell, Sarah Chang, Itzhak Perlman ja Vadim Repin. Tuleb tunnistada, et Sibeliuse nimetatud teos seisab minu lemmikute hulgas hästi kõrgel kohal, kuid millegipärast tekkis tunne, et küll teda ikka mängitakse meil palju. Pinnapealse uurimise järgi selgus, et mitte sugugi rohkem kui Brahmsi või Beethoveni viiulikontserti. Seega ainsaks põhjuseks sellise mulje tekkimiseks võis olla igav ettekanne. Standardne igavus oli paika pandud äärmise korrektsusega ja see kehtib Allegro moderato’st Adagio molto’ni.
Viimane osa Allegro ma non tanto oli aga hoopis huvitavam, sest finaal mängiti solisti dikteerimisel ma non tanto’t arvestamata. Viimane osa oli huvitav just seepärast, et tekkis põnevus, kas nad (orkester ja solist) püsivad lõpuni koos, ja ka seetõttu, et nimetatud “kiirsibelius” on mulle küll seedimatu, aga mitte igav. Siin avaldus, muide, esmakordselt ka maestro Saraste kui partneri meisterlikkus, s.t olulistes punktides olid esitajad absoluutselt koos, vaatamata sellele, mis vahepeal toimus. Viiulikontserdi finaal äratas ka publiku ja Henning Kraggerud esitas lisaks sooloviiuli teose, mis osutus tema enda loomingust pärit “Kadentsiks”. Kontsertmõistatuse puhul oleks autoriks pakkunud Eugene Ysaÿet ja olekski alt läinud.
Teine kontserdipool oli huvitavam ja hasartsem. Béla Bartóki muusika balletist “Puust prints” op. 13 (1917), rääkimata juba lõpunumbrist, milleks Raveli “Valss”, olid nii dirigendi kui talle kuuletuva orkestri kõrgtaseme demonstratsiooniks hästi valitud ja heal tasemel esitatud. Lisaks kõlasid loomulikult Griegi surematust loomingust “Anitra tants” ja “Araabia tants”. Nii et kõik oli korras ja korrektne, kuid küllap tulnuks ka kogu kontserdile läheneda fraktaalteooriast lähtudes.