Möödunud laupäeval jätkus “Akadeemiline kammermuusika” Kadriorus põneva kontserdiga, mille pealkiri “Les Delices de la Solitude” on pärit Michel Corrette’i (1707 – 1795) fagotisonaatide kogumikult, aga hästi paslik nii üksildasele nähtusele kui fagoti recital. Nähtusel on mitmeid põhjusi, kuid peamine tundub olevat romantilise kontsertrepertuaari puudumine. Sellele tõsiasjale vaatamata oli meie fagotikunstnik Peeter Sarapuu oma recital’i kava kenasti romantilisse raami paigutanud.
Selgub, et peale Camille Saint-Saënsi on ka tema sakslasest kaasaegne Gustav Schreck (1849 – 1918) kirjutanud Sonaadi fagotile ja klaverile op. 9. Peab kohe ütlema, et see muusika ei olnudki liiga “schrecklich”, kui mitte arvestada klaveripartiisse paigutatud nootide arvukust ja ettekavatsetult ebavõrdset dünaamilist heitlust kahe instrumendi vahel. Teiselt poolt tekkis suurepärane võimalus üle pikema aja nautida Reinut Teppi kõrgetasemelist klaverimängu ja ega siis Sarapuule midagi ette heita pole, pigem ikka klaverihasartsele autorile. Kui täismõõdulist soolokontserti pole liiga sageli võimalik realiseerida, siis soovib interpreet üsna loomulikult ennast maksimaalselt näidata. Nii ka Peeter Sarapuu.
Järgmisena oligi kavas Sir Malcolm Arnoldi (1921 – 2006) “Fantaasia” soolofagotile op. 86. See oopus on kirjutatud fagotistidele Birminghami konkursi kohustuslikuks teoseks ning, nagu kavalehelgi märgitud, “kompab fagoti tehniliste võimaluste piire”. Rääkimata siis fagotistist, kes teose esitada on võtnud. Fakt on see, et Sarapuule on nimetatud piirid absoluutselt kombitavad ning tehnilised probleemid teose esitamisel saali poolel ei olnud isegi aimatavad.
Tõenäoliselt vajas füüsiline ressurss siiski pisut taastamist, sest just siia punkti oli kavas planeeritud Louis-Antoine Dornel’ (1680 – 1756) kaks mõnusalt voolavat pala klavessiinile, milliseid sai nautida Reinut Teppi esituses. Et see lühike taastumisperiood oli asjakohane, selgus kohe järgmise teose esitusel, milleks oli prantsuse fagotivirtuoosi Maurice Allard’i (1923 – 2004) “Variations sur un théme de Paganini 24. Caprice”. Kui Arnoldi “Fantaasia” kompis tõepoolest igasuguseid piire, siis Allard’i variatsioonid ületasid täiesti kuuldavalt ja ka nähtavalt kõik piirid. Nagu sellistel puhkudel on ikka tavaks öelda, “oli esituses nii õnne kui ebaõnne”. Ent olulisem on teada, et esimest oli ülekaalukalt rohkem ning teist maskeeris suurepärast artistlikkust valdav Peeter Sarapuu meisterlikult.
Kui kava senine kulgemine sisaldas (üldsegi mitte halvas mõttes) teatava annuse sportlikku vürtsi ja hasarti, siis kõik edasine oli kunstiliselt kõrgtasemel ja lõpuni nauditav. Joseph Bodin de Boismortier’ (1689 – 1755) ja recital’ile pealkirja loovutanud Michel Corrette’i sonaadid fagotile ja basso continuo’le, kus duole lisandus Johannes Sarapuu (tšello), olid esitatud harva ansamblilise ja kunstilise meisterlikkusega ning artistliku üleolekuga; mind rõõmustas loomulikult eriti Sarapuu juuniori vahetu sulandumine kogenud meistrite ansamblitasandile.
Kõrvalepõikena kavalehele minnes, kus Boismortier’ sünni-surma daatumid olid märgitud 1691 – 1765 (?), tuleb määrkida, et enamik allikaid annab üksmeelselt nendeks lausa päevatäpsusega 23. XII 1689 – 28. X 1755. Kuid ju siis oli kava koostajal põhjust kahelda.
Kontserdi lõpetas romantilise kavaraami teise komponendina suurepärane transkriptsioon Robert Schumanni klaveripalast “Abendlied” op. 85 nr 12. ERSO fagotirühma kontsertmeister, NYYD Ensemble’i liige, Eesti muusika- ja teatriakadeemia doktorant ning Tallinna vanalinna hariduskolleegiumi muusikakooli tegevjuht on oma parimates aastates muusik, kes tõeliselt naudib ka üksinduse võlu. Ja kõnealune kontsert oli selle tõenduseks.
