Esitan retoorilise küsimuse: kes on ja kus asub see instants meie vabariigis, kes määratleb kultuurisündmuse n-ö kõrguse? Ei ole olemas enam ei nõukaaegseid kunstinõukogusid ega esinemistariifi ühiseid kriteeriume. Viimase puhul on kuuldavasti määrav, kas oled „välismaine” või „kodumaine” esineja. Ja igat liiki projektide puhul loeb vaid asjaolu, kui nutikas on ürituse produtsent rahaka sponsori leidmisel. On ju ka see aspekt, milline kultuuriosa kellelegi meist tundub olevat „kõrgeim”.
Kui keskikka ja ka pensioniikka jõudnud haritlane on harjunud vähemalt paar korda kuus külastama mõnda meie sõna- või ooperi- ja balletiteatrit ehk sümfoonia- või jazzkontserti ja seda koos näiteks neljaliikmelise perega, siis kas lugupeetud riigikogulased oskavad selle summa kokku rehkendada ja võrrelda nende inimeste sissetulekuga?
Kui me soovime, et meie rahvas oleks igas mõttes jätkusuutlik, siis peaksime natukenegi lahtisemate silmadega vaatama ettepoole – milline on järeltuleva põlvkonna silmaring ja vaimsus. Kaaluka ivaga sõnamängule „Ära loe raha, loe raamatuid” lisaksin tsitaadi P. Enneti sõnavõtust: „Teadusuuring näitab, et heal muusikal on südame-veresoonkonna tervisele sama soodne toime kui heal naljal” (EE 13. XI). Ja veel üks tõik – kui ühele meeldib oma füüsise vormishoidmiseks käia tennist mängimas, teisele ujumas, kolmandale korvpalli mängimas, siis milline neist aladest kuulub kõrgliigasse?
Ja nii on ka nn kõrgete kunstidega. Ei ole lihtsalt eetiline hakata kunstiliike võrdlema, teha määratlevaid otsuseid. Kriteeriumiks peaks olema professionaalsus ning usaldada tuleks iga ala asjatundjaid. Publikule peab jääma valikuvõimalus.
Enda kohta võin öelda, et alles hiljuti istusin endises Heliose kinos Madis Kõivu „Lõputul kohvijoomisel” põnevuse pärast lausa hinge kinni pidades ja näitlejatöid nautides. Kuid oli ka pärast vaheaega etenduselt lahkujaid.
Seega on antud teos, millest osasaamiseks tuleb tunda Eesti kultuurilugu, ühtede jaoks kõrgkultuur, osale aga mitte.
Õhtu ivaks suurepärased tegijad
Ja nüüd siis Cole Porteri muusikali juurde. 21. novembril 1934. aastal toimus „Nii on meil moes” esietendus Broadway Alvin Theatres ja seda mängiti 420 korda! Seejärel etendus see Londonis ja 1962 see muusikal taastati. Nimetatud teost on peetud George Gershwini „Porgy ja Bessi” kõrval tolle aja tähtsündmuseks. Cole Porteri meloodiad on lummavad oma kromatismide ja kaasakiskuvad jazzrütmikusega. Muusikali süžee on küllaltki triviaalne, kuid suhted inimeste vahel nii tüüpilised ning finantsprobleemide käsitluski äärmiselt aktuaalne – börs, aktsiate tõus ja langus ning maffia tegutsemine.
Cole Porteri muusikalidest „Suudle mind, Kate” ja „Can-Can” on osa saanud ka meie publik. Esimene oli Estonia laval 1966. aastal Udo Väljaotsa lavastuses Georg Otsaga peaosas (ülipopulaarseks sai tema esituses laul „Päeval-ööl” ja muidugi eri kooslustes duett „Wunderbar”) ning 1992. aastal Neeme Kuninga lavastuses Tõnu Karguga peaosas, kuid juba linnahallis. Teine neist Endrik Kerge lavastuses (ka koreograafia) Helgi Sallo, Katrin Karisma, Hans Miilbergi ja Voldemar Kuslapiga peaosades.
Ka antud õhtu ivaks kujunesid suurepärased tegijad! Lavastaja Andrus Vaarik kui suurepärane näitlejaloome tundja on osanud kõik tegijad viia ühisele nivoole, tegevus kulgeb tempokalt ja muidugi on tegelased valitud hea vaistuga.
Selles muusikalis on võimalus nautida Kaire Vilgatsi võimeid täies mahus. Karakterrollides on ta silma ja kõrva jäänud ju paljudel etendustel, kuid Reno roll annab talle võimaluse ka kogu oma vokaalse võimekuse teostamiseks. Tema näitleja värvipalett on nüanssiderohke kõnehääle tõttu äärmiselt varjundirikas ning äärmiselt julge ja võluv on tema tantsuline plastika. Vaid üks soov oleks helimeistritele (kui see nii „säästurežiimilise” helitehnika juures võimalik on!): kuna Kaire Vilgatsil on kõigi teiste osatäitjatega võrreldes tunduvalt mahukam ning kõlajõulisem häälematerjal, siis tuleks vist kasuks, kui tema soolonumbrite ajal väheke võimendust reguleerida. Selle hääle ülemtoone ei tohiks tehniliste vahenditega vaesestada.
Märt Avandi, kes tuleb ETV vahendusel meie kodudesse igal neljapäeval „Tuulepealses maas” ning on asunud võrdväärse tegijana selliste suurepäraste näitlejate kõrvale, nagu selles seriaalis näha, kelle muusikalikogemus vist algas muusikalis „Cabaret” (G. Malviuse lavastus), pakkus äärmiselt meeldiva elamuse nii oma laulmise kui ka tantsulikkusega. Üllatav, et nii hõivatud noor näitleja on suutnud tegeleda oma hääleharimisega sel määral – on kuulda head Sinatra ja Crosby stiilieeskuju ning sealjuures täiesti oma hääletämbri juurde jäämist, braavo! Siinjuures tahakski kiita ka koreograaf Kristin Pukki, kes on tabanud populaarse Fred Astaire’i ainuomast tantsustiili, suutnud selle omaseks teha näitlejale ning üldse rikastanud rühmatantsude sammustikku ajastu vaimus.
Suureks avastuseks sai tutvumine Kristi Roosmaaga Hope’i rollis: volüümikas hääl, äärmiselt hästi tabatud eelmise sajandi 20ndate30ndate Broadway muusikalide laulu- ning ka Gene Kelly tantsustiili sujuvus. Vahemärkusena: kuidas küll ajakirjandushaid nii märkimisväärse uudise maha on maganud, on ju see Pärnu neiu õppinud samas Broadway koolis, kus Hanna-Liina Võsa ja samuti seal ka juba tööd leidnud!
Nii Ines Aru kui Ülle Lichtfeldt olid omas elemendis: hea sõnavaldamine ja mõõdukus koomika pakkumisel. Tõnu Kark on muidugi persoon, kes leiab igast pebrehunnikust tera! See on vaimustav, kuidas ta oma umbmääraste viisikäsitlustega oskab publiku nii ümber sõrme mässida, et saal lihtsalt rõkkab elutervest naerust!
Seekordne orkester oli publikule nähtav jazzansambel, kes solistidele väga mõnusa fiilinguga sekundeeris. Gerli Tinni julge ja väga omanäoline glamuurikus kostüümides sobis eriti Kaire Vilgatsile.
Igal juhul näeksin meeleldi, et muusikalid elavad meie kultuuripildis edasi, sest meil on olemas äärmiselt suur tegijate potentsiaal. Küll aga loodan, et kuskil ja kunagi avaneb tegijatele soojem, väärilisem ja mitte nii suur ruumilahmakas. Tahaks kuulda paremat kõla tehnilist kvaliteeti ja näha lähemalt näitlejate nägusid, sest silm pidavat olema hinge peegel.
