Kui minu isa eelmisel aastatuhandel kodust lahkus, lõikas ema enda välja kõikidelt fotodelt, kus ta oli koos isaga. Mõne foto peal on ema koha peal auk, aga mina näen pilti vaadates teda ikkagi – auku kinni kleepida pole millegagi. Ei ole lihtne pildi pealt maha saada, kui oled juba sinna sattunud, ega pildile tagasi saada, kui oled sealt kord pudenenud.
On inimesi ja terveid rahvaid, kes lõikavad end ise või lõigatakse vägisi välja keelest, milles nad on kasvanud. Nad vahetavad selle teise vastu, mille staatus on kõrgem, kasutajaskond suurem, mis võib aidata rikkamaks saada või ellu jääda. Keelevahetajaid, -kandjaid ja -kaotajaid on minu filmidesse sattunud üksjagu. Olen tundnud piiripealsete vastu tõmmet, nad on köitnud mind rohkem, kui turvalistel radadel kulgejad. On lugusid, mida saan jagada, mis kõrvuti olles tunduvad enamat rääkivat.
Olla või kaduda, hoida või loobuda? Kes teeb valiku? 2004. aasta paiku filmisime Narvas vanaprouat, kes oli väikse lapsena koos kaksikvennaga napilt Leningradi blokaadist pääsenud. Aino oli näinud isa suremas hetkel, kui too hakkas kätt suhkrutükiga suu juurde tõstma. Lapsed kasvasid üles Venemaa lastekodudes ja jõudsid ühel hetkel Narva tagasi. Ma ei tea, mis on Ainost ja tema kaksikvennast nüüdseks saanud, aga 2004. aastal nad Narva tänavail kohtudes üksteist ei teretanud. Kaksikvend oli kasvanud venekeelseks Nõukogude kodanikuks, Aino eestimeelseks ja -keelseks inimeseks.
Minu filmi „Ukraina fragmendid“ peategelane Inna kirjeldas, kui raske oli tal Luganskis elava venekeelse inimesena Venemaa Ukraina-vastases rünnakus poolt valida. Kui ta oleks valinud separatistid ja Venemaa, oleks ta saanud perega koju jääda ja Luganskis oma äri edasi ajada. Tema valis Ukraina ja ukrainlane olemise, aastatepikkuse paguluse, kodu ja varanduse kaotamise. Ka ukraina keele, mida ta kasutab üha enam. Kohtusime Dnipropetrovski haiglas ka vabatahtlikuga, kes oli lahingus separatistidega haavata saanud. Tõime mehele kaarte ja kirju ukraina lastelt, aga ta ei osanud neid lugeda. Inna tõlkis kirjad vene keelde. Samas haiglas raviti mehe poega. Mõlemad olid minemas tagasi rindele Ukraina eest võitlema – ei jookse ükski rinne üksnes ja ainult keelepiiri mööda.
Mul on töös film Afganistanis elavast endisest Nõukogude sõdurist Hakimovist. Ta sai lahingus peast haavata, kuid jäeti imekombel ellu. Temast sai moslem, ta omandas dari keele ja unustas täielikult vene keele. Sõdis venelaste vastu. Ikka veel igatseb Hakimov tagasi Venemaale pääseda ja loodab, et kui seal korralikku ravi saab, tuleb meelde ka vene keel. Kas vene keel kadus vaid haavatasaamise tõttu või oli see psüühika valik ellujäämise kindlustamiseks? Kui tema kõnekeskus oleks tugevasti kahjustatud, kas oleks ta siis saanud õppida vabalt rääkima ja kirjutama kohalikke keeli?
Inimese, rahva ja keele vägistamise mustrid on sarnased. Kõigil kolmel juhul võib vägistaja hiljem väita, et vägistatav ise tahtis vägistatud saada, laskis end vabatahtlikult vägistada või ei taha mõista, mis on tõeliselt hea. Traumateraapia saab vägistatut aidata vaid juhul, kui veelkordse vägistamise oht on välistatud, kui vägistaja ukse taga ei lõhu. Kui oht pole kadunud, on loomulik, kohane ja vältimatu olla kaitseseisundis. Eesti riigi, eestluse ja eesti keele perspektiivist vaadates viibime kaitseseisundis. See on seisund, mille ala- või naeruvääristamine on kas rumal või alatu, aga igal juhul kohatu.
Vägistamise hirmust meeldivam tundub võrgutamise hurm. Ometigi on ohtlik seegi. Tajun poolkeelsuse kasvu, eesti keele köögistumise ohtu, keele süvakihistuste kadu, keelekasutuse hägustumist, kadakainglise vohamist. Suudame olla tõeliselt loovad oma esimeses keeles, mis omandatud neurobioloogilises mõttes selleks ette nähtud vanuses. Kurdid, kel puudub väikelapsena kontakt viipekeelse kogukonnaga, ei saavuta viipekeeles kunagi sellist kompetentsust, nagu kurtide vanemate lapsed. Viimased on muide ka kirjakeele omandamisel palju edukamad – neil on, millele seda õppides toetuda. ENSVs kurdina kasvamine tähendas automaatselt kolme tähte sisaldavat sissekannet lapse toimikusse: VAP – vaimse arengu peetus. Ja kui suur oli vastupanu tervemõistuslikule lahendusele, et need lapsed võiksid areneda viipekeelses kasvukeskkonnas nii vaimselt kui ka keeleliselt täiesti tavalises tempos ja selle keele toel ka eesti keele ära õppida.
Isegi selleks, et jõuda arusaamani inimkeele piiratusest, kaardistada sõnastamatut, vajame oma emakeele süvakihte. Emakeele abil tõlgendame ka teadvustamatusest tõusnud sõnumeid. Loovus eeldab sissetallatud rajalt kõrvaleastumist: kaduma läinud võtit ei tule otsida mugavalt üksnes laterna alt, kus on valge. Võõr- ja poolkeeles väljendame sageli seda, mida keeleoskus lubab, mitte seda, mida omas keeles võiksime ja suudaksime.
Kümmekond aastat tagasi tegin filmi eesti mustlaskogukonnast. See töö viis mu Valga Jaanikese kooli, kus erivajadustega laste kõrval õppis hulk täiesti tavalisi ja terveid mustlaslapsi. Ei olnud sellel muud põhjust ja õigustust, kui nende laste keele- ja kasvukeskkonna komplitseeritus. Paljudel juhtudel ümbritseb mustlaslapsi kasvueas kolm keelt ehk eesti, vene ja mustlaskeel, mida vahetatakse vastavalt teemale vahel isegi ühe kõnevooru ajal. Vanemadki oskavad neid keeli kohati poolikult. Kolmekeelne poolkeelsus kandub põlvest põlve ja pole ime, kui haridussüsteemis kiputakse seda poolemeelsusena tõlgendama.
Ei keeled ega inimhinged kao jäljetult: mõlemad on alles ja ootavad uusi sünde. Transpersonaalse psühholoogia suurkuju Stanislav Grof kirjutab Gladysest, ägeda depressiooni ja ärevuse all kannatavast noorest naisest, kes hakkas holotroopse hingamise seansil ühel hetkel laulma ja palvetama ladiinos ehk espanjoolis, keskajal hispaania ja heebrea keele kokkupuutel tekkinud hispaania juutide kõnekeeles, keeles, mille olemasolustki Gladys selle ajani ei teadnud. Tervenemiseks pidi naine minema läbi väga suure valu. Me võime uskuda, et keegi, kes eesti keelest kuulnudki pole, hakkab kunagi kauges tulevikus äkitselt regilaulu laulma. Ma ei tea, kas see lohutab meid. Ehk suudame siiski pildile jäämise valu kanda juba praegu?