„Klaveripalaviku” sarjas on siiani esinenud väljapaistvad pianistid, olgu nimetatud näiteks Irina Zahharenkova, Daniil Sajamov või Peeter Laul. Peab ütlema, et seekordne solist eelnimetatutega kahjuks samasse klassi ei kuulu. Rimski-Korsakovi Klaverikontserdis oli puudu nii tehnilisest kui ka sisulisest üleolekust ning ebaselget kõlalist kontseptsiooni hägustas lisaks veel kiriku kumisev akustika. Teos, mis on pühendatud Ferenc Lisztile, sisaldab palju lisztlikke kujundeid ja karaktereid, kuid on siiski tihedalt seotud vene rahvamuusikaga. Nimetatud seoseid kuuldud ettekandes paraku ei leidunud. Lisaks tekkis küsitavusi kohmaka pedaalikasutuse ja faktuuri osas. Veenvamalt mõjus Tan Duni impressionistlik sooloklaveri teos „Kaheksa mälestust akvarellides”, kus kontrastid ja karakterid joonistusid välja arusaadavamalt ja tehnilise õnnestumise protsent oli märgatavalt suurem.
Tallinna Filharmoonikud esitasid kontserdi esimeses pooles kõrvuti Johann Christian Bachi Sinfonia Es-duur ning Wolfgang Amadeus Mozarti helitöö „Galimathias musicum” KV 32. Johann Sebastian Bachi noorim poeg Johann Christian kohtus kaheksa-aastase Mozartiga Inglismaal, kus viimane oli kontserdireisil. 30aastasel „Londoni Bachil” tekkis noore Mozartiga sõbralik kontakt ning teadaolevalt hindas Mozart Johann Christian Bachi loomingut hiljemgi väga kõrgelt.
Bachi ja Mozarti teosed haakusid kontserdikava algul väga hästi, kuid järjepidevuse katkestas üleminek vene ja hiina muusikale. Tekib küsimus, kuhu oleks küll selles koosluses pidanud sobima kavast ära jäänud Gershwini teos. Solistidel, dirigentidel ja kontserdiagentuuridel on alati repertuaari osas omad soovid, mida püütakse arvestada. Ent nagu on kunst kõrgetasemeline interpretatsioon, on seda ka tervikliku ja stiilse kontserdikava koostamine.
Orkestri puhul andis sel kontserdil tunda kohatine tähelepanu laialivalgumine, eriti puhkpillide puhul. Johann Christian Bachi teoses tegi mõnevõrra nõutuks teise osa Andante üliaeglane läbiviimine, osa mõju kahandas omakorda äärmuslik ja pikk pianissimo-lõik, mis kõlas kuidagi maneerlikult. Sama efekti kasutas Mustonen ka teoses „Galimathias musicum”, mille Mozart kirjutas kümneaastaselt, arvatavalt Oranje printsi Willem V ametissepühitsemise pidustusteks. Mozarti varased teosed pakuvad tihti kõneainet ja neid peetakse teinekord kuidagi alamõõdulisteks. Selline suhtumine kipub olema üsna suur viga, sest kaheksa- või kümneaastane Mozart valdas teadmisi, arusaamist ja professionaalsust, mida mõni teine ei saavuta ega õpi isegi terve elueaga.
Oma olemuselt on „Galimathias musicum” quodlibet ehk teisisõnu populaarsete meloodiate ja teemade mõjutustel komponeeritud teos, mis koosneb seitsmeteistkümnest lühikesest alaosast. Mis puudutab teose ettekannet, siis panid imestama ebaselge rütmiline struktuur, keelpillide kummalised glissando’d, moonutatud temposuhted osade vahel ja kohatised suured agoogilised vabadused. Näiteks allegro-lõigud olid sageli palju aeglasemad kui allegretto’d, seega ei klappinud nimetatud ettekandes teose proportsioonid Mozarti soovidega. Kui proportsioonidest juba juttu on, siis jäi teose viimasest kolmandikust täielikult esitamata neli osa, millest üks oli partituuri kohaselt klavessiini soolo (seda pilli orkestris polnudki), ning teosele pani dirigent ad libitum punkti otse enne lõpufuuga algust. Kavalehel olid nimetatud osad kirjas aga küll.
„Klaveripalaviku” sari jätkab hooaega järgmise aastanumbri sees, kui publiku ette astuvad Rein Rannap ja Kristjan Randalu. Andres Mustoneni, kes on Eesti üks kõige sagedamini esinev interpreet, on aga publikul võimalus kuulata detsembris veel üheksal korral.
