Eesti Interpreetide Liidu kontserdisarjas „Akadeemiline kammermuusika” märgiti seda tähtpäeva kontserdiga „Hommage a Buxtehude”, kus helilooja ja tema kaasaegsete teoseid esitas organist ja klavessinist Marju Riisikamp. Eesti publik peaks seda interpreeti tundma päris hästi, tegemist on vist küll aktiivseima klavessinistiga sellenimelisest tsunftist (MTÜ Eesti Klavessiinisõprade Tsunft). Ja mitte ainult, sest Marju Riisikamp korraldab sarikontserte Vanalinna Muusikamajas ja Estonia talveaias, esineb regulaarselt oreli ja klavessiini soolokavadega Itaalias, Saksamaal, Soomes, Lätis, Leedus ja Venemaal, Eestist rääkimata. Interpreedilt on ilmunud rida heliplaate koostöös sopran Anne-Liis Polli ja tšellist Tõnu Jõesaarega ning tänavu CD itaalia ja inglise orelimuusikaga.

Buxtehudele pühendatud klavessiinimuusika kava Kadrioru lossis 1. XII oli hästi läbi mõeldud põimik tema enda ja temast mõjutatud kaasaegsete, nende hulgas Johann Sebastian Bachi teostest. Lõpetuseks ehk finaaliks oli kavva asetatud Buxtehude Ciaccona in e suurele orelile, mis pidi toonitama meenutusliku värvinguga muusikaõhtu müstilist meeleolu.

Klavessiiniõhtute ja klavessinistide suurimaks probleemiks on ja jääb instrumendi seisukord pärast selle transporti esinemispaika. Pillid on seda õrnemad, mida paremad nad on, ning kahjuks pole nende gabariidid võrreldavad keelpillidega ja – oo õudust! – kui palju keeli on ühel kahe manuaaliga klavessiinil. Olen seda õudust kogenud aastaid tagasi, kui oli käsil heliplaadi salvestus Sangaste lossis ning klavessiin oli vaja häälestada madalamaks. Kuna professionaalset häälestajat käepärast ei olnud, tuli see töö endal ära teha. Tehtud see sai, kuid aega võttis kaheksa tundi. Selle kogemuse pinnalt olen alati suure austusega suhtunud klavessinistidesse, kes alalõpmata peavad oma pilli korras ja mänguvalmis hoidma.

Minu jutt viib asjaoluni, et Marju Riisikampi käsutuses oli Eesti muusika- ja teatriakadeemiale kuuluv fantastiliselt nauditava kõlaga Henk van Schevikhoveni ehitatud saksa tüüpi klavessiin. Transport, nagu öeldud, mõjub klavessiinile nii, et tema mängukorda seadmine võtab aega. Seda aega ilmselt seekord nappis, kuna pillil olid katkenud ka mõned keeled. Kui keeled on asendatud, siis tahavad need mõnda aega ülehäälestamist, enne kui püsivamalt häälde jäävad. Seda püüdis interpreet ilmselt korvata aeg-ajalt pilli häälestamisega, et siis jälle teoseid esitada. Keelpillimängijad ka kontrollivad-häälestavad, aeg-ajalt oma instrumenti ja õnnetuse puhul ikka vahetavad ka keele, kui vaja, kontsertolukorras, aga see võtab aega sekundeid. Sama tegevus klavessiini kallal võtab aega rohkem kui teos, mida esitatakse, ja ega seda kiirustades ja närvilises õhkkonnas päris häälde ei saagi. Kui klavessiin ei ole hääles, siis tuletab ta meelde pigem Vladimir Võssotski igavesti häälest ära kitarri, kui et sümboliseerib inimlikest kannatustest vabanemist ja teispoolsuse harmooniat Dietrich Buxtehude sulest.

Seega ei tahaks ma seekord rääkida üksikute teoste ettekannete muljetest, sest eelnimetatud asjaolude sunnil jäi interpretatsiooniline nauding muidugi saamata. Kahjuks polnud ka võimalik külastada korduskontserti 12. XII, mis toimus vist Sausti mõisas, teades, et Schevikhoveni klavessiin teeb tõepoolest müstiliselt ilusat häält ja klavessiinimuusika on see, mis sellistesse saalidesse tõeliselt sobib. „Vist” esines eelmises lauses seetõttu, et ega nüüd Eesti Interpreetide Liidu kodulehelt adekvaatset infot küll ei saa, kui sinna on üles riputatud järgmine teade: „Kontsert, mille nimetus on Akadeemiline kammermuusika Sausti mõisas; Sari – AKADEEMILINE KAMMERMUUSIKA; Aeg – 12.12.2007 19.00; Koht – Kadrioru loss; Kava – J. S. Bach, D.buxtehude; Interpreedid – Marju Riisikamp (klavessiin)”.

Riisikampi tahaks pisut lohutada David Oistrahhi sõnadega: „Ükski interpreet pole professionaal, kui ta ei ole kordagi elus tulnud lavalt maha seisukorras, et ei tea, mis ta nimi on.” Mis Murphy filosoofiasse asetatuna võiks kõlada nii: „Naeratage, sest homme on veel hullem!”