Sarjas “Bravissimo!” kontsert “Õnne sünnipäevaks, härra Vasks!”: TALLINNA KAMMERORKESTER ja John Storgårds (viiul, Soome) JUHA KANGASE (Soome) dirigeerimisel Mustpeade majas 9. IV, kavas Vasks, Mozart ja Tšaikovski.
Eelmisel pühapäeval Mustpeade majas aset leidnud Tallinna Kammerorkestri kontserdil Juha Kangase juhatusel võis publik nautida traditsiooniliselt head musitseerimist. Tallinna Kammerorkestrit iseloomustab juba aastaid stabiilselt kõrge tase, hinnaalandust ei tehta kunagi. Seega võib kõnealust orkestrit kuulama minnes olla 99,99% kindel, et kontserdilt lahkutakse meeldejääva muusikalise elamusega.
Esimese teosena kõlanud Wolfgang Amadeus Mozarti (1756 – 1791) hilise loomeperioodi “Adagio ja Fuuga” c-moll KV 546 on kui ukselävel seisva Beethoveni ajastu ettekuulutus oma kirgede ja paatoslike väljendusvahenditega. Tihe orkestratsioon ja faktuur annavad otsevihjeid sellele, millises suunas liikus toona austerlaste muusikaline maitse. Heade rõhuasetustega, väljamõõdetud rütmiga ning ülimalt selge kontseptsiooniga teos oli hästi viimistletud, mõjudes kohati isegi liiga konstrueerituna ning mõneti “ebamozartlikult”. Samas võib ja ilmselt peabki homofoonia ajastul elanud helilooja hilise polüfoonilise teose interpretatsioon erinema viisist, kuidas Mozartit enamasti tõlgendatakse.
Sarnaselt Mozartile tähistab käesoleval aastal oma juubelit ka Pēteris Vasks (1946), kes on üks hinnatumaid läti nüüdismuusika heliloojaid. Seekordsel kontserdil kõlas tema viiulikontsert “Tālā gaisma” (“Kauge valgus”, 1997). Omal ajal Gidon Kremerile loodud teos kõlas nüüd John Storgårdsi (Soome) interpretatsioonis, kelle etteastet iseloomustas süvitsiminek, erinevate väljendusvahendite intensiivne kasutus ja emotsionaalsus. Vasksi viiulikontsert seab kõrgeid nõudeid interpreedile nii tehniliselt kui ka tunnetuslikult. Seda pole siinkirjutaja hinnangul võimalik esitada usutavalt, kui interpreet ei ela enda sees läbi teosesse kätketud meeleolusid. Nii publiku kui ka kohal viibinud helilooja enda reageeringust võis välja lugeda, et teose ettekandega jäädi igati rahule.
Kontserdi viimane teos, Pjotr Tšaikovski (1840 – 1893) Serenaad keelpillidele C-duur op. 48 kõlas ehtvenelikult laia joonega. Meeldejäävaks muusikaliseks elamuseks kujunesid esimene “Pala sonatiini vormis” ja teine osa “Valss”, milles dirigent tõi oskuslikult esile sellele osale iseloomulikud itaalialikud meeleolud ja elegantsi. Ettekanne vaimustas publikut oma selgete kujundite ja küpse esitusviisiga.
Juha Kangase dirigeerimist iseloomustab selge vormitunnetus, lai tunnete diapasoon ja energeetilisus. Ta suudab sütitada orkestrit ja väljendada muusikutele selgelt oma loomingulisi taotlusi. Kangase kiituseks peab ütlema, et tegemist on ka dirigendiga, kes ei juhata mitte ainult teost kui sellist, vaid ka publikut, luues helitöö alguse ja lõpu jaoks sobiva atmosfääri. Kangas valdab meisterlikult aega ja ruumi, tajudes intuitiivselt, kui palju vajab publik aega selleks, et häälestada end teost kuulama ning millal on lugu tegelikult lõppenud – pärast seda, kui on kõlanud partituuri viimane noot ja hajunud selle kaja.