Eesti Keele Instituudi Sõnaveebi eelmisel nädalal avalikkusele tutvustatud uues versioonis leiab kasutaja üle 60 oskussõnastiku, sinna on otsast hakanud jõudma ÕSi soovitused ning umbes 1000 sagedama sõna juurde on lisandunud mahukas sünonüümivalik. Samuti pakub Sõnaveeb nüüd kindlamat tuge eesti keele kui teise keele õpetajale, õppevara koostajale või kirjastajale.
Nööbile pintsak külge
Oskuskeele edendamise võlust ja valust on räägitud omajagu. Peaaegu mitte keegi ei ole vastustanud põhimõtet, et „eesti keele kestmiseks kiiresti arenevas maailmas on vaja luua omakeelsed terminid kõigi uute nähtuste kohta kõigil elualadel, meditsiinist ja tuumafüüsikast kuni sõjanduseni välja“, nagu selle on sõnastanud vana kirjakeele uurija Kristiina Ross.1 Tema artiklis käib jutt oskuskeele raskustest eesti kirjakeele algusaegadel XVI ja XII sajandil. Tänapäeva terminitöö muresid on vaaginud nii terminoloogid2 kui ka erialainimesed. Aasta eest kirjutasid füüsikud Piret Kuusk ja Kaido Reivelt kibedalt: „Nööp on olemas, pintsakut esialgu mitte.“3 Nööbi all peavad nad silmas algatust ehitada terminibaasisüsteem, pintsaku all aga tegelikke baase, erialasõnastikke endid. Nad küsivad otse: „Kas on olemas plaan, kuidas lõpuks tekib üks päringuaken, kuhu sõna sisestades pöördutakse kõigi erialasõnastike poole?“
Nüüd võib vastata: jah, pintsak on olemas, Sõnaveebis tõesti saab ühe otsinguga vastuse kõigist sõnakogudest. Pintsak siiski kisub siit-sealt: kõik terminibaasid ja sõnakogud pole sugugi veel ühte baasi jõudnud. Uues Ekilexi baasis on üle 60 oskussõnastiku, mis on üle toodud Termeki süsteemist. EELexist, teisest EKI baasist, on tulnud hulk üldkeele sõnakogusid, aga mitte terminibaase (nende hulgas on ka füüsika terminibaas). Esialgu pole avalik ka suurim EKI terminibaas Esterm. Viimaks jõuab järg ka paberkujul sõnastikeni. On päris selge, et pintsak peab saama parajalt avar. Eestikeelse erialakeele ruumi ehitamine ja hoidmine on kallis. Suurt hulka paljudes valdkondades ära tehtud tööd, mis seni on füüsikute Kuuse ja Reivelti sõnul istunud „oma (juba armsaks saanud) andmebaasis“, katab nüüd korralik pintsak, aga selle sisse peavad mahtuma ka ülejäänud. Pintsaku parajaks tegemise peaks tagama riik.
Mõistagi pole pintsaku suurus ainus mure. Terminitöö sisulised küsimused on ajast aega ühed ja samad: mõni terminilooja on ülemäära fantaasiarohke, nagu XVII sajandil Urvaste pastor Johannes Gutslaff, mõni paneb kirja küll termini, aga jätab mõiste määratlemata, mõni peab terminiloomes ainuõigeks kiretut kujundlikkuseta objektivismi, teine lubab, võib-olla isegi eelistab kujundlikku keelt.4
ÕSi soovitused
Alates 2020. aastast on Sõnaveebis esitatud üldkeele info „EKI ühendsõnastiku 2020“ järgi, mida toimetatakse ja täiendatakse pidevalt. Ühendsõnastiku tuumiku moodustavad 2019. aastal Sõnaveebis ilmunud EKI üldkeele sõnakogud: „Eesti keele sõnaraamat 2019“, „Eesti keele naabersõnad 2019“, „Eesti keele põhisõnavara sõnastik 2019“ (I trükk 2014), „Eesti-vene sõnaraamat 2019“ (I trükk 1997–2009) ja „Eesti Keele Instituudi eesti keele morfoloogiline andmebaas 2019“.
Nüüdsest hakkavad ühendsõnastikku lisanduma ka ÕSi soovitused. Soovitusteksti algust markeerib Sõnaveebis silt „ÕS soovitab“. Uuendusena püüame kasutajale ka selgitada ja põhjendada, miks on üks või teine soovitus just nimelt selline. Eeskätt antakse infot sõna ortograafia kohta, näiteks selgitatakse, miks kirjutatakse mehaanika ühe h-ga. Vajadusel esitatakse õigekirjareegel. Veebis täiendab ÕSi soovitusi „Eesti õigekeelsuskäsiraamat“ ehk Keeleviki.
Võõr- või laensõna puhul võib ÕS meelde tuletada, et meie keeles on olemas ka omasõna. Üks ÕSi rolle on olnud ka täita keeles lünki, innustada keeleuuendust ja sõnaloomet. Seetõttu esitame EKI ühendsõnastikus ka niisugused sõnad, mis pole väga levinud, kuid mis võiksid täita mõne häiriva tühiku, näiteks kaadama, sobe, took, tüsilik, velbas. Ka sellistele sõnadele lisanduvad vähehaaval ÕSi soovitused koos põhjendusega.
Tähelepanu! Kirjakeele normi alus on endiselt „ÕS 2018“, mitte Sõnaveeb. Järgmine ÕS ilmub suuresti uue näoga 2025. aastal Sõnaveebis.
Uus sünonüümisõnastik
Asta Õimu „Sünonüümisõnastik“ ilmus 1991. aastal, selle täiendatud trükk ja veebiversioon 2007. aastal. Tegemist on väga rikkaliku materjaliga, kuid see sisaldab kohati juba vananenud sõnavara: paljusid toredaid sõnu ei esine kordagi uusimas elektroonilises tekstikogus, 2019. aastal loodud eesti keele ühendkorpuses. Näiteks on tobu sünonüümina esitatud vahendpea ja saripea, käima sünonüümina löötserdama ja loigerdama, luuletaja sünonüümina luular ja salmur, sumeda sünonüümina suhmjas ja sumekas. 2019. aastal alustati EKIs uue sünonüümisõnastiku tegemist ning selle koostamispõhimõtete järgi selliseid sõnu Sõnaveebis sünonüümina ei esitata. Küll võivad need olla ühendsõnastikus kirjeldatud kui vananenud või harv sõna.
Sõnaveebis pakutakse kasutajale neid sünonüüme, mis on tänapäeval kasutusel. Need on järjestatud seose tugevuse alusel: semantiliselt kõige lähedasemad sünonüümid on loendis eespool. Täissünonüümideks peetakse sõnu, millel on täpselt sama definitsioon, näiteks burleskne on sama mis jämekoomiline, hingetoit sama mis vaimutoit ja karu sama mis pruunkaru. Nüüd on pikendatud täissünonüümide loendit ka lähisünonüümidega, nii et karu juurest leiab ka sünonüümid mesikäpp, karumõmm, karuott ja metsaisand. Täis- ja lähisünonüümid on edaspidi eri värvi.
Uued sõnad ja väljendid
Igal aastal lisandub EKI ühendsõnastikku rohkesti uusi sõnu ja väljendeid. Mõnikord on neile kohe lisatud ka ÕSi soovitus. Uute sõnade hulgas on mitmeid uudiskeelendeid ehk neologisme, s.o sõnu ja ühendeid, mis on kasutusse tulnud viimasel paarikümnel aastal ning mida keelekasutajad tajuvad uuena, näiteks rohestamine, unenõustaja, lennuhäbi, vegetoit, superteisipäev. Lisandub ka uusi laiema levikuga kõnekeelseid sõnu, näiteks salfa ’salvrätik’, ökoemme, välkar ’välismaalane’, samuti sõnu, mis on keeles ammu olemas, ent pole varem sõnaraamatuis esinenud.
Sõnaveebi uus alamleht „Õpetaja tööriistad“ (vt menüüst) on mõeldud eesti keele kui teise keele õpetajatele ja keeleõppega seotud spetsialistidele, kes kavandavad õppetööd või koostavad õppematerjale, harjutusvara ja teste. Siit saab abi sõnavara, grammatika ja teksti raskusastme hindamiseks.
Sõnavara osa sisaldab eri vanuses ja eri keeleoskustasemega õppijate sõnavaraloendeid. Noore keeleõppija puhul on eristatud eelA1 (6–7aastased), A1 (I–III klass), A2 (IV–VI klass) ja B1 (VI–IX klass) tase. Täiskasvanute puhul on eristatud algtasemel keeleõppija (A1 ja A2), iseseisev keelekasutaja (B1 ja B2) ning vilunud keelekasutaja (C1 ja C2). Grammatika osa sisaldab noore keeleõppija grammatikapädevuse kirjeldust vormi-, sõna- ja fraasimoodustuse tasandil. Teksti hindamise osas saab analüüsida tekste keeleoskustasemete sõnavaraloendite alusel ning näeb, millise keeleoskustaseme sõnavara tekst sisaldab.
Pidupäeva puhul
Andrus Saareste on 1952. aastal kirjutanud: „Kõige enam ohtu eesti keelele võime karta endilt, kui selle tarvitus ja harrastus meis lõtvub.“5 Võõrkeeles mõtlemine paneb meid „kobama ja virelema“. Kui eesti keel köidab ja kütkestab meid päevast päeva, hommikust õhtuni, mitte üksnes emakeelepäeval, siis saame koos Saarestega rõõmustada, et eesti keel on „elav, kihav, loov ja arenev keel oma kirevas mitmepalgelisuses“.
Margit Langemets on EKI sõnaraamatute peatoimetaja. Artikli valmimisel on kaasa aidanud Jelena Kallas (samas vanemleksikograaf) ja Kristina Koppel (instituudi nooremteadur).
1 Kristiina Ross, Vanadest terminitest. – Postimees 8. XII 2018 (EKI keelekool).
2 Tiina Soon, Mõni ääremärkus terminoloogi töölaualt. – Õiguskeel 2010, nr 4.
3 Piret Kuusk, Kaido Reivelt, Füüsika eestikeelsest terminivarast riiklikul oskuskeelekuul. – Sirp 31. V 2019.
4 Reet Hendrikson, Sõjanduskeele ja kujundkeele ristteel ehk kas kujund (oskus)keelt pigistab? Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat 9, 2013, lk 61–73.
5 Andrus Saareste, Kaunis emakeel. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn 2008. Esmatrükk 1952.