Masing ei ole siiski esimene karm Stahli halvustaja. Sellele suhtumiselepani aluse Eduard Ahrens, kes oma 1845. aasta käsitluses kiidab Johann Hornungi teeneid eesti kirjakeele arendajana ja vähendab Stahli panust, nimetades teda eesti kirjakeele sihilikuks moonutajaks. Ka Masing naeruvääristab korduvalt Stahli teoste keelevigu ning süüdistab teda autuses ja koguni käsikirjade varguses (lk 148), samuti „meeletus vihas maakeele vastu” (lk 63, 292). Masingu töid läbib Stahlist kõneldes põlglik-irooniline nimetus „üks/ see laps sest ärarikmisest” (lk 146, 148, 272), lisaks sellele nimetab ta Stahli „despoodiks” (lk 17), „kangekaelseks keeleuuendajaks” (lk 10), „kaunis ülbeks sakslaseks” (lk 149). Stahli eesti keele kohta on Masing kasutanud määratlusi „vaevu mõistetav” (lk 30), „võimatu” (lk 63), „halenaljakas narrus” (lk 17) jt.

Häid sõnu Masing Stahli kohta ei leia. Oma hüpoteesi taustal on Masingul muidugi võimalus väita, et enne Stahli osati eesti keelt paremini. Küllap leiduski üksikuid oskajaid varasemate jesuiitlike kirjameeste ja võib-olla ka XVI-XVII sajandi kirikuõpetajate hulgas, kuid kahjuks ei olnud neil sellist mõjuvõimu ja ilmselt ka organisaatorivõimeid kui Stahlil, kes oli ennekõike misjonär, vaimuliku kirjakeele ühtlustaja ning kahtlemata üks trükitud eestikeelse kirikukirjanduse alusepanijaist. Tasub silmas pidada sedagi, et tema raamatud olid mõeldud trükkimiseks (erinevalt Mülleri jutlustest), mis põhjendab rangemad keelenõuded ning Stahli isikupärase ühtlustamistöö. Tema eesti keele saksapärasust suurendas kindlasti ka saksakeelne rööptekst tema teostes. Pealegi polnud tollal mingit üldist ega „õiget” keelekuju ning puudusid ka autoriteetsed allikad, millele toetuda.

Nii et Stahli mahukaid kirikuraamatuid tuleb pidada imetlusväärseks saavutuseks, mis on igati oma aja tasemel. Kui Stahli lauseehitus ongi saksapärasem kui näiteks Georg Mülleril, kelle jutlusi Masing on põhjalikult ja suure kaasaelamisega uurinud, siis leidub Stahli teosteski hulgaliselt haruldast sõnavara. Olgu nimetatud arhailisi vorme onneks ’kas on’ ja kooldes ’koguni’, grammatilisi sõnu nagu rinnas ’kõrval’, nimeta ’nimelt’, asti ’kuni’ ning muud huvitavat leksikat, mida seniste andmete kohaselt teistel autoritel pole, nt kalivägi ’vägilane’, keelekoer ’pilkaja’, rahu ’neer’, meevikene ’tuvi’. Stahli teoste sõnavaralisest rikkusest peaks lähiajal adekvaatse ülevaate andma TÜ vana kirjakeele töörühmas koostatav sõnastik. Niisiis on Stahli panus eesti kirjakeele arengulukku kindlasti suur väärtus. Masingu ideedest võiks aga Stahli vaenamise kõrval rohkem kõlama jääda see entusiasm ja sügav lingvistiline huvi, millega ta tegi keerukaid ja omanäolises emotsionaalses stiilis sissevaateid XVI ja XVII sajandi tekstidesse.

Küsinud Aili Künstler

* Silmas on peetud Uku Masingu teoseid „Eesti vanema kirjakeele lood” (Ilmamaa, 1999), kust pärit ka viidatud näited, ning „Keelest ja meelest” (Ilmamaa, 2004), kus lk-l 193 leidub ka väljend „kaunis tobe pastor H. Stahl”.