HEIDI IIVARI
on tartusoomlasest soome keele õpetaja ja tõlkija.

Võõra keele õppimine on seikluslik retk uude keelde ja kultuuri, aga ka iseendasse. Uus keel ei pane proovile ainult meie kognitiivsed oskused, vaid ka enesekindluse: kas ma oskan, kas julgen?

Keeleõppimisel peame leppima sellega, et taandume osaliselt lapse tasandile, kus küsime (enda arust) rumalaid küsimusi, ajame sõnu segi ja püüame hääldada häälikuid või sõnu, mis tunduvad meile täiesti võimatud. Laps vigu ei karda ega häbene, täiskasvanu aga peab leidma eneses võime naerda iseenda üle ja taluda piinlikkust.

Soomlasele on eesti keele ja eestlasele soome keele õppimine eriti põnev, kuna kunagi ei saa olla kindel, kas sama või sarnase kirjapildiga sõnal on ka sama tähendus või on tegemist n-ö eksisõnaga. Iga hetk võime kogemata midagi koomilist ütelda. Mäletan siiamaani oma aastatetagust keeleapsu – üht sadadest. Seletasin kuulajatele, et romaani tegelane löödi maha, mille järel ta tõusis püsti ja jätkas kõndimist. Inimesed muigasid, mina sattusin segadusse, et mis siis nüüd nii naljakas oli. Õnneks keegi hüüdis, et „pikali, mitte maha!”. Jah, tegemist polnud ulmeteosega.

Nii nagu lapsi ei tehta rahvuslikust uhkusest ühiskonna tarbeks, ei õpita ka keelt selleks, et täita norme või poliitikute soove. Õpime keelt puhtalt egoistlikel põhjustel: et saada paremini hakkama keskkonnas, kus me elame, et saada aru, mis meie ümber üldse toimub. Tehke siis eesti keelt purssivale välismaalasele teene ja mõne võõrkeele asemel rääkige temaga kannatlikult eesti keelt. See tuleb kasuks ka eesti keelele.