EMN , mis katusena ühendab meie muusikainstitutsioone, pärgas eesti muusikuid kaheksandat korda, andes auhinna kolmele silmapaistvale muusikule kogu senise muusikalise tegevuse eest. Heliloomingu preemia sai eesti muusika suurkuju Veljo Tormis, kes on andnud uue hingamise eesti ja sugulasrahvaste pärimusele, aastakümnete-pikkune väljapaistev dirigenditegevus tõi Eri Klasile interpretatsioonipreemia ning muusikaelu jaoks  olulise ja väljapaistva tegevuse tunnustuse võttis vastu Laine Leichter kui võimsa tšellistide koolkonna legendaarne Õpetaja.

Helikunsti sihtkapitali aastapreemia said üheksa eelmisel hooajal enim silma paistnud muusikategelast ja -kollektiivi: Urmas Vulp Eesti keelpillikultuuri edendamise, Raili Sule pikaajalise ja silmapaistva pedagoogitegevuse, Tõnis Kõrvits üldlaulupeo arranžeeringute, Toomas Rull silmapaistva interpreedi-,  autori- ja pedagoogitegevuse ning esimese eestikeelse trummiõpiku väljaandmise, Mirjam Tally särava loomingulise aasta, Marje Lohuaru interpreedi ja muusikaelu edendaja mitmekülgse tegevuse ning Ain Agan ja Aleksei Saks sarja „Eesti improvisatsioonid” teostamise eest. Veel tõsteti esile Ansambel U: esimene CD ja tegevus uue muusika vankri vedajana ning dokumentaalfilmi „Laulutaadi hümnid” loomingulise kollektiivi siiras pilk laulutaadile.

Sirp palus lühikommentaari Olav Ehalalt, kes helikunsti sihtkapitali esimehe ja muusikanõukogu juhatuse liikmena oli mõlema valiku juures. 

Olav Ehala: Moraalselt on natukene kandvam ehk muusikanõukogu preemia, sest see antakse nii interpreedile, heliloojale kui ka muusikategelasele kogu tema tegevuse eest ja valiku taga on kogu Eesti muusikaüldsus, sest kandidaate esitavad meie peamised muusikaorganisatsioonid ja -asutused nagu Estonia, Eesti Kontsert, heliloojate liit, infokeskus jt. Helikunsti sihtkapitalil on rohkem aastapreemiad, kuigi ka nende puhul mängib tegelikult rolli taust:  vähemalt pool auhinnatuist on tänavugi sellised inimesed, kelle võib-olla mitte nii nähtav tegevus on kogu aeg heal tasemel, nagu Urmas Vulp, Tõnis Kõrvits või Raili Sule. Kuigi helikunsti sihtkapital ootab auhindade jaotamiseks samuti ettepanekuid, on sihtkapitalil õigus neid ka ise algatada. Nii seegi kord.

Kandidaate esitati küll päris palju, ent ikka tuli meelde üks oluline inimene, keda polnud märgatud. Tosin auhinda on ju päris palju, ometi jääb alati  süda valutama mõne pärast, kes seekord sisse ei pääsenud. Samas on väljapaistvamad tegijad – olgu Tüür või Kaljuste – igal aastal preemiat väärt, aga peame ikka vaatama, et teistele ka midagi jaguks. Püüdlus rahvusvahelist muusikapäeva laiemalt märkida algas juba mitu aastat tagasi. Eeskujuks oli muidugi teatripäev, mille tähistamine on juba juurdunud traditsioon. Neil aastail, kui EMN andis oma auhinnad üle muusikapäeva kontserdi eel, jäi sündmus ikka kuidagi varju. Ja Kultuurkapital jällegi  annab auhindu sedavõrd palju, et tele näitab ainult suure preemia saajaid ja sihtkapitalide auhinnatud jäävad saatest kõrvale. Kuna näitekunsti sihtkapital on kogu aeg andnud oma auhinnad üle teatripäeval, siis leidsimegi nii muusikanõukogus kui helikunsti sihtkapitalis, et võiksime oma sündmuse ühendada, ja see huvitas juba ka televisiooni. Arvan küll, et niimoodi juurdub muusikapäev ehk inimeste teadvusesse samamoodi kui teatripäev.

Üks asi ootab veel tulevikus parandamist. Paljud  muusikud ei saa praegu meie peol osaleda, sest päeva tähistatakse mitme olulise kontserdiga. Loodame saavutada kõigi muusikaorganisatsioonide vahel kokkuleppe, et nii nagu teatripäeval ei ole üheski teatris etendust – see on teatrirahva pidu –, nii saaks 1. oktoobrist pidu kogu muusikarahvale. Ehk õnnestub ka see soov täita juba järgmisel sügisel, kui auhinnapidu tuleb Vanemuises, kes saab siis 140aastaseks.

T. M.