AILI KÜNSTLER, Sirbi keeletoimetaja

Nii nagu ei tohiks eesti keele elujõu huvides kaotada inglise keelele ühtki teadusvaldkonda, ei maksaks inglise keele eelistamisega kirjandus-, muusika- ja kunstiteostele, lavastustele, üritustele jms pealkirja pannes iseenesele rahvana auku kaevata.

See ei tähenda loomulikult, nagu ei tohikski muus keeles (tänapäeval enamasti küll inglise keeles) pealkirja panna. Loomulikult võib, aga selleks peab olema mõjuv põhjus. Kui seda tehakse aga üksnes seetõttu, et eesti keeles pole nagu ikka see, s.o alaväärsuskompleksist, teeb see nõutuks ja nukraks, eriti lavastuste, tegevuskunsti ja levilaulude puhul, kui nii saalis kui ka laval on eestikeelsed inimesed, kes miskipärast omavahel kaunikesti kesises inglise keeles asju ajavad.

On ju enesestmõistetav, et info edastamisel mingis keeles tõlgitakse sisusse puutuv ära – ja sisusse puutuvad ka pealkirjad, olgu need pandud raamatutele, lauludele, performance’itele, maalidele, installatsioonidele, nüüdistantsu lavastustele, teatritükkidele, festivalidele või mis tahes ettevõtmistele. Keelele tuleb kasuks, kui see koosneb keeleomastest osistest, mida annab käänata ja pöörata ning mille mõttest saab aru. Võõrkeelne pealkiri selleks just hea võimalus pole, sundides peale lausestuse, kus seda käänata poleks tarvis, ja tõlkevariandi esitamise vajaduse. Mõni eesti kultuuri vahendav Sirbi artikkel lausa kubiseb ingliskeelsetest pealkirjadest, mille eesti tõlkega varustamine, kuna tegu on eestikeelsete pandud pealkirjadega, üksjagu kilplase tööna tundub. Mõni autor pole isegi nõus neid tõlkima, kuigi hiina-, vene-, tšehhi- või mis tahes -keelsete pealkirjade eestikeelses tekstis vaid tõlkimata kujul esitamist pole sellisel arvamusel inimesed seni nõudnud.

Oma kraami välisturule tootes võiksid loomeinimesed mõelda sellele, et nende loomingust kodumaal ka „kohalikus keeles“ rääkida saaks, ning panna oma teostele kohe kaks pealkirja: üks Eestis pruukimiseks ja teine välisturu tarbeks. Oleksid hundid söönud ja lambad ka terved …