Vano Allsalu, maalikunstnik ja kunstnike liidu asepresident

Ajaloost ja argipäevast teame, et sõnad võivad olla tegudest tähtsamadki. Enamik kirjutistest meie igapäevaelus pole siiski manifestid ega ka seadus- või teadustekstid. Korjame korilastena üles hirmsaid, erutavaid ja naljakaid märksõnu, mis on põimitud hoovinarride hüüdlausetesse, keelekandjate kurtmistesse, suunamudijate soovitustesse.
Loosunglikku ja pealiskaudset „sõnamaagiat“ soosib populistlik pragmatism: pole suurt vahet, kas tinistamise eesmärgiks on müüa ideed või kaupa-teenust. Uuel klikiajal on erinevalt Pätsi ja Laidoneri vaikivast ajastust eesmärgiks ahvatleda inimesi kõike lugema – seksika või apokalüptilise pealkirjaga tekstikestel iga hinna eest klikkima.
Ometi on ka lihtsakoelisimaisse neist lugudest kätketud võimalus anda lisaks formaalsele sisule edasi sügavamaid inimlikke tundeid ja tõekspidamisi, kultuurilisi noote … Kui tarvitamisõpetuse puhul on vältimatu kuiv ja mitmeti mõistmist välistav väljendusviis, siis paljugi päevast päeva kirjutatavast lubaks enamat kujundlikkust, tundlikumat värvi ja kontraste, julgemat kompositsiooni, põnevamaid pöördeid.
Spordis kutsub kerge nihestus esile valu, kunstis aga ilu. Alalhoidlik sümmeetria sobib tapeedimustrisse, ent heas pildis on alati ka miski paigast ära.
Olgu keel mitte ainult hädavajalikuks asjaajamiseks ja infovahetuseks, vaid ka eneseväljenduseks. Kirjutagu mõni kandiliselt, mõni ümmarguselt, mõni südamlikult vildaka kohmakuse ja teine vastikult domineeriva teravusega. Olgu meie kirjutamistes ikka nii ootuspärast kui ka üllatavat – loomuldasa muutuvas vahekorras. Mõtlemise ja ütlemise selgus ei pea seejuures kannatama.