Valner Valme
on ERRi kultuuriportaali vastutav toimetaja ja Raadio 2 saatejuht.
Väike tähelepanek: eesti keelt on tabanud suurushullus. Kõik on suur. Kõrge on suur, lai on suur, tugev, järsk, tõsine on suur, suur kõlbab ka kõva, võimsa, priske, paksu, jämeda, turske, pika, sügava, avara, raske korral – kõik on suur, mis pole väike. Enamiku asemel öeldakse suur osa ja kasvama, tõusma, kerkima, paisuma asemel tingimata suurenema.
Suur on tore sõna, ega tema ole süüdi, et on üle kasutatud, muud kenad ja ehk tabavamad omadussõnad aga unarule jäetud. Rääkimata sellest, et suurel endalgi on sugulasi: tohutu, üüratu, ilmatu, jõletu, päratu. Olgu, need on väga suured. Väga on ka veidi ülehinnatud. Kui vägasid laduda kõnekeeles mõttepausidesse, siis pole hullu, aga kirjakeelt need pigem risustavad. Midagi rõhutada saab ka muude määrsõnadega, nagu ääretult, äärmiselt, ülimalt või näiteks öeldes ma väga ei taha asemel ma eriti ei taha.
Ka väga näitab pürgimust suure poole. Aga tagasi suure enda juurde! Peaministrikandidaatide vahel tekkis suur erimeelsus suure kaaluga küsimustes asemel saab öelda järsk erimeelsus või hoopis kandidaadid olid kaalukates küsimustes eri meelt. Libeduseoht on väga suur asemel saab öelda teed on ülilibedad või siis, et libastamisoht on tõsine. Puu oli kasvanud liiga suureks ja oksi tuli suuresti kärpida asemel saab öelda, et puu on kõrge või kahar ja kärpida tuli palju.
Ma ei arva, et suur on mingi suur hälve – pelgalt mugavus. Ei taha ühtegi suuremeelset inimest hukka mõista. Teinekord hakkab lihtsalt kahju keelest, sõnadest, mida keegi ei kasuta ja mis peavad siis kuskil suures (sügavas) urus konutama.
Me oleme vaimult veel suuremad, kui meil on suurem sõnavara. Tähendab, rikkam sõnavara ikka.