Esimese ameeriklasena töötab juba kuuendat hooaega orkestri peadirigendina Andrew Litton (1959), kes on olnud Bournemouthi Sümfooniaorkestri peadirigent (1988–1994) ning Dallase Sümfooniaorkestri muusikaline juht aastani 2006. Tema käe all sai eelmisel aastal teoks Bergeni Sümfooniaorkestri debüüt Londoni festivalil BBC Proms, samuti on esinetud sellistes saalides nagu Amsterdami Royal Concertgebouw, Viini Musikverein ja New Yorgi Carnegie Hall. Nagu näitavad viimased esinemispaigad, on 250 000 elanikuga Bergeni linna orkester pürgimas rahvusvahelisele areenile ning Littoni juhtimisel jätkatakse teekonda esialgsete plaanide kohaselt vähemasti hooajani 2010/2011.
Kontserdi kava koosnes tuntuimatest heliteostest. Alustuseks kõlas Edvard Griegi orkestrisüit „Peer Gynt” op. 46, seejärel Felix Mendelssohni Viiulikontsert op. 64, kus soleeris taani viiuldaja Nikolaj Znaider (1975), ja kava teises pooles tuli ettekandele Igor Stravinski süit balletist „Petruška”. Andrew Littonit on tunnustatud eelkõige kui romantismiajastu teoste ning XX sajandi vene muusika tõlgendajat, küllap lähtus kavavalik sellest vaatepunktist. Ei saa salata, et publiku ootustele lisas pöördeid asjaolu, et külalisesinejaks oli orkester, kes esitas oma maa tunnustatuima helilooja Edvard Griegi loomingut.
Ühelt poolt mängib siin muidugi rolli orkestri pikk ajalugu ning traditsioonide keskel kasvamine, ent ei saa unustada asjaolu, et tänapäeval on orkestrite koosseis rahvusvaheline. Siinkohal pole erandiks ka Bergeni filharmoonikud, kelle ridades on nüüdseks esindatud 21 maa muusikud. Ning suur roll on dirigendilgi, kes määrab orkestris valitsevad jõujooned ja kunstilise suuna. Kõige selle juures on Griegi esituse autentsuse hindamine siiski täiesti võimatu ülesanne.
Okestrisüidi „Peer Gynt” esituses domineerisid õhulised ja mahedad kõlavärvid ning peensusteni erinevad varjundid dünaamikaskaala vaiksemal poolel, dramaatilisusele ja bravuurile pandi rõhku vähem. Teose faktuuri valitses orkester kerguse ja selgusega ning Andrew Littoni tõlgenduses olid esiplaanil lüürilised kujundid. Oleksin soovinud siiski tajuda dirigendi suuremat haaret ja tervikunägemust, sest kohati jäi puudu teoste sisepingest ning üldmulje kujunes liiga rahulikuks.
Igor Stravinski balletisüidis „Petruška” näidati küll mõnevõrra erksamat kõlalist palet ning karakteritaju, ent Griegi ja Mendelssohni teoste esitus oli Stravinski tõlgendusega võrreldes usutavam. „Petruškas” nappis Stravinski muusika esituseks vajalikku rütmilist impulssi. Kuigi Bergeni filharmoonikud mängivad hästi, puudub neil siiski säärane kõlaline intensiivsus, energeetilisus ja sugestiivne haare, mida võib kohata näiteks koosluse Berliini Filharmoonikud ja Sir Simon Rattle puhul, rääkimata mitmetest teistest maailma tipporkestritest.
Kontsert pakkus lisaks puhtale ja mahedale orkestrikõlale vaimustava viiulimuusika elamuse. Peab ütlema, et viimasel ajal on tipptasemel viiuldajaid Eestisse esinema sattunud päris mitmeid. Seoste värskendamiseks olgu nimetatud näiteks viiuldaja Julia Fischer, kes oli ajakirja Gramophone 2007. aasta artist, samuti Renaud Capuçon, Baiba Skride, Vadim Gluzman, Sarah Chang ja Akiko Suwanai. Kuulda on saanud mitmete haruldaste Stradivari ja Guarneri instrumentide esmaklassilist häält, mis on tänapäevases maailmas kujunenud viiuliteoste tippesituse lahutamatuks osaks. Eesti viiuldajatel selliseid instrumente teadaolevalt kahjuks pole.
Kõrgetasemelist rida täiendas sel korral poola-iisraeli päritoluga taani viiuldaja Nikolaj Znaider, kelle saavutus ei jäänud sugugi pelgalt ülimeisterlikuks viiulimänguks, mida teinekord imelastest võrsunud viiuligeeniuste puhul kohata võib (Sarah Chang). Znaideri rahvusvaheline tõus sai suure hoo sisse pärast võitu maailma mainekaimal kuninganna Elisabethi konkursil Brüsselis (1997) ning sellest peale esineb ta olulisemates saalides kõikide juhtivate orkestrite ja dirigentidega.
Seekordne Mendelssohni esitus kuulus väga kõrgesse klassi. Teos ei olnud üleromantiseeritud, selle asemel võis kuulda väga intelligentse muusiku poolt kuuldavale toodud kõlaliselt mitmeplaanilist ja seostatud tervikut. Erilisel kohal olid muusika liikuvus, viiulitooni laulvus ning fantastilised piano-tämbrid. Viiuldaja suhe muusikaga oli lugupidav, soe ja inimlik, muusikaline mõte kergesti jälgitav ja kaasahaarav.
Nikolaj Znaider ei taotle oma mängus maneerlikult täiuslikku ja veidi ühetaolist viiulikõla ühes kõikevarjutava massiivse vibrato’ga, puudub ka vajadus toretseva virtuoossuse ja bravuursete tempode järele. Peab ütlema, et kui ta laval seisab ning Fritz Kreislerile kuulunud Guarneri del Gesu (1741) instrumendist sooje ja mitmekesiseid tämbreid kuuldavale toob, on õhus elegantsi ning esiplaanile jäävad kõige endastmõistetavamal moel helilooja ja tema teos.
