Marek Tamm on ajaloolane (medievist), kultuuriteadlane, kirjastaja, toimetaja ja humanitaarteaduste populariseerija.
Keelele tuleb kasuks kõne – keel elabki vaid kõnes („keel kõneleb“, kui Heideggeri osundada), ja mida rohkem eripärasemaid kõnelejaid, seda kasulikum keelele. Sest keel ei kõnele ise, keelt kõneldakse. Keel hakkab kiduma, kui keegi ei taha seda enam kõnelda, kui keel ei kõneta. Kuid keelele ei tule kasuks ka liigne hoolitsus ja normeerimine. Keelel on kalduvus keelamisele, kuna kõne kutsumus on pakkuda vabadust.
Kuid keel ei kõnele ainult sõnades, vaid ka vaikuses, vakatuses. Keele puhul ongi tihti kõige huvitavam see, mis jääb keele taha, mis ei lase ennast lihtsalt sõnadesse panna. Me kipume olema tänapäeval väga keele usku, usume vaid sellesse, mis on kirja pandud või mida on öeldud. Kummati suudab keel tegelikkust katta vaid osaliselt, suur osa meie elust kulgeb teispool keelt, seal, kuhu keeleinspektsioon kunagi ei ulatu.
Nii et jah, ma olen päri Margus Otiga, kes siinsamas veerus kunagi tõdes (25. I), et keele kasu on tema kasutus. Esiteks elab keel vaid kasutuses, s.t kõnelemises, ent teiseks ei tule keelt käsitada kasu terminites – keele kasu ei saa mõõta. Keel on üks neid „kasulikke kasutuid“, millest kirjutab paeluvalt oma manifestis „Kasutuse kasulikkus“ (2013) Itaalia õpetlane Nuccio Ordine. Keelt ei saa keegi omada ega käsutada, keelel tuleb lasta olla kasutu (ent mitte kasimatu!). See ongi tema suurim mõeldav kasu.