Nyyd jälle paikadest. Mulle on alati olnud oluline looduses kirjutamine, olgu siis hulkudes või kusagil istudes. See on ka teksti kirjalikkuse või raamatulikkuse kammitsast vabastav tegevus ja mõnusas kohas lugedes saad muidugi paremini aru. Koha vägi on miski, milles inimene kogub terviklikkust ja mida ta peab teistele selle maa ja keele asukatele vahendama. Ta on kihiline mentaalne päranditomp, mida igayks tunnetab natuke erinevalt, ja samas on ta tänane, homne ja ylehomne päev. Igas äratundmisega või omase meelsusega paigas on kogu kultuurilugu peidus ka kogemuslikul kujul. Selle sõnastamine võib olla tänu kogetu eest. Keel ise on muidugi ka tugev võimalus rändamiseks. Minu keel on kokku pandud Harjumaa, Kolgakyla ja Tallinna juurtega isapoolse ja Seto ja Võro juurtega emapoolse suguvõsa rääkimistest ? seega eesti äärte natuke erinevad mõtlemised ja ytlemised, mis siis kohtusid Viljandis ja hakkasid yhel hetkel sõnastikest ja kohalikest kildudest lisa koguma. Murded ja vana keel on mulle kyll kogu aeg olulised olnud, alul Aavik, siis Wiedemann ja Saareste, edasi Vestring ja Võro-Eesti Synaraamat ja Eesti murrete näited. Iga ylelugemisega see seostevõrk aina laieneb, sest yksikisiku keel on pidevas kujunemises ja vana suhtes nihkumises siinsamas, meie igapäevas, kus me meilime, vestleme ja nägemusi näeme. Luule on siis praeguse keelepulsi jälg, hinguse panipaik. Kunagi läks see vanade  hämaravõitu, tihti Aavikult pealiskaudselt laenatud sõnade pruukimine kindlasti ka liiale, aga praegu huvitab mind pigem iidne või kadumatu kogemus, mida sel puhul, kui ta on selge, polegi vaja meeletult vanapäraselt sõnastada.

Natuke sellest kogust ka. Olen seda kaua kirjutand ? kuus aastat. Mõni sõber jõudis vahepeal juba kaks raamatut avaldada, aga mina elasin edasi ja ootasin õiget keset, mille ymber seda ehitada. Kuna ma olin kogu hoolikalt läbi mõelnud, panin Internetti ka vastava lehekylje yles. Selle aadress on raamatu tagakaanel

http://www.kohvirecords.ee/ounaviks/artists/kago/n6idade_6rnus.html

Seda mitte lugeja suunamiseks, vaid lisaks, mida ei pea, aga võib huvi korral kasutada, kui mõni nimi või teema segaseks jääb. Ja et paljudel seostub sõnaga ?nõid?, ?nõidumine? jms midagi väga udust ja kli?eelikku, (maagilise realismi laadis või isegi peaaegu new age?ilikku), et nende kultuurikiht selle koha pealt on tihti suhteliselt õhuke, seda tõestavad kasvõi mõned Jyrgen Rooste mõttearendused selle raamatu arvustuses Vikerkaares. Niiet seletamine osutus siiski vajalikuks. Lisaks on sel saidil ka kuulamisnäited, sest toon, rytm ja kõnelisus on mulle tähtsad. Aga ma loen teile selle põhiteksti lihtsalt ette, sest palju neid inimesi ikka on, kes seda saiti kylastada viitsivad ja vanemad härrad ja prouad ehk ei kasutagi Internetti. ?Igas erksamaks läinud tajuga olendis on veidi nõid. Enamasti me ei tea, kuhu võiksid ulatuda meie piirid, kuhu avarduda vaim, kui sisemus veidigi korda saaks. Siis oleks väge paljugi teostamiseks. Vägi hoiabki elu liikumas. See on vald, kus igalyhel on oma õpetajad. Ainult Jumal on iseõppija. Mu silmade avaja Uku Masing kirjutas kunagi oma märkmete hulgas: ?Milline oleks kultuur: nõidmees ja -naine?? Seda lugedes taipasin, et olen asja yle omaette juba kaua mõelnud. Sihuke kultuur põhineks osaduslikul tajueksperimendil, mida hoiaks ? minu sõnadega ? käigus nõidade õrnus. See õrnus on siin ja nyyd saavutatav eelaste armastusele, mille tulevast olemust me praegu ehk ei aimagi. Õrnuse vaimsest plaanist täieneb keha, tekib uusi suhtlemisviise (jõe-taoline energiate yhendamine, unenäos koos viibimine, aimamine, mõtete saatmine ja koos mõtlemine, sygava mõistmise toel tehtavad yhised loomingulised leiutused, mis võiksid laieneda tervenisti improviseeritud Eluks, ehitada yles selgemaid maailmu) ja iga kohtumine enda ja teistega toimub avaramal pinnal kui ?minad? või sugupooled. Nagu hulk valguskybemeid liituks tuleks, mis valgustab tundmata või unustatud teeradu. Minu jaoks pole praegu midagi raskemat ja huvitavamat. Need luuletused on rännud, otsingud ja selgitused.? Nõidadest veel niipalju, et mu vanavanaema Taar´ka Kõvõrmägi Setomaalt Suurõ-Rääptsyvä (Rõsna) kyläst oligi nõiavõimetega inimene, ravija, kes teadis ussisõnu. Nimetage minu sõnumisi siis tema päranduseks kui tahate. See raamat sai mõeldud tajulise ja keelelise eksperimendina. Loomulikult ta seda täielikult pole ? arvan, et iga looja, kes yritab teha midagi hõlmavamat, võtab teosesse kaasa nii oma voorused kui ka puudused. Minu puhul võib selleks puuduseks pidada näiteks liigset romantilisust ? aga mida Sa ikka teed, kui oled loomult trubaduur? Ehk peaks selle yle hoopis rõõmustama? See on võibolla imelik jutt, aga mulle tundub, et kõik on alles alguses. Et ma praegu alles seisan selle Elu lävel, mida loovisik laiemas harmoonias olles võiks elada. Ja kui Elu Tulel leeki jätkub, siis teen selle kord teoks. Tänan Jumalat, kõiki isikuid, nähtusi, kohti ja paiku, kes võimaldasid mul midagi taibata ja leida ja seda kirja panna. Ja tänan ära kuulamast.