Teab hästi provintsitar Epps:

ei Keisrile meeldi see teps,

  et mugride kari

  veel hingitseb – mari

ja mordva ja isur ja veps.

 

Ent kuna see kohtlane laps

on jutule kangesti kraps

  ja ei tea, mis on fakt,

  siis toimuski akt,

mis on laidu- ja häbiväärt aps.

 

August 2005

 

 

Jaan Pehk

LAABASED LIMERIKUD

 

Kuidas naisi me edukalt moosime

see on lihtne – neil kingime roosi me

kahepalgne too tõik

viinad ära joo kõik

sulnjat paarituskava nii soosime

 

soe ja heeringamaikne see rituaal

enam planktonit välja ei situ vaal

oled õnnetu hing

kunsti- käsitööring

löömas lõkkele kohe su vitu naal

 

palju toredaid lauseid on raamatus

hiire puts, karu perse ja laama tuss

siili kliitor ja leib

konna eesnahka beib

mudib vilunult – ei näita saamatust

 

kõrbeliival vead januga aurikut

süües sittagi peale – sa au rikud

ei sest välja sa tee

kui Markii de Sade

kuuma oraga kõrvetab kõurikut

 

koolis kahtede kõrval saand ühed sa

usa börsikrahh kakskümmendüheksa

hilinend kevadkünd

Iljits Lenini sünd

usa börsikrahh kakskümmendüheksa

 

 

Ülar Ploom

***

Ah et võtame paadi, preili?

Noh hästi, eks sõidame

……………………..

Jah, ettevaatust – kui pärra

nii ohtlikult astume

………………………

Te tõmmake ennast siin kerra

ja mina tõukan, seistes

…………………………

On udu, on rõske,

puu naksub,

ma tõukan toikaga,

vettind heinamaa lõhna

lööb ninna,

ma tõukan toikaga

……………………………

Sa ei küsi, et milleks või kuhu

[Kas sõidame edasi veel?],

ei imesta [Oh, küll on kena!],

seepärast vist vaikime

………………………………

Ah tahate uttu hüüda?

Eks hüüdke pealegi

…………………………….

Jah, ei kaja, ei kaja vastu –

siin on udu, mõistate

……………………………..

Ma tõukan ja tõukan kui unes,

paat kõrkjatest läbi poeb,

on udu –

su käsi su süles –

on udu, on veider kui unes

 

 

Mihkel Kaevats

ÖÖS ON MINGI HÄÄL MIS MIND HÄIRIB

 

mu kõrvad muutuvad tuimaks ja selle hääle

kaja tuikab mu pea sees luurab ringi ajukäärudes

ja mu süda muutub tühjaks sisikond külmaks jalad

 

ei kanna arusaamatus ärevuses ja õhus höljub

mingi tundmatu lõhn kõrvalestad kuumavad

nagu oleks neid löödud kuid ometi on neid

vaid puudutanud see veider hääl mis valitseb

 

ööd voodi körval on ümbrikus läbiloetud kiri

see hääl kriibib ja peagi karjuvad

silmad ahastavalt appi see lõhn millele nina

ei anna nime voolab lahtisest rõduuksest sisse

 

nagu pimedus see hääl millele kõrvad ei leia

kohta millele süda ei leia seletust kiri lebab

voodi körval ümbrikus on see hääl mis sukeldub

aina sügavamale talumatuks muutub see hääl ja ma

 

katan kinni oma kõrvad ja surun kõvasti kõvasti

siis saan selginedes aru et see hääl mis mind häirib

on vaikus  ja voodi kõrval on ümbrik

 

 

 

RÖÖKIV VAIKELU

 

niidid jooksevad mööda seinu värisevad varjud

ahjutuli põleb haige ja külm halgudes pragiseb

lumi tuul liigutab aknast pabereid helesinine

kirjutusmasin puhkab valgel laual ja sõnad

 

VAJUVAD RASKELT PABERILE keegi lülitas

tähed suureks kas see olid sina klaveri taga miks

sa seda klaverit lõhud miks raiud klahve ei see

ei olegi sina oled ikka veel teki all ja sul on külm

 

minuga külm ja homme lähed ära ja jätad minu

siia aga kes siis ikkagi lööb klaverit peaaegu et

jalaga kes naerab kõrvaltoas maja peaks olema

tühi kes on see mees kes tuleb noaga ja lõikab

 

maha su pikad juuksed kes on see tolvan kes

käperdab su rindu kui mina laman põrandal soojas

loigus ja miskipärast ei saa ennast liigutada ei

ulatu sinuni kuigi nüüd ma kohe väga tahaksin

 

miks sa karjud mina olen vaikne mis ta sinuga

teeb miks sa ei ütle midagi miks sa ainult karjud

miks ei liigu mu näpud miks teeb ta sinuga neid

asju mida ta ei peaks tegema öö raske lõhn vajub

 

põrandale aga miski haiseb kohe karjumiseni mu

nina lööb lukku mu kõrvad on uppunud

ja ma kuulengi veel vaid kohinat ja tuba jääb

pimedamaks ja tema liigutused aeglasemaks su küüned

 

on tema naha sisse surutud sa oled ta laubal liha lahti

tõmmanud  aga su käed

ei liigu enam su silmad on lahti ja ei pilgu ja su

kõhu all minu valges voodis on uputav elu ja see

 

mees astub vaarudes lauani tilgutab täis kogu põranda

ja tooli ja laua ja ta pea kukub kirjutusmasinale TÄHED

LÄHEVAD JÄLLE SUUREKS JA SIIS MA ÄKKI

MÕISTAN ET KA MINA EI SAA ENAM KUNAGI

 

SILMI KINNI PANNA

 

 

 

Jana Lepik

***

Sind ohverdati

meie kõigi heaks.

 

Surm, Hea Unemati,

sust lugu peab.

 

Kõik ununeb,

kaob aja jooksul peast. –

Tea

ja end reisiks valmis sea. –

Paat

üle Lethe jõe sind veab.

 

 

SAATUSE PILK

 

Hirm hakkab halvama

mõtteid ja liikmeid.

Must ingel mind saadeti valvama,

paharetid on liikvel.

 

Kurjad keeled mõisteti salvama,

et ka süütuna tunneksin süüd ma.

Meist keegi ei sündinud halvana,

kuid kurat jääb hinge püüdma.

 

Halbu endeid võib leida kõikjalt,

linnulaulust ja numbrist kolmteist.

Kädin haraka suust kõlab võikalt:

“Pääsu pole sul saatanaist neist!”

 

 

 

***

Ma leidsin su üles,

mu minevik.

Mäletan. Ülev

oli videvik.

 

Laps ema süles

uskus, imelik,

et ilm on põnev

ja täis imesid.

 

Ta õppis kõne,

ütles: “Pimesikk.

Elu lühem mõnel.

Mõnel päris pikk.”

 

 

Ivar Sild

 

ELU MÕTE

 

mis saab saatusest kui seda ei näe

kas saab olla tulevikku kui seda ei taha

küllap olevikuks seda nimetada võib

nagu sügispäine jänes seda teeb või hulkurpeni

otsekui eunuhh taidled ringi haarem ümber

midagi ei näe ei taha ei saa

pole lubatudki

igaüks on oma saatuse sepp ja õnne valaja

kui loobuda nagu külmast viinerisaiast

või kahtlasest pakist ukse taga

kui loobuda enese ja jumalate abist

siis seda enam tagasi ei saagi

saatus on sisim
kui jumala abigi

enda salgamine on loobumine kõigest

ei enam päikselist kevadpäeva

ei enam Arvo Pärdi muusikat

ei enam võidujoovastust kellegi seljatamisest

küsida kelleltki tagasi on alandav

alandav küsida endalt tagasi oma tee

ja kui kogemata keegi vääratab

upub su pisaratesse ja veeniverre

saad asemele niikunii vaid surrogaadi

sojašokolaadi mis hammastesse kinni jääb

 

 

OOD ELULE

 

mahajäetud majadesse vahel unustanud

lendlema meeleheites kui ööliblikas

enne kui kuuvalgus taas mind juhib

sinna kus pole kõdunevaid riidetükke

pole vana mehe hukkaläinud elu

aknoolipudeleid troinoid ja lemonnõid

ehkki alati on pärast seda tunne et ei enam

ikka tagasi mind miski veab vägisi

mul on kahju kõigest mis ei ole meile hea

mis ei ole muudeilegi hea

taimedele loomadele kividele ka

mul on kahju nagu jumalal kelle suu on sulet

ja võimed hävitet

miskit muuta ma ei saa vaid ainult näha

 

tean et alati võin võtta oma siirad tundlad ja kiletiivad

ära minna kõrbesse või sohu

aga ilma kuidagi ei saa ei raatsi jätta elu