Ehkki muusika mõistet kasutatakse päevast päeva erinevates olukordades eri nähtuste iseloomustamiseks, ei süveneta sageli sellesse, mis see muusika ise ikkagi on. Arutletakse küll selle üle, mida see mõiste võiks tähendada erinevates kontekstides (näiteks siis, kui kõne all on muusikaline kujundus või muusikalugu), ent tihtilugu unustatakse just muusika ise ehk see, mida selle mõistega tähistatakse.
Parafraseerides filosoof Alan F. Chalmersit, kes küsib raamatus, kus arutleb teaduse olemuse, seisundi ja teaduslike meetodite üle, „Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks?“, võib küsida: mis asi see on, mida nimetatakse muusikaks? Küll aga tahan sedapuhku küsimärgi ära jätta, sest vastasel juhul peaksin arutluse lõpuks mingi vastuse välja pakkuma. Pealegi on vastus niikuinii teada, sest tõtt-öelda peitubki iva selles, et igaüks justkui teab – või vähemalt arvab, et teab –, mis on muusika. Kuna vastus võib põhineda näiteks intuitsioonil, haridusel või harjumusel, seisneb küsimus eeskätt selles, kas need individuaalsed ja seega subjektiivsed arvamused ühtivad.
Selleks et kõnealuse mitte-küsimuse läbivalgustamisele lähemale jõuda, võiks lähtuda Sokratesest, kes leidis, et sõnade ja nimetamise üle vaidlemise asemel võiks vaadelda hoopis asju endid ehk seda, mis asi see on, mida üht- või teistmoodi nimetame. Sellest tulenevalt võiks pärida, millest üldse kõneldakse siis, kui kõneldakse muusikast. Siinkohal ütlen kohe meelega „kõneldakse“, et juba eos välistada kirjutamine, kuna muusikast kirjutada olevat sama totter kui arhitektuurist tantsida – ja see muidugi määrab ka siinse arutluse juba eos läbikukkumisele.
Veel üks põhjus, mis suunab kirjamusta kõrvale jätma, on tõik, et muusikast kõneldes ei saa alati kõnelda kirjalikult jäädvustatud muusikast. Ehkki selle, millal ja miks hakati muusikat noodistama, jätan siinkohal kõrvale, ei ole üleliigne rõhutada, et esmalt ja enamasti pole noodikiri olnud (pole alati ka praegu) see, mis määratleb selle, mis on muusika, sest noodikirja olulisus kerkis päevakorda alles kunstmuusika sünniga ning ka tänapäeval on rohkelt žanre, mis seda sellisel kujul (või üldse) enam ei vaja.
Muusika puhul on veel tähelepanuväärne ja kurioosne, et erinevalt näiteks maalikunstist ei saa rangelt võttes tuvastada muusika algupärast objekti, sest pole isegi teada, mis muusika kui sellise üldse määratleb: on see esitus, noodistus, salvestis või miski muu. Kui näiteks maali eksistentsi määrabki see füüsiline objekt, siis muusika võib küll ilmneda läbi mainit avaldumisvormide, ent eksisteerib neist siiski ka eraldiseisvalt. Seejuures on ligipääs muusikale – nagu teistelegi kunstidele – ääretult subjektiivne ning muusikast kõneldes kõneleme ikka oma mätta otsast, muutes sellega absoluutselt objektiivse vaate eikusagilt* kättesaamatuks.
Muusika on seega justkui kõigile ja eikellelegi, sest idee poolest saavad peaaegu kõik seda (subjektiivselt) kogeda, ent eikeegi ei saa seda (objektiivselt) defineerida. Seega ei saa kohe kuidagi nõustuda nendega, kes peavad üht muusikat teisest rohkem muusikaks: näiteks võib tuua klassikalise ja elektroonilise muusika vastanduse. Objektiivse definitsiooni puudumise korral peame ju ometigi vaatama seda nähtust ennast, mitte vaidlema selle üle, kas muusika mõiste sooja teki alla passib paremini Beethoveni viies või Reketi „Teine“.
Selleks et jõuda veidi lähemale muusikale endale, oleks seega paslik pöörata tähelepanu kuulajalt hoopis looja(te)le. Ehkki üht universaalset ja kõigile aktsepteeritavat muusika definitsiooni ei ole keegi seni teadaolevalt välja pakkunud, paistab eri katsete puhul siiski silma üks (võrdlemisi elementaarne) kriteerium. See on muusika looja ehk autori taotlus või kavatsus, mille alusel saab öelda, et muusikaks võib pidada igasuguseid ilminguid (sealhulgas vaikust), mis on taotluslikult ja teadlikult n-ö muusika sildi all loodud. Kuigi selline määratlus on abstraktne ja laialivalguv, jätab see ukse lahti ka kõige grotesksematele nähtustele, mida tavatsetakse muusikaks nimetada. Teisisõnu tähendab see, et kõige põhjapanevam muusikat konstitueeriv kriteerium ongi selle looja taotlus, mida võib seega mõista omamoodi nimetamise aktina. Selline lähenemisviis võimaldab muusika mõiste alla koondada ka vaikuse à la John Cage’i teose „4’33”“ või esmapilgul mittemuusikalised helid, mis on taotluslikult korrastatud ning seeläbi muusikaks seatud. Siinjuures on oluline veel see, et muusika üks kõige lihtsamaid definitsioone ongi just korrastatud heli ning tõik, et (muusikaline) heli tekib keha (korrapärase) võnkumise tulemusena.
Samal ajal on aga loomulikult ka looja taotluslik loominguline akt selles mõttes subjektiivne, et tal on voli nimetada vaat et kõike oma tehtut muusikaks. Ehkki hea tahtmise korral ning arutlust vaid osade muusikažanridega piiritledes on võimalik tuua välja spetsiifilisemaid kriteeriume, näiteks rütm, meloodia, harmoonia, (suletud) vorm jms, mille alusel hinnata eri nähtuste kvalifitseerumist muusikaks, tuleb siiski meeles hoida, et kaugeltki mitte kõik muusikaks peetavad nähtused neile kõigile korraga ei vasta. Kummatigi on oluline, et ehkki muusikal on palju avaldumisvorme, mis ulatuvad vabaimprovisatsioonist rahva- ja kirikumuusikani, kiputakse muusikat kui sellist siiski mõistma ja mõtestama eeskätt kunst- ja/või popmuusikast lähtudes, sest eri põhjustel puututakse tänapäeval just nendega kõige sagedamini kokku. Seejuures ei tasu unustada, et säärane arusaam on vaid aja jooksul kujunenud konstruktsioon, mille tellingud võivad kõikuma lüüa nii minevikuavastuste kui ka uue, veel loomata muusika pärast.
Kokkuvõttes on oluline, et muinaslugu, mida muusikast ja selle ajaloost vestame, jätab sageli tähelepanuta, mis asi see on, mida nimetatakse muusikaks ning kuidas see mõiste on aja jooksul tähistanud hoopiski erinevaid asju. Pöördudes seega asja enda juurde ehk kõneldes muusikast endast jõuame tõdemuseni, et ülimast subjektiivsusest hoolimata on see siiski midagi, mida julgeme eri põhjustel muusikaks nimetada. Seejuures on aga hädavajalik enda subjektiivsusest teadlik olla ning omaenese arusaamadest lähtuvalt mitte maha teha kellegi teise omi. Niisiis, selle asemel et vaielda sõnade ja nimetamise üle, võiksimegi vaadata seda asja ennast, et seeläbi mõista, kas ja miks meie arusaamad erinevad.
* Objektiivsuse võimalikkuse kohta vt Thomas Nagel, Vaade eikusagilt. Eesti Keele Sihtasutus 2015, 360 lk.