Etrit Hasler
ole hea
ole mis sulle head teeb
ole mis sind heaks teeb
olgu vägi sinuga
vägi on hea
vägi on suur
naistele meeldivad suured
headele naistele meeldivad vägevad
sinule meeldivad naised
ole suur
ületa end
ole vaha oma sõrmede vahel
vormi end
saavuta vorm
armasta end selles vormis
armu vormi
armasta ilu
ole üks ilusatest inimestest
joo softdrinki bensiini asemel
joo endale tiivad
usu inglitesse
ole esoteerik
ole sihtgrupp
sea endale sihid
ära vedele vaid tõuse üles
tõuse varem üles
varem oli kõik parem
täna jookseb kõik liiva
ja kõik on perses
ja kõik kiruvad, et on perses
ja kõik lähevad vooluga kaasa
sest kõik vajavad voolu
voolu, mida tekitavad tammid
ja need tammid on sulle head
ole parem
mine vooluga kaasa
koli mere äärde
ole rohkem kui sa kannatada suudad
mine rahvamerega kaasa
vali oma lennukompanii
vali oma valuuta
vali oma sõltuvus
vali oma solidaarsus
vali trainspotting
vali elu
ela abordi nimel
tõmba ringi ja pidutse
helista oma piitsutajale
ja puudu töölt
ole valel ajal vales kohas
ära tee ruumi
ole kuri koer
ja lase end magama panna
maga sisse
maga välja
lase end lõdvaks
lase õhk välja
õhuta end
ole tühi kui õhk
saa tühjemaks, saa õpetajaks
tee end värvilisemaks
osta endale värvipliiatsid
tunnista taas värve
naera taas
pese taas kord oma hambaid
mine taas kord hambaarstile
lase oma palet paitada sõrmenukkidega
õgi endal juuksed peast
oled ju niikuinii vaid üks nazi
unusta oma minevik
otsi endale suunda
hakka rajaleidjaks
küpseta küpsiseid lõuna-aafrikasse
söö ise oma kuradi küpsiseid
õgi end täis
ole pealt paks
ole seest paks
paksuks teeb mcdonalds
ja mcdonalds on võim
haara sellest
ole siga
osta omale mcbacon
kirjuta sigadusi seintele
pane sead seina äärde
ja see paneb sul seisma
kujuta ette et oleksid popstaar
kujuta ette et saaksid staare panna
kujuta ette et ikka suudaksid veel
kujuta ette et ikka tahaksid veel
uncle sam küll tahab sind
sest uncle sam tahab sulle vaid parimat
uncle sam tahab vaid parimaist parimaid
ja uncle sam on tõesti see kõige viimane
kujutle et oleksid viimane inimene maailmas
kas maailm oleks siis süüdi selles
ela maailma jaoks
võta tal käest
loe talle head-ööd-jutte ette
öö on hea
ööjutud on head
lõpp hea kõik hea?
ei
jõua lõpuni
jää viimaseks
jõua otsuseni
ole halb
(tõlkinud Aija Sakova, Asko Künnap.)
NÄLG
Tobi Hoffmann
ma kohtasin
tõelist inimest
kaela ja käte vahele
langes ta mulle
kui otse taevast
või tähtedelt
kerkis pinnale tõusust
ujus mulle vastu
ma tõmbasin ta oma paati
pakkusin talle sigaretti
ja ta suitsetas
võttis mult aeru käest
vaatas mulle õrnalt otsa
enne kui mind vette tõukas
<see oli kord inimene>
ütles mees minu kõrval
ja lõi aupaklikult risti ette
tõelist inimest
kantakse hauda
ikka ja jälle
tema elu
piltides kui <shot>
märterlus
<the big picture>
suur mälestus
aukartus
selle suuruse ees
kirjutatud elulugudesse
kirjutatud nägudesse
pärandusi hinnatakse kõrgelt
pärandid antakse edasi
õpetusi tuubitakse ja kantakse edasi
sõnas ja pildis ja helis
tuhanded järelehüüded
kiitus- ja leinakõned piiblipikkuses
saksa araabia inglise
prantsuse flaami ja aafrika keeltes
valjuhäälsed surmalaulud
kui ühest kõrist
elule nagu valatult
mida nad talle järele hõiguvad
hõiguvad nad järele igaühele
nende sajatused nende ettekuulutused
nende semireligioossed hüüatused
järelehüüded laimuni
kutsutud võtavad sõna
kriitiliste analüüsidega
kuivalt kainelt ja jahedalt
sotsioloogid ja ajaloolased
psühhoanalüütikud
popteoreetikud
ja läbikukkunud kolumnistid
haistavad mahlakaid lugusid
ainet järgmisteks raamatuteks
uuteks filmideks
ühe elu draama
<lõpus võitis ikka vähk>
kapitalism kunst või naised
kõik need jutustamata lood
vabrikuvärsked ja trükisoojad legendid
vürtsitatud sensatsioonihimuga
ja omaksed
seisavad lõtvade pisaranäärmetega
vee- ja tatiloigus
ulatavad veel kord
teineteisele taskurätte
enne kui nad esimestele lepingutele alla kirjutavad
igast surnust
saab veel
paar anekdooti välja väänata
halvasti kirjutatud päevikuid
või pooleldi vanadusluulet
ühe voodiloo vaimustuse
memuaarid miljonites eksemplarides
<me myself and i>
<mu metsik lõbus elu>
minu enda sõnades
tema enda sõnades
nende endi sõnades
meie endi peades
istub võibolla üks tõeline inimene
ja kirjutab oma lugu
ma näen end tantsimas
näen trampimas
ema teresade peal
che guevarade peal
madonnade ja maradonnade peal
ma sülitan john lennoni põrmule
ma näen end tantsimas tema laulude järgi
ma näen end tantsimas surnutega
ma loen nende lihast
nende elututest kudedest
leian ma osa asjade olemusest
tunnen et elan veel
ma kogun nende luud
ja ehitan nendest
uued surnumajad
mitte maailma jaoks
publiku jaoks
tõeline inimene on väike
on raamatukaante vahele pakitud
pilti lõuendisse suletud
tundmatuseni moonutatud
elavad silmad
kadunud lehemetsa
hääl kahe ajaleheartikli
rea vahel
sõna sõna sõna sõna kõrval
nimi kujund
meenutamise struktuurid
mulle meenutatakse midagi
miski meenutab mulle sind
tõeline inimene
the real inimene
mis see on
mida ütleks tõeline inimene selle kohta
too vana hea
vanast heast ajast
vanadest headest raamatutest
<me oleme ju kõik vennad> ütleb ta
väsinult rähmaseid silmi hõõrudes
<ja kus olen mina?>
küsivad talt tema õed
ja nende naeratus on kivistunud ja hall
kontidesse ja juustesse
koguneb lupja
leheküljed on pöördunud
visioonid on hüvasti jätnud
olid asendatavad ja mööduvad
nagu sina
minu väike maailmapilt
minu väike maailm nii pehme
minu väike inimpilt
ma olen tõeline inimene
ma olen ka inimene
olen ka ainult inimene
olen pilt inimesest
ma kohtasin
tõelist inimest
<kergesti kõdunev bioloogia- ja
religioonitarind>
riivasin tema keha
haarasin korraks tema pilgu
kuulatasin tema häält
sügav ja rahulik ja monotoonne
kuidas tema suu vormis sõnu
huulte liigutused
ja ma ei tea
kuidas ta räägib
kui ta väsinud on
kuidas ta ennast liigutab
kui ta üksi on
kuidas ta välja näeb
kui ta õnnelik on
ja kui ta õnnetu on
oma väikest päeva
kannab ta enda ees
ja midagi temas
meenutab mulle sind
<sellest vähesest jeesusest
saad ka kord lahti>
ütleb tõeline inimene
ja ma usun teda
ja ma ei usu teda
ja üks teine räägib jumalaga
ma ei tea
mida jumalale öelda
jumal ei ütle midagi
ma küsin jumalalt
<the real inimene>
mis see on
mis see on
üks inimene
kes see on
ja kes veel mõtleb temale
ma mõtlen
ikka veel
sinule
sinu hirmule
sinu laulule
suurele peole
nagu ka piltidele
ühest vanast loost
mis ühest suust kuuldud
tuttav hääl
ikka sama lugu
ma mõtlen sinule
nagu näole
ühes unenäos
minu peas
ja ta tuleb ikka ja jälle
nagu inimene
kellest lahti ei saa
nagu janust
nagu hirmust
nagu ihast
nagu näljast
sinu nälg
on kustutamatu
(tõlkinud Triin Tähema, Triin Soomets.)
DEFRIGERAT (poem in progress)
Wehwalt Koslovsky
pole enam õlle
isegi külmkappi mitte
tühjade pudelite tarbeks
suitsud on läind
raha ka
münditopsik
seisab juba ammu tagurpidi
padjal
mu kõrval
pisike
magamas
vähemalt
ma mõtlen hölderlin
vaid lapses on vabadus
ja võtan välja viimase peotäie rohtu
sellest
mis kunagi oli sokk
niipalju armupalakest peab ju olema
kui enam telekatki pole
väljakolimisest saadik
kahksa nädala eest
söögi tegemine
võimatu
taaskord
sest gaasimeest ootan
ma ikka veel
varsti mul polegi teda enam vaja
siis söön omaenda mune toorelt
ja muud mis must alles jäänd
seni
olgu aeg mulle armuline
seni majandan end lihtsalt edasi
päevast
päevast
päevast
öhe
ja edasi
ja edasi
ja ikka edasi
kuni must pole enam midagi majandada
minust
minust
mu enda pankrotihaldurist
ning mu keha
selle
minu pankroti
reaalne mass
pluss vaim
pluss hing
lõpuks
lõplikult
täienisti ja totaalselt
kogu oma täiuses
saab likvideeritud
ei nime
ega numbreid
padjal
mu kõrval
pisike
magades
nii nagu enne
bon chance
mon frere
nüüd kiiresti
piip suhu
kiiresti sisse hingata
sügavalt
kakskümmend üks
kakskümmend kaks
kakskümmend kolm
kakskümmend neli
kakskümmend viis
jap
ning aeglaselt välja
hästi aeglaselt
kuni kopsuvatsakesed lõhkevad
ning karussell peas
enam ei pöörle
ning kuni maailm peatub
kogu
suur
maailm
ning kõik
täielikult
kuni punetavad mu silmad
on väljakannatatav
ma seon end lahti
aja rattalt
ja vajun vaikselt tagasi
patja
mu kõrval
pisike
kiire liigutus
ripsmete välgatus
väike naeratus
siis jälle kadund
naeratus
magusam kui suhkrutükk
läbi ja läbinisti
ideaalist läbi immutatud
nii ehe
nii puhas
nii et
kogu maailma kadedus
peab ta säras tuhmuma
ohh
inimene on jumal kui ta näeb und
nii pidin ju ka mina jumal olema
kuna ma lihtsalt unustasin
kuidas on
näha und
kuid kes unustab
see määratakse
jälle mäletama
nii ka mina
tean ühel päeval jälle
et see süda ei löö mitte ainult
kuna ta on liiga noor
et enda üle kohut mõista
ja siis see kell randmel
tasane piiks
silmad enam ei puneta
tagasi pöördunud
reaalsuse
magamistuppa
viimane pilk
viimane südametunnistus
läbi uuritud
nagu päevatöö
nagu tekk
on sirgeks tõmmatud
mu lõua alla
veel vaid tuli kustu
uinu ja näe und
mu pisike
homme
mu pisike
homme
on uus päev
(tõlkinud Aija Sakova, Jürgen Rooste.)
AHOI, AHOI, MITTE KURVASTADA Jan Off
Pärast seda, kui olime lasknud oma ainevahetusmootoritel tund aega üles soojeneda, saabus aeg teele asuda.
Pidime minema kolonnis lähedal asuvasse peatusse, kolonnis sisenesime ka trammi nr. 3 tagumisse vagunisse. Nelikümmend lõngust, keeldumise märk laubale lõigatud, mikrokosmoses nimega trammivagun ? arusaadavalt pole siin ebaküpsel karakteril raske upsakuse küüsi langeda. Mitte et oleks läinud tõesti mainimisväärt tülitamiseks, kallaletungidest rääkimata. Meie nägemisest piisas, et lasta ülejäänud reisijates idaneda sisemisel soovil võimalikult ruttu nähtamatuks muutuda. Kes ei silmitsenud oma kingi, jõllitas sellise intensiivsusega aknast välja, justkui marsiks tänaval sadakond alasti kisakooritüdrukut. Ja selline käitumine muidugi kaunistas härraseid. Sest loomulikult oleks ju iga kell võinud midagi inetut juhtuda.
Selliseid grupireise võib igale kasvueas noorukile ainult südamest soovitada, koos tervisliku portsjoni suurushullustusega aitavad need kergendada paljusid eakohaseid alandusi ja nendest tulenevat võimetuse tunnet. Ja nii nautisin minagi sõitu, kuni mingil hetkel hakkas lõivu nõudma tarbitud õlu.
Kui Melzer poleks just sel momendil avaldanud olulist infot, poleks mu põie appihüüded mind eriti närviliseks teinud, kuna lõpp-peatus polnud enam kaugel.
Melzer ütles: ?Meil tuleb siva teha. Buss Hondelagesse sõidab kohe välja. Ja meie peame veel üle selle ristmiku??
?Aga ma pean vett laskma!? esitasin ma vastuväite.
?Tjah, mees, järgmine buss läheb alles tunni aja pärast.?
?Lase trammi, kui sa muidu ei saa,? leidis meie taga pingi hõivanud Schmentrik.
Nõuanne Schmentriku seenetanud suumulgust kõlas nagu käsk, ja kontserdi algusest ma küll ilma ei tahtnud jääda. Kuid kas oli see piisav põhjus pisimast inimene olemise nimetajast üleastumiseks? Siin, laia avalikkuse ees??
Heitsin pilgu enda ümber. Meie lähimas naabruses istusid kaks kohustuslike kapottkübaratega pensionäri, kelle pingutatud sõjaväelik kehahoid reetis selgelt, et nad ei soovinud lasta endid trammi sisenenud plebeide poolt endast välja viia. Tagapool istus üks viiekümnendates naine, kes surus enda ligi poolt tosinat kilekotti. Temast paremale jäävatel istmetel paarike, kes keeldus ümbritsevast intensiivse süljevahetuse abil. Naiste osakaal vähenes alles vaguni tagaosas ? langedes seal rõõmustaval kombel isegi nulli ligidale. Ainsad eristatavad reisijad seal olid kootud mütsiga türgi vanapapi ja kutt, kelle punavalgeruudulise särgi alusel võisin järeldada, et ta tudeerib masinaehitust. Selles elutus nurgakeses pidi saama võimalikuks pissimistungi vaba vallandumine.
?Lase mind,? ütlesin ma, trügisin Melzerist mööda ning läksin mõõdetud sammul tagumise ukse juurde. Platseerusin alla viivate trepiastmete kohal, avasin luku ja valmistusin muundama põletavat häda hunnituks kerguseks.
Juba rajask
i läbipaistev juga endale teed pleksiklaasi suunas, kui tramm korraga kiirust vähendas. Hopsti, ega?s me ometi peatusele lähene? Nägin end juba sisenevate reisijatega vastamisi. Kuid pulsi langemiseks piisas ühest pilgust välja. Meie sõitu häiris vaid valgusfoor.
Ainuke rumal asi, et punane tuli kehtis ka sõiduautodele. Otse minu kohal seisatus metallikhall sportauto, mille rooli keeras hingemattev blondiin. Hüüdsin appi kõikvõimalikke mulle teadaolevaid ebajumalaid, anusin neid kirglikult, et nad tõmbaksid kübarast midagi, mis juhiks tähelepanu kõrvale, näiteks mõne liiklusõnnetuse koos kauni ohvriga. Kuid juba pööraski iludus oma filigraanselt töödeldud peanuppu, heites minu suunas igavleva pilgu. Tundsin sisemist soovi ümber pöörata, kuid minu taga istus türgi papi ja ma ei saanud talle ometi saapasse pissida. Seetõttu piirdusin nii häbeliku kui ka kasutu veerandpöördega vasakule. Huvitu ilme minu vaatajanna näos, mis ? tahaksin siinkohal seda veel kord rõhutada ? asus minust vähem kui kahe meetri kaugusel, moondus jahmunud vastikustundeks. Püüdsin naeratada, kuid blondiin samaga ei reageerinud. Selle asemel edastas ta märkuse kõrvalistmele, tõenäoliselt umbes midagi sellist, et ?kuule, jälgi seda purjus jobu seal!?
Järgmiseks kerkis mu vaatevälja veel üks naisepea. Seega oli minu purskavat tilli vaatavaid silmapaare korraga kaks.
Kui tramm lõpuks kohalt võttis, pidid mulle õnnetundest peaaegu pisarad silma tulema. Kuid tuleproov polnud läbi. Ka sportauto oli saanud loa edasi liikuda, nüüd veeres see trammi kõrval ja trammiga väga kenasti samas tempos ? justkui tulnuks tal kaitsta mõnd presidendilimusiini.
Oli ülimalt selge, miks nood tibid gaasipedaalist keeldusid. Neile oli asi hakanud tasapisi lõbu pakkuma, nad karjusid ning rõkkasid nagu kaheksa-aastased konna täis puhudes; kusjuures kõrvalistmel sõitja paistis eriliselt silma; ta ei jätnud kasutamata ühtegi vulgaarset ?esti. Pole aimugi, kuidas neil kogu selles saginas õnnestus veel kirjutada üks sedel. Igal juhul kleepus silt mingil hetkel juba vastu aknaruutu, läkitades järgmise, musta Eddingiga kujundatud küsimuse: ?Kas sul oli mingi õnnetus või kasvab see ikka pikemaks??
Ja siis sai see ? Issand olgu kiidetud! ? lõpuks läbi. Viimase tilga jätsin trussikuisse (küll ema korda teeb) ja hiilisin murtult oma kohale tagasi.
Melzer tervitas mind tunnustava irvega.
?Hästi panid, vana. Sa panid päriselt sellesse kuramuse trammi. Sa oled ikka lõpp kõva mees.?
?Ah, persse. Oleme me punkarid või kindlustusagendid??
Jäägu minu võõrutusnõustaja uurida, kas jõin end kontserdil just selle vahejuhtumi tõttu maani täis. Fakt on, et ekslesin hilisel tunnil Hondelage noortekeskuse ruumides verise lõustaga ringi ja palusin raske keelega kõigilt, kel õllepudel käes, väikest sõbralonksu.
Aga sellest kuulsin alles telefonis.
(Tõlkinud Liina Sumberg, Jan Kaus.)