Muusika ja televisioon on kokku kuulunud nähtavasti sellest ajast saadik, kui leiutati televisioon. Esinemine tele-ekraanil oli artistidele ennekõike reklaam iseendale, oma uuele loole ja albumile või singlile. Ühesõnaga, populaarsuse võitmise eesmärk oli sellesama populaarsuse monetariseerimine.

1950. aastatest alates väljendas läänemaailmas rahalises vääringus populaarsust plaadimüük, idablokis aga kontsertide külastatavus. Idabloki muusikud üldjuhul plaadimüügiga raha ei teeninud ja peamine sissetulek tuli kontsertide honoraridest, kuid televisioonis esinemine aitas tekitada ka huvi kontserdikorraldajate seas. Näiteks Nõukogude Liidus tähendas edukas Kesktelevisioonis esinemine kontserdipakkumisi üle riigi vähemalt aasta jooksul. Bändide esinemine televisioonis oli pikka aega lavalise esinemise kopeerimine: põhimõtteliselt oli see filmitud minikontsert, kus parima heli saamiseks esineti enamjaolt fonogrammi abil.

Kui tabati ära, et noored inimesed huvituvad muusikast, siis hakkasid telejaamad võtma programmi ka muusika- ja noortesaateid, kusjuures noortesaadetes oli muusikal kandev osa. Siin pole isegi vahe riigikorras, sest millalgi, ehkki hilinemisega, tõid muusika tele-eetrisse ka sotsialistlikud maad. Sotsriikide televisioonis näidatavad muusikaprogrammid olid kapitalistlike riikide analoogidest vähem variatiivsed, kuid mitte palju – eetriaega said enamasti tuntud peavooluartistid või tõusvad nimed. Kui võrrelda näiteks Nõukogude Liidu populaarset muusikaprogrammi „Kutsuv tuluke“ brittide saatega „Old Gray Whistle Test“, siis nende peamine olemuslik erinevus seisneb selles, et Nõukogude televisioonis muusikud kaamera ees ei suitsetanud. Lääneriikide telejaamade muusikasaadete sisus toimus suur murrang 1970. aastatel, mil hakati eetrisse laskma uusi ja sel ajal revolutsioonilisi muusikastiile nagu reggae, punk ja new wave.

Millal täpselt hakati tegema muusikavideoid, s.t kontserdi imiteerimise asemel võeti üles lühifilm, on mõnevõrra ebaselge. Esimese muusika­video au kuulub paljude arvamuse järgi ansamblile The Beatles, kelle 1964. aasta klipp loole „Can’t Buy Me Love“ filmist „A Hard Day’s Night“ ongi nii mõneski historiograafias see esimene õige muusikavideo. 1970ndate lõpus tehti videoid mõlemal pool raudset eesriiet, ehkki klippe ei kutsutud muusikavideoks, vaid näiteks promofilmiks. Seega, video eesmärk oli siiski bändi, selle loo või üllitise reklaam. Loogilise tulemusena sai videost mingil ajal üks tähtsamaid muusika tarbimise, levitamise ja ka tegemise vorme ning 1981. aastal tuli New Yorgis eetrisse MTV, mis andis muusikavideole revolutsioonilise tähenduse. MTV ei olnud esimene muusikavideoid mängiv kaabeltelevisioon ega olnud omal ajal ka ainuke omataoline. MTV tõi muusikavideo peavoolu muusikakultuuri, muusikavideost sai ühtaegu kunstivorm ja artisti turundusvahend. Peavooluartistidest on paljud oma karjääri alguse võlgu just hästi tehtud videole, mida MTV võttis vaevaks pidevalt näidata – Madonna ja Michael Jackson on siin vahest kõige väljapaistvamad tuntud nimed, keda me nähtavasti ilma videokultuuri tõusuta pooljumalaks ei peaks. Muusikavideo sai nüüd muusika tegemise osaks ja artistid hakkasid seda üha tähtsamaks pidama, näiteks Kurt Cobain olevat ise kirjutanud Nirvana videote stsenaariumid ja olnud ka toimetamise juures.

MTV mõju endiste sotsialistlike maade muusikakultuurile on pärast idabloki kokkuvarisemist raske alahinnata. Ühtäkki oli salapärane ja kättesaamatu lääne muusika korvitäite kaupa kättesaadav ning MTV tõi koju kätte ka muusika visuaalse ja elustiili külje. Eks see oli paras ehmatus ja eufooria, kui kõik need nimed ja viisid meile ekraanilt erksates värvides vastu vaatasid. Seetõttu me vahest kõik tol hetkel ei taibanudki, et 1990ndate alguseks oli MTV juba suhteliselt igav popmuusika turundamise masin. Päevases rutiinses rotatsioonis oli paarkümmend videot ning ilma muusikauudiste ja vaheklippideta, mis samuti kordusid, oleks üldmulje olnud suhteliselt nüri. Retrospektiivselt olid isegi alternatiivse maiguga programmid – kas või hiphopile pühendatud „Yo! MTV Raps“, metal’i-keskne „Head­bangers Ball“ ja „alternatiivmuusika“ erisaade „120 Minutes“ – keskendunud siiski peavoolu plaadifirmade artistidele. MTV on muusikavaliku ja programmide kokkupanemisel alati lähtunud müügi­statistikast, s.t millised žanrid ja artistid müüvad kõige rohkem plaate. Sellest lähtuvalt on kanali poliitika ka pidevalt muutunud. Põhjus, miks MTV ja teised sellesarnased kanalid alla käisid, ei olnud muusikavideotes endis – nad olid liialt panustanud reality show’dele ja elustiilisaadetele, mis teatud ajal kaotasid oma aktuaalsuse.

Muusikakanaliaegsete videote puhul tasub tähele panna, et neil on teatud elustiili- ja attitude’i-moment – midagi, mis pani vaatajat ennast loo, bändi või tema kuvandiga seostama. Kuna muusika­kanalitesse jõudnud videote taga oli professionaalne meeskond, siis võib seda pidada teadlikuks vaatajatega manipuleerimiseks, ent nii need asjad olid. Ühel juhul oli videostaar ka stiiliikoon (Madonna, Pantera), teisel juhul kujutati videos „tavalise kuulaja elu“ (Oasis, Sonic Youth), kolmandal juhul oli tegemist sotsiaalkriitikaga (Pulp, Nirvana) või viis video kuulaja ulmemaailma (enamik metal’i-videotest).

Muusikavideote maailm teisenes koos interneti tuleku ja tehnika arenguga. Järjest lihtsamini on võimalik teha ise video ja see maailmale vaatamiseks üles riputada, näiteks Youtube’i. Teatud mõttes sarnaneb olukord muusika levitamise arenguga: kui enne oli filtriks plaadipood, kuhu muusika kokku voolas, siis tänapäeval on muusika kättesaadavus hajunud allalaadimis- ja voogedastusplatvormide vahel. Huvitav on see, et muusikavideo ise ei ole kadunud. Küll on aga lonkama hakanud videote näitamine televisioonis. Näiteks Eesti telekanalites ei olegi enam pärast ETV „TOP 7“ lõpetamist enam muusikavideote näitamisele keskendatud saadet. Põhjus on demograafiline: peamine muusika­videote tarbijaskond ei vaata televiisorit. See on põlvkond, kes kuulab muusikat enamasti loo, aga mitte albumi kaupa. Jälle võib tõmmata paralleele muusikaga: kui „vanal heal ajal“ oli kontserdi mõte panna inimesi plaate ostma, siis nüüd on plaadi mõte tuua inimesi kontserdile. Tänapäeval ei ole muusikavideo eesmärk reklaamida toodet, vaid artisti. Video keskmes on artist või bänd, nende imago. Kui Youtube’is ringi vaadata, siis leiab hulganisti videoid, mille tegemise kallal ei ole eriti vaeva nähtud: paarist eri rakursist üles võetud artist esineb tühjas saalis, tehasehoones, varemete vahel vms. Hea on, kui esinejad kannavad ühe video jooksul erinevaid riideid, aga see pole kohustuslik. Teinekord on videos ka mingi minimaalne kunstipärane taotlus, hea näide on siin kas või Väike PD feat. Oleg Kosjugin & Dew8 hiljutine video „Matusebüroo“.

Tehnika areng on teinud võimalikuks, et mingisuguse muusikavideo suudab igaüks hea tahtmise korral kokku nikerdada. Teisalt on areng toonud kaasa selle, et nüüd tehakse hulganisti muusikavideoid, mille tase on küsitav ning ühes või teises aspektis oleks vaja olnud asjatundja abi. Glamuurset kvaliteetvideot saab tänapäeval lubada endale megastaar, kes palkab professionaale igasse tööetappi, ja eks selliseidki veel leidu (hea näide on Beyonce). Väga vähe on artiste, kelle video on omaette minifilm (vaata Peterburi ansambli Leningrad videoid!).

Muusikavideokultuur on täiesti demokratiseerunud, igaüks võib ise otsustada, millisele loole milline video teha, sest on vahendid nii selle tegemiseks kui ka näitamiseks. Kui vaadata algaja artisti seisukohast, siis see on nagu omal ajal oli mp3 tulek: nüüd on muusika ja ka video igaühele kättesaadav, ent institutsionaalsete filtrite kadumisega kõigub kvaliteet aina enam.