Pärast sõda said määravaks venekeelsed  õigustekstid. Eesti õiguskeel lähtus Nõukogude õiguse mõiste- ja terminisüsteemist ning matkis võimalikult täpselt vene keelele omast väljenduslaadi. Eestikeelse õigusterminoloogia tõsisema korrastamiseni jõuti alles 1970. aastatel, mil loodi terminoloogiakomisjon ja hakati koostama õigusterminite kartoteeki. Iseseisvuse taastamine tõi kaasa tormilise seadusloome. Muutusid õiguspõhimõtted: Nõukogude õiguse asemel orienteeruti  Euroopa õigusele. Olulisi seadusi tuli luua võõrkeelsete, sedapuhku saksa- või ingliskeelsete eeskujude najal või tõlkida. Küündimatu tõlke ja kehvapoolse sõnaseadmisoskuse tõttu muutus seadustest arusaamine suureks probleemiks. Õigusakti keelekasutus ja terminoloogiline täpsus said oluliseks kõneaineks. Olukord nõudis juristide ja keeleinimeste koostöö tihendamist. 1994. aastal alustas Justiitsministeeriumi  juures tööd keeletalitus, kelle ülesandeks oli seaduseelnõude keeleline läbivaatamine enne valitsusse saatmist. Loodi ka valitsuse õigusterminoloogiakomisjon, kelle häälekandjana hakkas 1995. aastal ilmuma Õiguskeel. Alguses komisjoni tegevuse kajastamiseks plaanitud bülletäänist sai pärast komisjoni laialiminekut 1999. aastal Justiitsministeeriumi õiguskeeleväljaanne, kus on püütud analüüsida nii terminoloogiakui ka keeleküsimusi ja hoida ülal asjakohast poleemikat. Tänavune on niisiis Õiguskeele viieteistkümnes ilmumisaasta.

Kui seni oli tegemist traditsioonilise trükiväljaandega, mis oli 2007. aastast paralleelselt üleval ka veebis, siis möödunud aastal muutus väljaandmise kord: artiklid avaldatakse nüüd kõigepealt elektroonilisena ministeeriumi kodulehel (http:// www.just.ee/23345) ning aasta lõpul koostatakse veebis avaldatud kirjutiste paremikust  trükikogumik. Õiguskeeles ilmunu põhjal on koostatud temaatilisi artiklikogumikke ennegi: „Õigus ja keel” (1995.–1999. a artiklite põhjal), „Keel ja õigus” (1995.–2004. a artiklite põhjal) ja „Õiguskeel 2005–2007”. Esimeses algselt elektroonilisena ilmunud kirjutistest kokku pandud valimikus „Õiguskeel 2008” on neli rubriiki: „Selge õigus”, „Mõisteid ja termineid”, „Keelekaride  keskelt” ja „Keelepoliitika”. Rubriiki „Selge õigus” on koondatud Õiguskeel 2008. Peatoimetaja Priit Pikamäe, tegevtoimetaja Aime Vettik, toimetajad Eneli Illaru, Taima Kiisverk, Maire Raadik, Virgo Saarmets, Karmen Vilms. Juura, 2008. 160 lk. 27. novembril 2007. aastal toimunud XV õiguskeelepäeva ettekanded, kus vaetakse õigusakti selguse tagamise väljavaateid ja jagatakse  kogemusi, kuidas parandada tekstide kvaliteeti. „Mõistetes ja terminites” on kõne all valmimisjärgus seaduste mõisted ja terminid. Enim tähelepanu on pälvinud praegu päevakohased pankrotialased õigusaktid. Vaadeldud on ka pärimisseaduse, tööõiguse ja keskkonnavastutuse mõisteid ning selgitatud mobiiltelefoni kasutamise võimalusi elektroonilisel hääletamisel. Pikem kirjutis käsitleb õigusakti, haldusakti ja kohtulahendi sisulisi erisusi ning  nende koostamise üksikasju. Keelerubriigis võrreldakse isikulist ja umbisikulist väljenduslaadi. Tõsi on, et õiguskeelele sageli etteheidetav umbisikulisus raskendab teksti sisu mõistmist. Artikli autor selgitab veenvate näidete najal, kuidas seda laadi „salapäratsemist” seadusteksti autoriteetsust kahjustamata vältida. Huvitav on ka Riigikohtus tehtud uuringu põhjal valminud kirjutis sõnade „ilmselt” ja „ilmselgelt” kasutamisest seadustes. Kirjutatud on  ka keelepoliitikast. Vabariigi 90. aastapäeva silmas pidades valmis 1934. ja 1995. aasta keeleseaduse võrdlus. Selle kõrval on artikkel, kus analüüsitakse meie keelepoliitika nüüdisseisu. Lähemat teavet „Õiguskeele 2008” kohta saab Justiitsministeeriumist, kes on ajakirja väljaandja. Kogumikku võib tellida Juura kirjastusest (tel 641 8519, e-posti aadress www@ juura.com) ja osta suurematest raamatukauplustest. Keda õiguskeele sees ja ümber toimuv  lähemalt huvitab, leiab raamatust tänuväärset lugemis- ja mõtlemisainest.