Moskva Suures teatris tõi „Carmeni” uue produktsiooni välja inglane David Pountney, 22. novembri etendus oli selle produktsiooni üheksas.
Pountney on Prosper Mérimée loo kaasaega kandnud ja sellega seoses mitmetesse stseenidesse omajagu vürtsi lisanud. Näiteks II vaatuse tegevus Lillas Pastia kõrtsis on viidud luksuslikku bordelli; IV vaatuse duetis esitab Escamillo oma fraasid otse härjavõitluselt lavale asetatud 14 teleaparaadi vahendusel, Carmen aga vastab talle lavalt; toreadoorid naudivad rahvahulkade tähelepanu rulluiskudel uisutades jne.
Vaatajal ei hakka kordagi igav, sest lavastuslikult on etendus liikuv, sellesse on pikitud modernsed ja ootamatud vürtsid. Hea tasakaalu sellele detailiderohkele lavastusele annavad kostüümid ja valgus (kunstnik Robert Innes Hopkins, kostüümikunstnik Marie-Jeanne Lucca, valguskunstnik Damir Ismagilov), põhitoonideks roosa, helesinine ja veripunane. Kohati meenutab see kõik show’d, vodevilli või telesaadet.
Tubakavabriku-esisel igavlevad sõdurid (Suure teatri lavastuses politseinikud), kes õrritavad sinna saabunud külatüdrukut Micaëlat. Viimane on sunnitud nende eest põgenema. Saabub don José, vabrikust valguvad tänavale sigaretitüdrukud, kelle suhtes José on täiesti ükskõikne. Hetkeni, mil ilmub Carmen, kellesse José esimesest silmapilgust armub. Hooletult heidab Carmen Joséle lilleõie, mille mees lummatuna põue peidab. Vabrikus puhkeb kaklus, Carmen arreteeritakse. Carmen lubab Joséle, et kui too laseb tal põgeneda, tantsib ta talle Lillas Pastia kõrtsis. Kirest hullununa lubab José Carmenil põgeneda, misjärel ta vahistatakse.
Angelina Švatška särav debüüt
20. ja 22. novembril debüteeris Moskva Suures teatris Carmenina Ukraina Rahvusooperi solist Angelina Švatška, kes on ka Eesti publikule hästi tuntud. Švatška on osalenud mitmetes rahvusooper Estonia lavastustes, laulnud nimiosa 2007. aastal Pärnu Endla teatri ja „PromFesti” koostööna sündinud projektooperis „Carmen”, saavutanud II koha IV Klaudia Taevi nimelisel konkursil 2005. aastal. Tema debüüt Suures teatris kujunes õnnestumiseks ning Moskva hellitatud ooperipublik võttis Švatška Carmeni hästi vastu. Švatška on ilusa tämbriga ühtlaselt voolav metso. Tal on mahlakas alumine register, sametine keskregister ja säravad tipud, lisaks väljatöötatud fraas ja suurepärane kantileen ning legato laulmise oskus. Braavohüüded kõlasid peale igat Švatška soolonumbrit, millest eredamateks kujunesid „Habanera”, „Seguidilla” ja II vaatuse tantsustseen. Kordagi ei eksinud Švatška stiililiselt, lauldes Carmeni partii selle ooperi esitamise parimat konservatiivset traditsiooni silmas pidades. Hea näitlejana sooritas ta edukalt mitmed väljakutsuvad meeletused, mis olid selles lavastuses Carmeni kanda. Ta nägi efektne välja ning jätkab loodetavasti Suures teatris nii mõnegi rolliga.
Lillas Pastia kõrtsi saabunud salakaubavedajad kutsuvad Carmenit ning tema sõbrannasid Mercédèst ja Frasquitat mägedesse kaasa. Carmen ei hooli sellest, ta ootab vabanenud Joséd, et talle tantsida ja teda armastada. Rahvas tervitab Escamillot. Carmeni jätab Escamillo esialgu ükskõikseks. José saabudes viib Carmen mehe kirgede maailma. Kõrtsi sisenenud leitnant Zuniga avastab end vastakuti Joséga. Josél ei jää üle muud, kui Zunigat rünnata ning seejärel koos Carmeni ning salakaubavedajatega põgeneda.
Don José, Escamillo ja Micaëla
Don José rollis laulnud Suure teatri esitenor Roman Muravitski on samuti korduvalt Eestis esinenud. Tal on suurepärased kõrged noodid – uhked, säravad ning fookuses. Ent nagu ka Eesti gastrollide puhul on juhtunud, kipub Muravitski etenduse alguses ebakindel olema. Nii ka Suure teatri „Carmenis”, kus tema esitus iga vaatusega üha paremaks läks kuni IV vaatuse duetini Carmeniga, mis oli esitatud maailmatasemel ja kus Muravitski ei jäänud milleski alla ooperiajaloo parimatele dramaatilistele tenoritele. Ülemine register kõlas tal suurepäraselt kogu ooperi ajal, samuti esitas ta kirglikult José aaria „La fleur, que tu m’avais jetée…”. Escamillot laulnud Eltšin Azizovil on võimas bariton, ent temalt oodanuks nüansirohkemat musitseerimist.
Carmen ei hooli enam Josést, tema südamesse poeb üha enam kirg Escamillo vastu. Mercédès, Frasquita ja Carmen laovad kaarte – Carmenile ennustavad kaardid surma. Mäekurusse, kuhu on varjunud salakaubavedajad, saabub Joséd otsiv Micaëla. Carmenit otsiv Escamillo reedab Joséle, et on naisest sisse võetud. Salakaubavedajatel õnnestub José ja Escamillo vaheline verevalamine ära hoida. Lõpuks lahkub José koos Micaëlaga, kuuldes viimaselt, et tema ema on suremas. Enne lahkumist tõotab ta Carmenile, et naaseb peagi.
Micaëlana esinenud Suure teatri primadonna Lolitta Semenina võlus publiku eelkõige III vaatuse aariaga, tema lüüriline sopran valdab hästi piano’t. Semenina Micaëla on lihtne ja lapselikult siiras, tulvil usku armastuse ja headuse võidusse. Huvitavad olid mõned ebatraditsioonilised fermaadid, mida Semenina selles partiis endale lubas ning mis tema rollikäsitlust rikastasid.
Kvaliteetse paari moodustasid ka Mercédès (Darja Zõkova) ja Frasquita (Jekaterina Vassilenko), kes saatsid Carmenit tema eksirännakutel.
Lihtsad tantsustseenid ja väljamüüdud etendused
Kogu lavastusele andsid aga sootuks teise värvi ja dimensiooni koor ning tantsurühm – koreograaf Beate Vollack oli pannud laval kõik tantsima. Liikumine ja show saatis iga koori- ja massistseeni. Tantsustseenid olid ehk teatrilava kohta harjumuspäratult lihtsad, ent seda suurem oli nende mõju.
Rahvas laulab kiidulaulu toreadooridele, Carmen lubab Escamillole, et saab tema omaks pärast võitu. Mercédès ja Frasquita hoiatavad Carmenit, et läheduses varitseb José, kuid Carmen ei hooli sellest. Hetkel, kui Escamillo astub areenile, saabub José, anudes viimast korda Carmeni armastust. Carmen keeldub ning José tapab ta noahoobiga südamesse samal hetkel, mil Escamillo areenil võidu saavutab.
Carmeni ja José lõpuduett oli hingeminev, kirglik ja dramaatiline, seda nii Švatška kui Muravitski esituses. See ei jätnud külmaks ning kujunes ooperi kulminatsiooniks.
Etendust hoidis koos dirigent Pavel Sorokin, kes pani Suure teatri kompaktse orkestri emotsionaalselt kõlama, säilitades samaaegselt konservatiivsuse, mis selle ooperi puhul sageli kaduma kipub.
Kokkuvõttes võibki öelda, et Moskvas on „Carmeni” lavastuses leitud hea lahendus, kuidas rahuldada nii konservatiivide kui ka uudsust armastavate ooperikülastajate maitset, mis omakorda tähendab hulgaliselt publikut ning väljamüüdud etendusi.
