Ka Uno Liivaku ütleb legendaarse kommentaariks, et see on ajakirjanike meelissõnu („Väike soovitussõnastik”, 2001, lk 81). Asta Õim annab sünonüümisõnastikus (2007, lk 250) artikli „kuulus 2” juurde hulga legendaarset asendavaid keelendeid. (Vt ka „Võõrsõnade leksikon”, 2000, lk 576, „Eesti keele seletussõnaraamat”, III köide, 2009, lk 83 ja „Eesti keele sõnaraamat”, 2006, lk 463). Nende keeleraamatutega peaksid tutvuma või neisse taas süvenema kirjamehed ja kõnelejad, kellele legendaarne on saanud asendamatuks lemmiksõnaks. Asenduskeelendite valik on suur: staažikas, teenekas, nimekas, edukas, populaarne, tuntud, armastatud, andekas, tubli jpt. Variante on rohkesti, tuleb vaid sobiv leida või neid juurdegi mõelda.
Mitu head aastat on mööda läinud, Mundi ja Liivaku analüüsivast hinnangust hoolimata pole aga olukord sugugi paranenud – legendaarset kasutatakse piiramatult. Võiks öelda, et keelemeeste tähelepanujuhtimine ja nõuanne on jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes või õigemini meie sõnaseadjate seas. Sellest on saanud stampkeelend. Olen jälginud ja analüüsinud omadussõna legendaarne esinemist meedias. Kahjuks pean nentima, et selle pruukimisega liialdatakse ikka veel ohtralt ja isegi vääras ühenduses.
Legendaarne sobib tegelikult sinna, kus on juttu legendipärasest, ebaharilikust, enneolematust, imepärasest, silmapaistvast, esileküündivast, unustamatust, kuulsast jms. Selle tähendus on ülistav ja see märgib auväärsust. Tunnustust saab väljendada ka teiste sõnadega: vanameister, grand old lady, grand old man, elav klassik…
Meie sõnaseadjad pärgavad legendaarse tiitliga tänaseid tegijaid, kuigi siia sobiksid teised sõnad. Näiteks ülistatakse legendaarseks põhiseaduskomisjoni liiget Mart Nutti (Kuku raadio, 18. VIII 2010), raadiosaatejuhti Electrat (Postimees 29. IV 2010), telereporterit Peeter Võsa – Võsa Petsi (TV 2, 6. IX 2010), viipekeele õpetajat Regina Paabot (Raadio 2, 22. XI 2010), liiklusküsimustes legendaarset Mati Songiseppa (TV 3, 23. IX 2010), telereporterit Ain Allast (TV 3, 16. III 2010), politseišeffi Koit Pikarot (ETV, „Pealtnägija”, 3. III 2010), Väike-Maarja kolhoosi varustajat Juhan Viirokit (Raamat, Eesti Kirjastuste Liidu ajaleht 9. XI 2010). – Pole kahtlust, et nimetatud on oma ala tublid spetsialistid. Aga kas on nende tegevuses midagi ebaharilikku, enneolematut, imepärast? Siia sobiksid sellised omadussõnad nagu tuntud, teenekas, hinnatud, staažikas, populaarne jt. Kas väärib samuti kõrget ja imepärast hinnangut legendaarne prokurör Hinge Brand, kel üle 40 aasta kogemusi (Postimehe nädalalisa Arter 6. XI 2010) või saatejuht Simon Joffe (ETV, 19. VII 2010). Vahest teavad-mäletavad neid vähesed, kui üldse mäletavad; piisab ehk staažikast või teenekast, kui nad seda väärivad. Legendaarseks lemmikuks (siin küll kahekordne tunnustus!) saavad ka loomaaia topistatud tiiger Broto ja ninasarvik Mörri/Marry (ETV, „Ringvaade”, 14. IX 2010). Ei tea, kas need elukad on selle kõrge tunnustuse oma puurieluga ära teeninud? Nad võiksid külastajaile armsaks saanud loomakesteks jääda. Legendaarsete seltsi roomab ka Aafrika mürgimadu must mamba (Vikerraadio, 24. X 2010). See siug võiks kenasti olla haruldane, kuna ta on pikk, arglik ja põgeneb kiiresti (Hendrik Relve, samas).
Asi läheb päris hulluks, kui imepärast hakatakse leidma juba „sotsiaalse porno” maailmast. Nii nimetab telereporter Peeter Võsa legendaarseks Pärnu prostituuti Sentat ja Valli õllebaari (TV 2, 26. IV 2010). „Ka taskuvarastest räägitakse legende,” ütleb Mihkel Kärmas „Pealtnägijas” (ETV, 1. IX 2010). Sobiks ehk paremini: „pajatatakse igasuguseid lugusid”. Telereklaamis tutvustatakse legendaarset Saaremaa Vodkat ja Viru Valget! Ometi peaks legendaarne väljendama ühiskonna eriti väärikat tunnustust!
Oli meeldiv kuulda, kui telesaatejuht Toomas Luhats tunnistas saates „Tähelaev” (ETV, 18. IV 2010), et „legendaarne on siin Eestis veidike ära lörtsitud”. Ta mainis, et kui seda sõna õiges kohas kasutada, siis võiks kindlalt öelda, et Mustoneni vanamuusika-ansambel on legendaarne. Minu arvates sobib ka kauaaegset teletegijat Mati Talvikut nimetada legendaarseks (Postimehe nädalaleht Arter 13. XI 2010). Ei tee liiga, kui andekat ja aktiivset muusikut Tõnu Kaljustet kutsutakse elavaks legendiks („Suveniir”, 23. VIII 2010). Samuti on tõepoolest legendaarne meie väsimatu maalikunstnik Evald Okas (Postimees 16. XI 2010). Teisigi silmapaistvaid loomeinimesi on kohane legendaarsega pärjata, nagu kirjagraafik Villu Toots (ETV, 6. XII 2010), legendaarne bariton Georg Ots (ETV, 8. XI 2010).
Lugupeetud sõnaseadjad, tõmmake hoogu tagasi, jätkem legendaarsele tema auväärne osa! Kasutage vaheldumisi eestipäraseid sünonüüme, rikastage oma stiili ja ärge vaevake meie kaunikõlalist keelt ühe ja sama stampsõnaga! Püüti ju sõnausegi kaudu leida eestipäraseid vasteid võõrkeelsetele mõistetele ja terminitele. Legendaarsel on sületäis sünonüüme, neid ei ole vaja välja mõelda. Muretsege endale sünonüümisõnastik, vaadake rohkem sinna sisse! Ärge unustage, et eesti keel on kirjakeel, mida ei saa öelda mitte iga keele kohta maailmas. Nii väike rahvas ja nii rikas, miljoni-sõnavaraga keel!