Eesti muusika- ja teatriakadeemia esindusfestival „Müriaadfest“ 14. – 20. XI.

Eesti muusika- ja teatriakadeemias novembri keskel nädalapäevad väldanud „Müriaadfestiga“ püütakse kunagise „Sügisfestivali“ asemel tutvustada publikule akadeemia mitmekesist loomingulist palet. Peale toimumiskoha on ehk kõigi festivali ettevõtmiste vahel raske ühisosa leida, kuid pidunädala üritusi pisteliselt külastades jäi sõelale siinse kirjutise pealkirjas leiduv „pihtimuslikkus“.

„Müriaadfesti“ avaõhtul meenutati kevadel meie hulgast lahkunud Ester Mägit, kel paari kuu pärast oleks kätte jõudnud kahe nulliga lõppev aukartustäratav iga. Sedavõrd pikka loometeed on olnud au läbida vähestel, eriti veel nii drastiliste muutuste ajajärgul, mis laseb sündmuste rohkuse kaudu sajandi sisu tihendades seda subjektiivselt veelgi ajamahukamana paista. Võib-olla vastukaaluks aegade muutlikkusele on Ester Mägi end sageli väljendanud ajatus instrumentaalmuusikas, kuhu toovad inimlikku mõõdet äratuntavalt rahvuslikud motiivid. „Müriaadfesti“ kontserdil kõlasid Mägi orkestriteostest ühed populaarsemad, „Vesper“ ja „Bukoolika“, EMTA sümfooniaorkestrilt Paul Mägi juhatusel.

Sumedas õhtumeeleolus algav „Vesper“ kisub vahepeal korraks rahva­pilliloo motiividel jalga keerutama õhutavalt tantsuliseks, ennustades selle kontserdi kavas talle sobilikult järgnenud „Bukoolika“ tulekut. Samal ajal kumab „Vesprist“ läbi dramaatiline alatoon, mis juhatab ühtaegu ka traagilise tekstiga lauludele, mis kontserdi lõpetasid. Nõnda sobis „Vesper“ kogu kontserdikava meeleolusid sisse juhatama, hõlmates ooperiavamängu moodi kõigi järgnevate vaatuste peamisi teemasid. Paraku sisaldaski orgaaniliselt kokku­sobiva ja hästi ülesehitatud kavaga Ester Mägi mälestuskontsert ainult eelmainitud teoseid ning jäi „Vespri“ majesteetliku sissejuhatuse järel liialt lühikeseks. Võib-olla samal ajal Tallinnas alanud PÖFFi mõjul kuulasin „Vesprit“ justkui uute kõrvadega ning tabasin end mõtlemast, et see sobiks väga hästi filmimuusikaks. Samalaadsed mõtted tikkusid pähe ka kepsakalt rütmikat „Bukoolikat“ kuulates: miks ometi ei pakutud „Kevade“ filmimuusika kirjutamist Ester Mägile? Nooruse reipust ja Eesti maastiku pastoraalsust on selles teoses küllaga ning mõistagi ka seost rahvalaulude ja -viisidega. Kõik see kokku annab kuulajale aimu Mägi teose sugulusest Veljo Tormise instrumentaalmuusikaga – mis ongi loomulik, sest tegu on põlvkonnakaaslastega, kes pealegi on mõlemad õppinud Moskvas professor Šebalini juures. Loodetavasti on Ester Mägi muusika võidukäik filmides alles ees.

Viimaks jõudis järg „Lauludeni Betti Alveri luulega“. Kontserdi algul peetud ettekandes mainis muusikateadlane professor Kristel Pappel, et Ester Mägi vaoshoitud natuuri arvestades on nende laulude tekstivalik üllatav ja kajastab tugevaid tundeid. Kes teab mis hingevaeva väljendas Alver kahe esimese laulu aluseks olnud 1960ndatel kirjutatud luuletustes, kuid kolmanda, 1942. aastal kirja pandud teksti sünni põhjus on selge: sõda. Kuidas ja miks kõnetasid just need luuletused teoste sünniaastal 1981 Ester Mägit, on mulle samuti teadmata. Kõnesoleva kontserdi lõppu paigutatuna on vokaaltsükli üks tõlgendusvõimalusi leinaline järelehüüe heliloojale endale. Teisest küljest võib laulukolmikut mõista koroonakriisi taustal, milles leidub piisavalt vastuolusid ja traagikat. Kolmikust viimasesse laulu „Puust palitusse“ on sisse kirjutatud kiigelaulule omane õõtse. Laul algab pealtnäha ilmsüüta hällilauluna, teises salmis on tunda rahutust, kolmandas ehmatust ja senise korrapärase rütmi segipaiskamist, neljanda salmi viimases reas naaseb taas hällilaulu õõtse, sedapuhku kangelast igavesele unele suigutades – justnagu kella tiksumine, mida elutraagika ei mõjuta. Metsosopran Helen Lepalaan esitas kurva ja kõheda loo regilaululiku stoilisusega ning see tõi taas meelde paralleelid Veljo Tormise loominguga, täpsemalt „Eesti ballaadidega“. Laulude puhul pakkus omaette elamuse Paul Mägi orkestriseade, mida ma varem ei olnud kuulma juhtunud. Tänu sellele avanes Ester Mägi algselt komponeeritud klaverisaate varjust nagu lehvikuvoltide vahelt värske ja kirev pillitämbrite vikerkaar, mis valgustas laulud välja hoopis teisiti. Kolmiku keskmise laulu „Linnud naersid“ orkestrisaade kõlas kohati minu kõrvadele ootamatult philip­glassilikult – sarnasus, mida Ester Mägi muusikast varem ei oleks osanud otsida.

Samal, 14. novembri õhtul tähistati „Müriaadfestil“ tagasivaatavalt veel üht kevadist, sedapuhku märksa rõõmsamat sündmust: Tõnu Naissoo 70. sünni­päeva. Tõsi, maestro ise viibis publiku hulgas ja lava täitsid EMTA üliõpilased. Enamik etteasteid olid veenvad, aga puudust tundsin säravatest hetkedest, mistõttu jätan selle kontserdi üksikasjad kajastamata.

Natuke samalaadses „las igaüks saab end pisut näidata“ vaimus kulges „Müriaadfesti“ viimasel õhtul EMTA black box’is nähtud lavakunsti osakonna XXX lennu lavastus „Jooks“. Oli küll huvitavaid hetki, aga lavastuse üldine pinge jäi liialt ühele tasandile, polnud kulminatsiooni/e ja katarsist ei tekkinud. Küll aga äratas imetlust tulevaste näitlejate mitmekülgsus nii akrobaatide kui ka muusikutena. Lavastuse kogu helikujundus loodi sel moel oma vahenditega ja välise abita. Sümpaatne oli ka see, kuidas black box’i lavaruum oli täielikult ära kasutatud: vahepeal jooksis või käis keegi ka lava kohal kõige kõrgemal platvormil, üles-alla roniti redelitest ja joosti trepist ning siseneti-väljuti eri ustest. Ehk tuleks kohati kasuks tegevuse intensiivsuse vinti veel veidi peale keerata, et tekitada kontrolli kaotamise ja kaose efekt nii liikumise dünaamikas kui ka helivaljuses. Selliselt tõusuharjalt ootamatult vaikusse ja liikumatusse langemine annaks mõjusa kontrasti, mida oli enamasti keskmise intensiivsusega tegevuse ja helitugevusega lavastuses vähe. Valgustugevuse kontraste märkasin küll, aga enamasti keskmiselt valjusti kõneldud teksti edasi andes võinuks kasutada rohkem inimhääle eri varjundeid, sosinaid ja karjeid ning näiteks eri tempos rääkimist.

„Müriaadfesti“ avaürituse ja lõpu vahele jäi EMTA kompositsiooni­tudengite uudisloomingu kontsert 16. novembril. Nii heliloojate kui ka esitajate seltskond oli rahvusvaheline ning komponeerimistehnikate ja kasutatud stilistikate palett oli samuti kirev, ettekandele toodud teoste ühiseks nimetajaks võib pidada kammerlikke esituskoosseise. Kavva oli mahtunud nii pandeemia ajal kui ka varem loodud teoseid. Sümpaatseima mulje jätsid Alise Bērziņa „Liktenis“ ehk „Saatus“ klaverile oma kompaktses tumemeelsuses, samuti Ryan Adamsi „un souvenir d’enul ed rialc“ viiulile, tšellole ja klaverile. Kuulama jäin ka Serhat Günay laule, aga tagantjärele on raske öelda, kas rohkem teoste või esituse tõttu. Bass Saba Bitarašvili jäi kõrva meeldiva pehme tämbri ja suure hääleulatusega, kõrgemad noodid jäid siiski kohati pisut „õhukeseks“. Tema nõrk koht oli ajuti liiga suure ulatusega vibraato, mis kuulaja tajumises kippus lõhkuma pikkade nootide fikseeritud helikõrgust. Nigarkhanim Suleymanova klaveriteosed autori esituses jätsid hea mulje selguse ja eri mõjutuste oskusliku sulatamise poolest.

Veel üks teos, sedapuhku audio­visuaalne, sisustas eraldi kontsertlavastuse sama päeva õhtul kell 9. Juan Fran Cabrera oli oma multimeediainstallatsioonis kasutanud projitseeritud videopildi alusena üksteise külge kinnitatud ja kompaktse kobarana black box’i lakke riputatud pappkaste. Pimedas ruumis rippuvate kastide murdekohad moodustasid otsekui mäetippe, millest videopilt liustikuna üle voolas. Aeglaselt kulgevale videopildile sekundeeris pika vältusega helidest koosnev väheste muudatustega seisundimuusika. Etendus andis hea võimaluse minna nii pildi kui ka enda sisse ja pani ajataju tunnikeseks seisma, pakkudes peale kunstilise elamuse või isegi selle asemel spirituaalset kogemust. Kunsti ja muusika roll keerulistel aegadel hingele tuge ja lohutust pakkuda on ilmselt ka praegu aktuaalne.