Muusik Olev Muska (2020. a juunis Austraalias):
„Veljo 62. sünnipäeval seisin temaga Kolga lahe kaldal, ta omas kodus Kaberneemel. Vestlus oli hundikangrutest, esivanemate sammaldunud sängidest, külakiigest, lubjakivist ja liustikest, mitte aga muusikast. Aga Tormise muusikaline looming pärineb just sellest kõigest. Minu jaoks seisnes tema meisterlikkus just selles, kuidas ta oma rahvalaulutöötluste kaudu oskas nii ulatuslikult, suurejooneliselt ja teravalt väljendada kõike, mida tähendab südames olla täies eesti vaimus.“
Dirigent Aarne Saluveer (2020. a mais):
„Kõlab ehk veidi pööraselt, aga mulle on tundunud, et Tormis on poolinimene/pooljumal või midagi sellist. See, kuidas ta oma nõukale märkamatute sõnumitega hakkas äratama ja toitma rahvuse enesemääramisusku, on mingi eriline Ärkamisaeg.“
Helilooja Pärt Uusberg (2020. a mais):
„Kui mõtlen tema loomingu peale, siis mulle on kuidagi tundunud, et sellele on isegi mõneti kasuks tulnud tema siit ilmast lahkumine. Arvan, et seda küll hinnati kahtlemata ka varem, aga nüüd on sellele vähemalt minu jaoks lisandunud veel mingi eriline jõud. Enam ei ole ju meie seas inimesena Veljo Tormist, vaid ta vaim kajab vastu tema loomingus. Üha enam kuulen Tormise muusika helides peegeldumas Eestimaa loodust ja meie maa vaimu. Pean küll vägagi lugu tema regilaulu seadetest, aga tänasel päeval olen üha enam hakanud imetlema nii-öelda originaalloomingut, milles kuulen ehk isegi veel enam Eestimaa looduse ja vaimu peegeldust.“
Mimi Daitz, raamatu „Veljo Tormis. Ancient Song Recovered“ autor (2020. a juulis):
„Tervitused New Yorgist Veljo Tormise 90. sünniaastapäeva tähistamise puhul. Eestlased austavad Tormist tema erakordse muusika pärast, kuid samuti rahvale tema iidse kultuuripärandi tagasitooja erilise rolli pärast. Mitte-eestlastele on aga tema muusika see, mis kõneleb, isegi kui nad vägagi tõenäoselt ei mõista sõnagi eesti või mõnda teist soome-ugri keelt. Koorimaailmas peavad paljud teda XX sajandi teise poole kõige olulisemaks kooriheliloojaks. Üks näide Tormise positsioonist on seegi, et ajavahemikus 2006–2017 kaitsti Ameerika ja Suurbritannia ülikoolides viis tema muusika teemalist doktoritööd.“
Dirigent Tiia-Ester Loitme (2020. a juulis):
„Kui Gustav Ernesaks rääkis kogu aeg, et vaikimine kuld ja rääkimine hõbe, siis Tormise lause, mida ta tihti pomises, oli „oh viibi, kaunis hetk“. See juhtus siis, kui salvestamine hästi lõppes või kontsert läbi sai.
Tegelikult oli Tormis väga õrnahingeline. Natukene nagu erak, natukene nagu metsamees või metsakaru, samal ajal võib-olla ka meremõtteline mees. Teda iseloomustas jonnakus – visaduse jonn – ja sihikindlus, soov asjad lõpuni viia.
Ma armastan tema muusikat, ma armastan tema visadust, ma armastan õunapabulaid, mida ta tõi tüdrukutele, ma armastan seda, et ta armastas teha meile muusikat.“
Dirigent Olev Oja (2020. a juulis):
„Veljo leidis oma näo rahvalaulu väljendamiseks ja see on see, millega ta on meieni jõudnud ja millega ta meiega jääb. Eks tal oli oma nägemus meid ümbritsevast ja selle nägemuse kandis ta loomingusse. Oma heliloominguga ta tähtsustas kõike seda, mida meie eesti rahvas on vanast ajast väärtuslikuks pidanud.“
* Väljavõtted Veljo Tormise virtuaalkeskusele saadetud tervitustest.